Ran (film)

Allikas: Vikipeedia
RAN
Žanr Jidaigeki
Režissöör Akira Kurosawa
Stsenarist Akira Kurosawa, Hideo Oguni, Masato Ide
Operaator Takao Saito, Masaharu Ueda, Asakazu Nakai
Helilooja Tōru Takemitsu
Peaosades Tatsuya Nakadai, Akira Terao, Jinpachi Nezu, Daisuke Ryu, Mieko Harada, Hisashi Igawa, Yoshiko Miyazaki
Filmistuudio Herald Ace, Greenwich
Levitaja Toho
Aasta 1985
Esilinastus

31. mai, 1985 (Tokyo);

1. juuni, 1985 (Jaapan);

18. september, 1985 (Prantsusmaa)
Kestus 160 min
Riik Jaapan, Prantsusmaa
Keel Jaapani keel
Eelarve ¥2,400,000,000
IMDb profiil

RAN (jaapani keeles 乱) on Jaapani filmirežissööri Akira Kurosawa üks populaarsem film, mis valmis 1985. aastal.

Visioonilise, värvilise ja eepilise mõtisklusega kaasaegse inimese ja looduse üle, suutis Akira Kurosawa laiendada oma sünget humanismi uuele stiilile. Sageli filmi kutsutakse Shakespeare'i "Kuningas Leari" ümber mõtestamiseks, tegelikkuses film põhineb vaid osaliselt antud lool ja Kurosawa eitab, et ta tahtlikult kohandas näidendit.[1] Niisiis ise Kurosawa kutsub Ichimonji Hidetorit Leari kolleegiks. Filmi lugu võtab aluseks daimjo (jaapani keeles 大名) Mōri Motonari legendi ning loob ainulaadse ajaloolise eepose. Film räägib sügavast uurimusest sõja hullumeelsusest ja ühe perekonna hävingust reetmise, ahnuse ja küllastamatu võimuiha raskuse all.

Süžee[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi jutustus algab sõjajuhi Hidetori ja tema kolme järeltulija jahiga metsseale. Pärast jahti, jääb Hidetori magama ja saab nägemuse, milles ta rändab üksi maailmas ning kedagi peale teda ei ole tema kõrval. Nägemus oli ennustuslik ning pärast mõtisklemist, otsustab Hidetori oma võimu ühele oma poegadest üle anda. Tema valik jääb oma vanima poja Taro peal, kellele ta lõppkokkuvõttes pärandab maa ja võimu. Kõige noorim poeg Saburo ei olnud sellega nõus ning kritiseeris oma isa ning väitis, et selline otsus toob kaasa kaost. Hidetori selle vastu heidab ta kuningriigist välja. Peale Taro võimule tulekut, selgub, et tema abikaasa Kaede on ühe perekonna tütar, kelle Hidetori oli kunagi tapnud. Selle tulemusel leedi Kaede manipuleerib Taroga, et oma isa lossist välja ajada ja troonile pretendeerida.

Pärast väljaajamist suundub Hidetori oma teise poja juurde teise lossi, kus me saame teada, et keskmise poja Jiro plaanis on kukutada Tarot ning strateegiliselt otsustab, et ta ei luba oma isa sisse tema armeega. Selle tulemusel hakkab Hidetori rändama mööda maad kuni jõuab kolmandasse lossi, kus pidi olema tema noorem poeg Saburo. See ei olnud hea varjupaik ning varsti tapavad Taro ja Jiro armee kõik Hidetori sõdurid. Selle kaose keskel laseb Jiro tappa ka Tarot, et ta saaks ise troonile asuda. Hidetori jääb ellu kuid läheb hulluks, mille tulemusel pääseb surmast.

Jiro astub troonile ning leedi Kaede manipuleerib temaga ning ähvardab, et paljastab mõrva, mida Jiro käskis teha. Selle tulemusel võtab Jiro leedi Kaeded naiseks ja tema omakorda palub Jirot Leedi Sué tappa, oma praeguse naise. Peale seda, kui Saburo saab teada, mis juhtus tema isaga, ilmub oma sõduritega päästma teda ning kohtub Jiroga lahinguväljal koos oma armeega. Saburo leiab üles oma isa, kuid reetmise tulemusel teda kohe tapetakse. Hidetori sureb peagi pärast seda leina tõttu.

Koos Saburoga kohale tuli ka teine sõjapealik, Ayabe koos oma armeega, mis kasutab olukorda ning püüab Jirot kukutada. Leedi Kaede tunnistab üles, et terve see aeg kõik mängisid tema plaani järgi selleks, et maksta Hidetorile kättemaksu oma perekonna mõrva eest. Kurogane, Jiro parem käsi, tapab teda ära ning ise koos Jiroga valmistub surmaks Ayabe armee käelt.

Filmiteemad[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi jooksul režissöör Akira Kurosawa tutvustas hulga teemasid, mis vaatamise käigus avanevad. 3 kõige olulist põhiteemat, millele viitab Akira Kurosawa on kaos, vägivald ja võim.

Kaos[muuda | muuda lähteteksti]

Kaos on filmi keskne teema, nii viitab meile ka filmi pealkiri “RAN”, mille üheks tähenduseks ongi kaos. Niisiis, filmi jooksul on näha muutusi kõiges, alates algusstseenidest, kui taevas oli pilvitu ja helge, kuni lahinguni, kui kaos saavutab oma tippu ja lahingutasandikud on kaetud musta tormiga. Hidetori loobumine oma troonist on just kogu loo valitseva kaose katalüsaatoriks, sest vangistusest tulevad välja viha, ahnus ja isekus. Antud pahed projitseeritakse Hidetori poegadel ja eriti leedi Kaeda peal.[2]

Kaose äärmuslik näide on ka Jumala puudumine. Hoolimata tegelaste, eriti leedi Sué, usust armastusse ja andestusse, jõuab lõpuks tegelaste juurde just surm. Filmi lõpus on samuti näha tühjust ja kaost, kui Tsurumaru kukutab Buddha kujutise, mis talle leedi Sué andis, jääb üksi pimeduse ja üksindusega, teatades, et igasugune lootus on kadunud.[2][3]

Vägivald[muuda | muuda lähteteksti]

Saburo kritiseerib oma isa vägivalla ja kaose maailma loomise eest ning tema ennustus leiab kinnitust, kui tema vennad hakkavad kuningriigi üle kontrolli saavutamiseks pidama halastamatuid lahinguid, mis toovad kaasa verevalamise ja surma. Nii saame näha, et vägivalla teema areneb filmi jooksul perekonnas puhkeva sõja kaudu ning on võimuvõitluse keskne osa. Vägivald ja kättemaks on läbi imbunud peaaegu kõigisse filmi tegelastesse, isegi need, kes on omaks võtnud Buddha, leiavad selleks paheks jõudu.[2][4]

Kurosawa samuti mainis ühes intervjuus, et vägivalla teema filmis on üks suur metafoor tuumasõja ja Hiroshima-järgse ajastu ärevuse kohta. Niisiis Akira Kurosawa ütles: “Kogu viimaste aastate tehnoloogiline areng on ainult õpetanud inimestele, kuidas üksteist kiiremini tappa. Mul on väga raske sellistes tingimustes säilitada optimistlikku elumõtet…”.[5] Seega näidatakse filmis, et arkebuus on tehnoloogiline eelis, mida kasutatakse selleks, et saavutada vägivalla tipptase, tulistades inimesi ilma kahetsuseta.[2][4]

Võim[muuda | muuda lähteteksti]

Võim on samuti üks filmi keskseid teemasid, millel on seoseid varasemate teemadega. Ilma võimujanuta ei oleks vägivalda ja ilma vägivallata ei oleks kaost ja vastupidi, võim ehitatakse üles vägivalla ja kaose kaudu. Võimu üleandmine oma poegadele ja selle jagamine inimeste vahel tekitab kadedust ja isekust. Isegi Hidetori näide kolme noolega ei suutnud vältida hilisemat vägivalda ja kaost. Seega Taro ja Jiro võitlevad võimu pärast, mille käigus üks reedab teist, leedi Kaede otsib võimu oma perekonna mõrva kättemaksu jaoks, andes käsu tappa neid, kes lähevad tema vastu.[2]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi muusika on loonud Jaapani helilooja Tôru Takemitsu, kelle jaoks oli see teine koostöö Akira Kurosawaga. Tôru Takemitsu sündis 1930. aastal Tokyos ja alustas üsna varakult oma muusikaõpinguid. Takemitsu muusika oli lääne klassikalise muusika ning Jaapani traditsioonilise muusika tugeva mõju all ning tänu sellele suutis ta välja arendada ainulaadse stiili, mis ühendas mõlemad stiilid kokku. Ebatavaliste harmooniate kasutamine, õrnad tekstuurid ja traditsiooniliste Jaapani instrumentide kaasamine tema kompositsioonidesse oli tavaline viis tema teostes.[6][3]

Tôru Takemitsu alustas tööd “RAN” nimel 1976. aastal, projekti algstaadiumis, kuid koostöö Akira Kurosawaga ei sujunud alati hästi. Kurosawa oli ettearvamatu, ta võis vahetada oma arvamust, kuidas peab välja nägema filmi muusikaline saate, väga kiiresti ja spontaanselt, isegi täiesti pööramatu suunas. Nii juhtuski ka antud filmi puhul. Mõningate allikate puhul, Akira Kurosawa esialgne plaan muusika saate puhul oli kasutada nn “shrill-voice” ilma instrumentaariumita, kuid filmimise ajal tema arvamus selle kohta muutus ning oli otsustatud kasutada võimsat Mahleri ​​vaimus orkestripartituuri, mida Tôru Takemitsu suutis tagada. Kuid Kurosawa etteaimatavus sellega ei lõppenud ning filmimise käigus oli tehtud veel palju muudatusi, mõned isegi ei olnud kooskõlastatud Takemitsuga, mis viis selleni, et helilooja peaaegu lahkus projektist, kuid konfliktid said lahendatud ning kõik on jõudsid lõpuni.[3]

Filmis kasutatakse traditsioonilisi Jaapani instrumente, nagu shakuhachi (jaapani keeles 尺八) ja biwa (jaapani keeles 琵琶), kõrvuti läänelike orkestrielementidega. Craig Lysy Movie Music UK’s toob eriti välja seda, et traditsiooniliste Jaapani pillide kasutamine filmis edastab erilist rolli võimu, reetmise ja perekonna teemade edasiandmisel, mis samuti lisab filmile autentsustunnet ja kultuurilist eripära. Lahingustseenide ajal biwat (jaapni keeles 琵琶) kasutatakse kiireloomulisuse ja pingetunde tekitamiseks ning shakuhachit (jaapani keeles 尺八) tühjuse ja kaotuse tunde edasiandmiseks, eriti kui tegelased leinavad või oma tegude üle mõtisklevad. Lääne orkestratsiooni kasutamine omakorda loob suurejoonelisuse ja tähtsuse tunde, rõhutades tegelaste otsuste raskust. Seda võib eriti märgata tseenides, kus tegelased arutlevad sõjastrateegia üle.[3]

Traditsiooniliste Jaapani ja lääne muusika elementide segu peegeldab filmi kultuuride kokkupõrkeid ning traditsiooni ja modernsuse kohtumist. Samuti lääne muusika elemente kasutamine lisaks etniliste puupuhkpillidele ja trummidele rõhutab eriti universaalsusele, mis meelitab juurde ka erineva kultuuritaustaga publiku, mis omamoodi loob sügavamal tasandil ühendust filmiga.[3]

Näitlemisstiil[muuda | muuda lähteteksti]

Filmi näitlemisstiil põhineb nō-teatril (jaapani keeles 能) ning Hidetora ja Lady Kaede tegelaskujud on suurepärased näited antud mängustiilist. Nō-teater (jaapani keeles 能) on Jaapani traditsiooniline teatrivorm ja üks vanimaid säilinud teatrivorme maailmas.[7] Filmile omane ilu peitub väärtusetu peategelases, kellele on võimatu mitte kaasa tunda ning leedi Kaedes, kes elab ainult kättemaksu nimel, mis teeb temast ühe võimsaima tegelase kogu filmis. Nii, Tatsuya Nakadai meik, kellel oli Hidetora roll, meenutab nō-teatri (jaapani keeles 能) esinejate maske. Isegi mängustiil vihjab nō-teatrile (jaapani keeles 能) - teravad liigitused staatiliste pausidega.[8]

Filmi visuaalne keel põhineb värvide, kompositsiooni ja liikumise kasutamist eepilise suursugususe tunde loomiseks. Sellele aitab kaasa ka näitlejate mäng liialdatud žestidega ning näoilmetega, mis aitavad edastada tegelaskujude nii emotsioone kui ka motivatsioone. Antud lähenemine näitlemisele on Kurosawa omapärane omadus, mida tema kasutab kõikides oma filmides, peegeldades sügavat austust traditsioonilise Jaapani teatri vastu. Nii nagu muusikaga, näitlemistiili puhul toimub traditsiooni ja modernsuse kohtumine.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Linton, Joan Pong (2006-08). "Kurosawa's Ran (1985) and King Lear : Towards a Conversation on Historical Responsibility". Quarterly Review of Film and Video (inglise). 23 (4): 341–351. DOI:10.1080/10509200690897608. ISSN 1050-9208. {{ajakirjaviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |kuupäev= (juhend)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 GradeSaver. "Ran Themes | GradeSaver". www.gradesaver.com (inglise). Vaadatud 15. mail 2023.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "RAN – Tôru Takemitsu". MOVIE MUSIC UK (inglise). 27. august 2018. Vaadatud 15. mail 2023.
  4. 4,0 4,1 Wilmington, Michael. "Ran: Apocalypse Song". The Criterion Collection (inglise). Vaadatud 15. mail 2023.
  5. "KUROSAWA ON HIS INNOVATIVE CINEMA". The New York Times (Ameerika inglise). 4. oktoober 1981. ISSN 0362-4331. Vaadatud 15. mail 2023.
  6. "Toru Takemitsu Biography". musicianguide.com. Vaadatud 15. mail 2023.
  7. "Noh theatre | Japanese drama | Britannica". www.britannica.com (inglise). Vaadatud 15. mail 2023.
  8. 8,0 8,1 "Thousand Words: From Shakespeare to Kurosawa (Ran, 1985) – The Big Picture Magazine" (Ameerika inglise). Vaadatud 15. mail 2023.