Raketa (tiibur)

Allikas: Vikipeedia
Raketa 2004. aastal

Raketa ehk projekt 340 on Nõukogude Liidus massiliselt toodetud ja tänaseni osaliselt kasutuses olev reisilaeva-tiiburlaeva tüüp.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene Raketa-tüüpi tiiburlaev valmistati 1957. aastal. Sisuliselt oli tegemist sõitva prototüübiga, millel oli hiljem seeriatootmisse läinud laevadega vähe ühist. Masstootmine algas 1959. aastal, selle tõeline hoog saavutati pärast esimese kümne laeva valmimist, kui tootmine kolis Nižni Novgorodist Krimmi poolsaarele Feodossiasse, kus toodeti kõik ülejäänud alused. Vajadus Raketa-laadsete kiirlaevade järele oli tingitud sellest, et maanteed ja raudteed ei ulatunud kõikjale ning nende rajamine ja hooldamine oli üsna kallis. Jõelaevandus seevastu vajas ainult vajalikes kohtades süvistamist ning sadamate rajamist. Tiibur oma hea kiirusega oli järgmine loogiline samm: kui laevakere veest välja tõsta, väheneb veetakistus märgatavalt ja see võimaldab saavutada suuremaid kiiruseid.

Kuigi laevatüübina on Raketad suhteliselt sarnased, on neis aja jooksul tehtud siiski olulisi muudatusi. Algne projekt 340 piirdus poolesaja laevaga, pärast seda tugevdati laeva konstruktsiooni, sest laevakere kippus esimese tiiva läheduses mõranema. Kõige levinum laevatüüp oli 340E, kus keret oli tugevdatud ning sellega saavutas laev oma levinuima vormi.

Koos mudeliga 340E juurutati ka madala süvisega mudel 340EM. Algse laeva 1,8 m süvis oli peamiselt tingitud sõukruvi asetusest tagumise tiiva all ning pikast tüürilabast. 340ME ehitamiseks liigutati sõukruvi tagumisest tiivast üle ja taha ning ühe tüürilaba asemel oli kaks. Esimene tiib oli identne tavasüvisega laevaga. See muudatus tagas laevale veeväljasurveolekus süviseks vaid 1,2 m ning võimaldas kasutamist oluliselt rohkematel jõgedel ja veekogudel, kus 1,8 m süvisega laev ei oleks sobinud. Laev lendas küll veepinna kohal veidi madalamalt, kuid üldiselt ei mõjutanud see laeva kasutatavust märkimisväärselt, võrreldes tavasüvisega Raketaga. Üks sobivatest tööpiirkondadest oli ka Emajõgi ning sellega seotud Peipsi järve vesikond.

Raketasid on peetud tiiburitest kõige elegantsemateks laevadeks. Tiivad ei turrita küljele välja, vaid on kõhu alla peidetud ning seistes on nende olemasolu raske märgata. Nende välimus küll väljendab kiirust, kuid ei tee seda ülemäära: täpselt nii palju, et tiibadel lendav laev näeks hea välja ning veeväljasurveolekus olles näeks laev välja tavalise laevana, ühegi vihjeta tiiburile.

Projektide 340E ja 340ME mootorlaev liigub tiibadel ja kerel lainekõrgusel kuni 1,25 m. 340 mootorlaev liigub tiibadel ja kerel lainekõrgusel kuni 1,5 m.

Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

Raketa 340

  • Süvis: 1,8 m
  • Süvis tiibadel: 1,1 m
  • Pikkus: 26,96 m
  • Vabaparda kõrgus: 0,22 m
  • Laeva töökiirus: 60 km/h
  • Laeva liikumise tagamine lainel: 0,8 m
  • Maksimaalne võimsus: 1000 hj
  • Pöörlemissagedus: 1700 p/min

Raketa 340E

  • Süvis: 1,8 m
  • Süvis tiibadel: 1,1 m
  • Pikkus: 26,96 m
  • Vabaparda kõrgus: 0,26 m
  • Laeva töökiirus: 60 km/h
  • Laeva liikumise tagamine lainel: 0,8 m
  • Maksimaalne võimsus: 1000 hj
  • Pöörlemissagedus: 1700 p/min

Raketa 340МE

  • Süvis: 1,2 m
  • Süvis tiibadel: 0,5 m
  • Pikkus: 26,96 m
  • Vabaparda kõrgus: 0,26 m
  • Laeva töökiirus: 60 km/h
  • Laeva liikumise tagamine lainel: 0,5 m
  • Maksimaalne võimsus: 1200 hj
  • Pöörlemissagedus: 1850 p/min

Raketa-tüüpi tiiburlaevad Tartu jõesadamas[muuda | muuda lähteteksti]

Alalõikude pealkirjades on laevad eristatud ehitusnumbrite järgi. Tekstis on laevade esitlemisel kasutatud pardale maalitud nimekuju, mille osaks oli numbri järel olev M-täht. Eestikeelses ajakirjanduses ja omaaegsetes kuulutustes ning  jõesadama arhiivimaterjalides oli kasutusel ka eestikeelne nimevariant Rakett ning numbrivariandid 1, 2, 3, 01, 02, 03 ning I, II ja III.

Raketa 314[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitatud Feodossias 1963. aastal, ehitusnumber 314. Projekt 340МЭ ehk M-tüüpi (madalalt vees istuv) laev. 1963.a. oktoobris jõudis Narva. Tartusse saabus treileril 1964.a. jaanuaris. Sõite alustas sama aasta suvel. Kandis alguses nime "Rakett". 1968. aastast "Peipsi Jõnn", 1976. aastast "Raketa-1M".

Oma viimase navigatsiooni lõpetas 1979.a. septembri algupoole ja suunati remonti. Napid ja kaudsed vihjed annavad mõista, et tegu oli praakmootoriga seotud tõsiste probleemidega. Pärast menetlemist võidi otsustada, et remont oleks ebaotstarbekas. Laeva saatus teadmata, võimalik, et kasutati mõnda aega teiste Raketade „doonorlaevana”. Samas laevaregistrist maha ei võetud ja laevapabereid kasutati ära aastaid hiljem ”Raketa 322” Soome müümisel.

Raketa 409[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitatud Feodossias 1967. aastal, ehitusnumber 409. Projekt 340МЭ. Tartusse saabus 1967.sügise algul. Laeva üritati Narvast Tartusse tuua veeteed mööda, kuid Narva jõel Omuti kärestikest ülesõidu katsel said tiivad kannatada ja neid tuli Tartus kohe remontida. Seetõttu alustas sõite alles 1968. aastal. Mõlemale laevale nime saamiseks korraldati Tartus 1968. aasta suvel avalik konkurss ja sai nimeks "Tuuslar". Paraku uued nimed inimeste seas ei juurdunud, neid kutsuti ikka suupäraselt Raketadeks. Alates 1976. aastast "Raketa-2M".

Viimane navigatsioon: 1988. aastal. Seisis kaks aastat kaldal. 1991. aastal pidi saama seisvaks laev-baariks. Emajõe ääres Vabaduse puiestee pargis praeguse HTM majaga kohakuti ehitati talle puust kai, anti nimi Junga Baar ja viidi uude kohta seisma. Jõudis üürikest aega baarina tegutseda, kuid sanitaareeskirjade täitmata jätmise tõttu olid probleemid tegevusloaga. 1991. aasta augusti alguses viidi treileriga Narva-Jõesuusse, lastiti seal praamile ja veeti puksiiris Leningradi. Edasine saatus teadmata.

Raketa 453[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitatud Feodossias 1968. aastal, ehitusnumber 453. Projekt 340МЭ. Algne kodusadam Dnepropetrovsk, nimi "Vladimir Komarov". Tartusse saabus 1978. aasta sügisel vahetustehinguna "Zarja-2" vastu. Tuli veeteed mööda Novgorodini kus pandi treileriplatvormile ja toodi Tartusse. Alustas sõite nime all „Raketa-3M”. Alates 1980 aastast kui esimene Tartu Raketa kadus, hakkas liikuma kui „Raketa-1M”, kusjuures tema juures kasutati pärast nimevahetust esimesele Raketale omast värviskeemi.

Juba uue nime all sõites sattus 1982. aasta 27. mail Lämmijärvel Samolva lähedal õnnetusse- laevale sõitis küljelt sisse venelaste kalapaat, mille tagajärjel reisilaev uppus (õnneks suutis kapten pärast kokkupõrget laeva madalikuni suunata) Taastusremont kestis 2,5 kuud ja suve lõpupoole jätkas sõite.Viimane navigatsioon 1989.a. Seisis kaldal mitu aastat. 1993.a pandi laevakere oksjonile, kuid osta soovijaid ei leidunud. Lõplik saatus teadmata, kuid arvatavasti läks vanametalliks.

Raketa 322[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitatud Feodossias 1963. aastal, ehitusnumber 322. Projekt 340Э (ehk tavaline Raketa). Algselt kodusadam Kiiev. Esimene nimi „Taifun“, mitte varem kui 1976.a. sai nime „Fedir Kušnirov“. 70-te lõpus otsustas Kiievi sadam mitmed Raketad vahetada välja uute „Voshod”-tüüpi tiiburite vastu.

Tartusse  saabus raudteeplatvormil 1979.a. lõpus. Siin muudeti algne konstruktsioon originaallahedusega M-tüüpi laevaks. Vastavaid töid tehti Gorki Tsentraalse Konstrueerimisbüroo insener G. Tšebõševi juhendamisel. Ümberehituse tulemusena sai teistega võrreldes suurema lainetusega sõidul paremad sõiduomadused. Hakkas liikuma nime all „Raketa-3M” ja kolmandale Raketale iseloomuliku värviskeemiga. Viimane navigatsioon Eestis 1990.a. Edasi seisis paar aastat kaldal. 1993.aasta sügisel müüdi Soome. Ilmselt polnud laeval nõuetekohaseid pabereid, seetõttu kasutati esimese ”Raketa” omi ning müüdi kui mootorlaev Raketa (reg.nr 81582; kere nr.314, väljalaskeaasta 1963)

Alates 1995.aastast sõitis mitmesugustel ekskursiooni- ja huvisõidu marsruutidel Päijänne järvistul. Kuni 2001.aastani nime all „Suvijet“, edasi nimeks „Rosetta“. Läbis XXI sajandi alguses põhjaliku ümberehituse, mille käigus tehti uus roolikamber laeva esiossa ja seati sisse päikesetekk. Tänapäevani sõiduvõimeline, liigub ka tiibadel ja mingi regulaarsusega kasutuses, kuid omanik üritab teda pidevalt ära müüa.

Raketa[muuda | muuda lähteteksti]

Viimane Tartu Raketa. Tegemist oli Feodossias 1960. aastate keskel ehitatud projekti 340Э tüüpi laevaga, ehitusnumber teadmata. Kõige tõenäolisemalt toodi 1991. aasta sügisel Riiast kanali äärde seisma (Lätis müüdi Nõukogude aja lõpus kiiresti kogu tiiburlaevastik: kaks Kometa-tüüpi laeva sõitsid nimedega Sinilind ja Luik paar aastat Tallinna - Helsingi vahel; üks Meteor-tüüpi tiibur läks Tallinnast Tartusse transportimisel 1991. aasta septembris Mäo lähedal põlema, üks Voshod-tüüpi tiibur sõitis nime all Pääsuke üürikest aega Tallinna lahel). See osteti rublaaja lõpus ja pärast krooni tulekut ei jaksatud enam sellega midagi mõistlikku ette võtta. Selle Raketa hävitas põleng, misjärel läks laev vanametalliks.


Lähemalt võib Tartu kiirlaevadest, samuti Pihkva Raketadest ja üldse Peipsi järve vesikonna laevandusest lugeda foorumi militaar.net teemast "Jõelaevad Emajõel".


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]