Raivo Mänd

Allikas: Vikipeedia
Raivo Mänd esineb ettekandega "Andekus kontekstis, bioloogi pilguga" Tartu Ülikooli aulas 6. jaanuaril 2012
Raivo Mänd pidamas ettekannet "Ökolõksud ja atraktiivsed mülkad", 2011

Raivo Mänd (sündinud 2. detsembril 1954 Saaremaal)[viide?] on eesti zooloog ja loomaökoloog.

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis aastail 1961–1973 Randvere algkoolis, Kingissepa 8-klassilises Koolis ja Viktor Kingissepa nimelises Kingissepa Keskkoolis. Lõpetas 1978. aastal Tartu Riikliku Ülikooli bioloogina cum laude. Kaitses 1986. aastal Tartu ülikoolis väitekirja "Ökoloogiliste tegurite mõjust linnumunade morfoloogiliste näitajate populatsioonisisese muutlikkuse dünaamikale" ja sai bioloogiakandidaadi (PhD) kraadi.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1977–1998 töötas Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis teadurina, laborijuhatajana, juhtivteadurina ja osakonnajuhatajana.[viide?]

Aastail 1992–2021 töötas Tartu Ülikoolis loomaökoloogia korralise professorina (1992–2007 – Zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis, alates 2007 – ökoloogia ja maateaduste instituudi (ÖMI) zooloogia osakonnas). Juhatas aastail 2005–2021 TÜ ÖMI zooloogia osakonda (aastatel 2005–2007 TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituut), kus ühtlasi oli ka loomaökoloogia õppetooli juhataja. Alates 2021. aastast emeriitprofessor.[viide?]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Tema uurimistöö kuulub peamiselt evolutsioonilise linnuökoloogia ja käitumisökoloogia valdkonda.[viide?]

Ta õpetab Tartu Ülikoolis käitumisökoloogia ja etoloogia kursuste käigus elusolendite käitumise evolutsioonibioloogilisi aluseid. On juhtinud doktoriõpet zooloogias ja hüdrobioloogias. Tema juhendamisel või kaasjuhendamisel on kaitstud 9 doktorikraadi ja mitu teadusmagistrikraadi.[viide?]

Mänd oli Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi esimene teaduslik juhendaja.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Tal on ilmunud üle 100 teaduspublikatsiooni, neist enamik rahvusvahelise levikuga eelretsenseeritavates teadusajakirjades. Tema töid on teiste teadlaste poolt rahvusvaheliselt viidatud üle 4600 korra.[viide?]

Ta on mitme teadusliku või populaarteadusliku monograafia (sh raamatute "Elukunstnikud: teejuht käitumise ökoloogiasse" {Huma, 1998) ja "Ürgema needus ja teisi jutte loodusest ning inimesest" (Varrak 2022)) või teatmeteose autor või kaasautor, lisaks avaldanud populaarteaduslikke artikleid. Peale selle on talt ilmunud lapsepõlve mälestusteraamat "Poiss kadakaselt saarelt" (Huma, 2021) ning samuti mälestustel põhinev raamat "Reisides läbi elu" (Varrak, 2024).[viide?]

Toimetuskolleegiumites ja toimetustes[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Eesti ornitoloogilise ajakirja Hirundo asutajaid 1987. aastal ja kuni 1997. aastani selle toimetuskolleegiumi esimees. Kuulus aastail 1995–2001 Eesti Looduse ja 2001–2007 Eesti TA Toimetised. Bioloogia. Ökoloogia toimetuskolleegiumi ning oli aastail 2008–2014 Estonian Journal of Ecology abitoimetaja. Aastaid oli ka rahvusvahelise ajakirja Open Ornithology Journal (Bentham Science Publishers) toimetuskolleegiumi liige.[viide?]

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on pärit loomakasvatajate perekonnast. Abiellus 1976. aastal, abikaasa Marika Mänd. Tal on kaks tütart.[viide?]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kaugest ametnikust koduseks presidendikandidaadiks. Kersti Kaljulaidi kiirmarss
  2. "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 8.12.2022.
  3. "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Vaadatud 3.12.2022.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]