Rahvusvaheline kosmosejaam

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Rahvusvaheline Kosmosejaam)
Rahvusvaheline kosmosejaam
Rahvusvaheline kosmosejaam 7. märtsil 2011 (Pildistatud lahkuva süstiku Discovery pardalt).
Fakte ISS-i kohta
Start 1998
Stardipaik Bajkongõri kosmodroom (Kasahstan)
Kennedy Kosmosekeskus (USA)
Kaal 417 289 kg
Pikkus 51 m
Laius 109 m
Kõrgus umbes 20 m
Rõhk jaamas 101,3 kPa
Keskmine kiirus 7706,6 m/s  (27 743,8 km/h)
Täistiiru kestus 91 minutit
Rahvusvahelise kosmosejaama embleem

Rahvusvaheline kosmosejaam (inglise keeles International Space Station, lühend ISS) on modulaarne orbitaaljaam Maa-lähedasel orbiidil. Jaama esimesed moodulid viidi orbiidile 1998. aastal ja see on suurim Maa tehiskaaslane. Jaama on sageli Maalt näha ka palja silmaga. [1][2] Jaam koosneb survestatud moodulitest, päikesepaneelidest ja teistest komponentidest. ISS-i osad viidi orbiidile Vene Protoni ja Sojuz kanderakettidega ning USA kosmosesüstikutega.[3]

ISS on mikrogravitatsioonilise keskkonnaga uurimislabor, kus kosmonaudid viivad läbi muu hulgas bioloogia-, keemia-, meditsiini-, psühholoogia- ja füüsikaalaseid katseid ning teostavad astronoomilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi.[4][5][6] Kosmosejaam annab ainulaadse võimaluse testida süsteeme, mida vajatakse võimalikel lendudel Kuule ja Marsile.[7] ISSi orbiidi kõrgus on 330 kuni 435 km. Jaam vajub Maa ümber tiireldes madalamale ja see tähendab, et aeg-ajalt tuleb jaama kõrgust Zvezda mooduli või mõne kosmoselaeva mootoritega tõsta. Selle keskmine kiirus on 27 743,8 km/h ja see teeb ööpäevas 15,54 tiiru ümber Maa.

ISS on üheksas mehitatud kosmosejaam. Sellele eelnevad Nõukogude Liidu ja hiljem Venemaa Saljut ning Almaz jaamad ja Mir ning USA Skylab. Jaam on alates 2. novembrist 2000 olnud pidevalt mehitatud üle 15 aasta ja see on kõige kauem kestnud inimeste kohalolek kosmoses. Varasem kestusrekord kuulus 3644 päevaga Miri mehitanud kosmonautidele.[8] Jaama teenindavad mitmed kosmoselaevad: Sojuz, Progress, Automated Transfer Vehicle, H-II Transfer Vehicle, Dragon ja Cygnus. Jaama on külastanud astronaudid, kosmonaudid ja kosmoseturistid 15 riigist [9].

Pärast USA Space Shuttle'i programmi lõppu 2011. aastal sai Vene Sojuzidest ainsad kosmoselaevad, millega on võimalik transportida inimesi jaama ja sealt tagasi. SpaceX-i Dragon on samal ajal ainus kosmoselaev, millega saab jaamast varustust ja katsete tulemusi tagasi tuua.

Projektis osalevad NASA, Euroopa Kosmoseagentuur (ESA), Venemaa Kosmoseagentuur (RKA), Jaapani Kosmoseuurimise Agentuur (JAXA) ja Kanada Kosmoseagentuur (CSA). Iga agentuur haldab enda ehitatud osa.[10][11] Omandiõigust ja kasutamist reguleerivad valitsustevahelised kokkulepped. Vastavalt kokkuleppele säilitab Venemaa täieliku omandiõiguse Venemaa orbitaalsegmendile[12], teised jaama osad on aga ülejäänud lepingupartnerite vahel ära jagatud.[13]

NASA sõnul on kosmosejaama eesmärgid kosmoseaparaatide tehnoloogiate arendamine ja katsetamine, meeskonnaliikmete tervise ja sooritusvõime tagamine kaugematel kosmoselendudel ning uurimislendudel tarvilike praktiliste kogemuste omandamine.[14] Venemaa Kosmoseagentuur on eesmärgina sõnastanud "püsiva inimeste kohaloleku Maa-lähedasel orbiidil".[14] Jaam tegutseb vähemalt 2020. aastani, võimalik, et kuni 2028. aastani.[15][16]

Seisuga 6. märts 2016 oli kosmosejaama pardal 47. ekspeditsioon[17] ja jaama komandör oli Timothy Kopra[18].

Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Teadusuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

NASA astronaut Scott Kelly
18. ekspeditsiooni komandöri Michael Fincke jaama videotutvustus jaanuaris 2009

Püsival kosmosejaamal on eeliseid nii kosmoselaeva kui ka mehitamata satelliidiga võrreldes. Pikaajaline iseseisev viibimine kosmoses võimaldab teha katkematuid uuringuid ning omandada kogemusi ka jaama enda hoolduse, remondi ja täiendamise alal. Katse- ja vaatlustulemused on maa peal kiiresti kättesaadavad.[2][19]

Kosmoseaparaadis ümbritseb inimesi keskkond, mis ei suuda elu tagada. On küll leitud üksikud lihtsad eluvormid, mis suudavad ellu jääda ka avakosmoses, kuid inimesele mõjub subatomaarsete osakeste kiirgus hävitavalt.[20] Osaliselt kaitseb ISSi kiirguse eest Maa magnetväli. Keskmiselt umbes 70 000 km kaugusel Maast hakkab Maa magnetväli päikesetuult kõrvale kallutama. Ohtlikud on aga päikesepursked, mis ilmuvad praktiliselt ette hoiatamata. Venemaa moodulisse on rajatud spetsiaalne tugevamalt varjestatud osa, kuhu saab sellisel puhul varjuda.[21][22]

Iga meeskond viibib kosmosejaamas mitu kuud. Teaduslikke eksperimente tehakse iga päev, nädalas koguneb kuueliikmelisel meeskonnal umbes 250 inimtundi.[4][23] Viisteist esimest meeskonda viisid kokku läbi 138 suuremat teadusuuringut.[24] Uuringutulemused avaldatakse iga kuu.[7] Uuritakse eelkõige kaaluta oleku mõju inimesele ning tehakse eksperimente ja vaatlusi meditsiini, loodus- ja tehnikateaduste, astronoomia ja meteoroloogia vallas[4][5][6][25][26].

Tulevasi võimalikke kaugeid kosmoselende silmas pidades kogutakse andmeid pikaajalise kosmoses viibimise mõju kohta inimorganismile. Kogutakse andmeid muu hulgas lihaste atrofeerumise, osteoporoosi ja kehavedelike liikumise kohta organismis. Aastast 2006 pärinevate andmete põhjal on tõenäoline, et luukadu ja lihaskärbumine on pika lennu järel nii suur, et teisel planeedil maandumise korral tekiksid luumurrud ja liikumisraskused.[27][28]

Kosmosejaamas ei ole arsti. Meditsiiniuuringuid juhendab telemeetriliselt NASA loodud konsortsium National Space Biomedical Research Institute (NSBRI). Olulisemate uuringute seas on ultraheliuuringud, mille põhjal diagnoositakse võimalikud terviserikked, et eksperdid saaksid ravi määrata. Kosmoses saadud telemeditsiini kogemust on võimalik ära kasutada muu hulgas keskustest kaugel elavate inimeste haiguste diagnoosimiseks.[29][30][31]

NASA 2005. aastal vastu võetud aktis määratleti kosmosejaama USA segment riikliku laboratooriumina ning seati eesmärgiks edendada nii teiste avaliku sektori asutuste kui ka erasektori osalust uuringutes.[32]

Kosmonaudid osalevad ka haridusprogrammides ja teevad rahvusvahelist koostööd. Nad kaasavad tudengeid Maal tehtavatesse katsetesse ja viivad läbi näitlikke õppetunde. Erineva kultuuritaustaga kosmonautide koostöö jaamas annab kogemusi tulevasi rahvusvahelisi lende silmas pidades.[11][33]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastate alguses plaanis NASA rajada kosmosejaama Freedom, Nõukogude Liit aga valmistus Miri väljavahetamiseks Mir-2 vastu.[34] Rahapuudusel takerdus Freedomi projekt juba komponentide katsetamise algstaadiumis ning pärast Nõukogude Liidu lagunemist mõeldi ka kogu programmi katkestamisele. Venemaa omakorda tühistas Mir-2-ga seotud plaanid.[34] Et ka teised kosmoseriigid olid rahalistes raskustes, otsustasid USA, Euroopa riigid, Venemaa, Jaapan ja Kanada kosmosejaama loomisel koostööd teha.[34]

Juunis 1992 leppisid Ameerika Ühendriikide president George Bush ja Venemaa president Boriss Jeltsin kokku ühises kosmoseprogrammis, mille raames sai üks USA astronaut võimaluse viibida Venemaa kosmosejaamas Mir ja kaks vene kosmonauti said osaleda kosmosesüstiku lennul.[34]

Septembris 1993 kuulutasid USA asepresident Al Gore ja Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin välja plaani luua ühine kosmosejaam.[35]

Programmi kaasati kõigi osaliste kosmoseprojektid, nende seas olid NASA Freedom, RSA Mir-2, ESA Columbus ja Jaapani Kibō. Aastal 1998, kui Zarja esimese moodulina orbiidile saadeti, loodeti jaama ehitamisega lõpule jõuda 2003. aastal.[36]

Kosmosejaama ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

ISS detsembris 2002
Zarja sisemus

Rahvusvahelise kosmosejaama ehitamist orbiidil alustati novembris 1998.[37] Venemaa moodulid, välja arvatud Rassvet, startisid ja põkkusid automaatselt, teised moodulid toodi kohale kosmosesüstikutega ning paigaldati jaama ja süstikute meeskonnaliikmete kaasabil. 2011. aasta 5. juuni seisuga olid kosmonaudid viibinud avakosmoses üle tuhande tunni ning sooritanud kokku 159 kosmosekõndi, neist 127 kosmosejaamast ja 32 põkkunud kosmosesüstikutest.[38]

Esimese moodulina startis raketi Proton jõul 20. novembril 1998 Venemaa Zarja. Moodul suutis manööverdada ning tal olid sidevahendid ja elektrivarustus, kuid ta ei taganud inimesele sobilikku elukeskkonda. Kaks nädalat hiljem toodi kosmosesüstiku Endeavour lennuga STS-88 kohale USA moodul Unity. Üks Unity kahest telgmisest põkkumisseadmest ühendati Zarjaga, teine oli ühendatud süstikuga. Järgnenud kahe aasta jooksul võeti Mir orbiidilt maha. 12. juulil 2000 saadeti orbiidile Venemaa moodul Zvezda. Selle päikesepaneelid ja sideantennid olid seadistatud automaatselt paigalduma. Orbiidil tiirlev kahest moodulist koosnev jaam põkkus maapealse juhtimiskeskuse abiga Zvezdaga. Zvezda arvutisüsteem võttis peagi pärast põkkumist Zarja käest ohjad üle. Zvezda lisandumisega sai võimalikuks inimese asumine jaama. Uues moodulis olid magamiskohad, tualett, köök, süsihappegaasifiltrid, õhuniiskuse eemaldajad, hapnikugeneraatorid, treeninguseadmed ning kommunikatsioonivahendid juhtimiskeskusega ühenduse pidamiseks.[39][40]

Esimesed elanikud saabusid kosmosejaama 1. ekspeditsiooniga 2000. aasta novembris kosmoselaevaga Sojuz TM-31. Umbes samal ajal toimunud süstikulennud STS-92 ja STS-97 lisasid kande- ja ühenduskonstruktsioonide komponente, sideseadmeid ja päikesepaneele.[41]

Järgmise kahe aasta jooksul startis raketiga Sojuz-U moodul Pirs; kosmosesüstikud Discovery, Atlantis ja Endeavour toimetasid kohale laborimooduli Destiny, õhuluku Quest ja robotkäe Canadarm2.[42]

Jaama ehitust häiris tõsiselt 1. veebruaril 2003 toimunud kosmosesüstik Columbia katastroof, kus hävis kosmosesüstik Columbia ja hukkus 7 astronauti. Katastroof peatas kosmosesüstikute lennud kaheks ja pooleks aastaks. Järgmine kosmosesüstiku missioon, STS-114, startis 2005. aastal[43] ja jaama ehitus jätkus 2006. aastal, kui toimus Atlantise missioon STS-115, mis tõi jaama täiendava komplekti päikesepaneele

Lennud STS-116, STS-117 ja STS-118 lisasid konstruktsioonielemente ja kolmanda komplekti päikesepaneele. Tänu lisandunud energiavarustusele sai võimalikuks uute moodulite lisamine. Järgmisena paigaldati ühendusmoodul Harmony ja ESA labor Columbus, seejärel Jaapani mooduli Kibō kaks esimest komponenti. Märtsis 2009 lisati STS-119 kohale toimetatud päikesepaneelid ja juulis 2009 lennuga STS-127 saabunud Kibō viimane osa. Järgmisena paigaldati Venemaa moodul Poisk. Veebruaris 2010 tõi süstiku Endeavour lend STS-130 ühendusmooduli Tranquility ja ESA observatooriumi Cupola, mais 2010 tõi Atlantis lennuga STS-132 eelviimase Venemaa mooduli Rassvet. Süstiku Discovery viimase lennuga STS-133 toodi kohale Itaalia moodul Leonardo. Kosmosesüstiku Endeavour mais 2011 toimunud viimase lennuga STS-134 viidi kosmosejaama seade kosmilise kiirguse uurimiseks ning antiaine ja tumeaine leidmiseks (Alpha Magnetic Spectrometer, AMS-02).

Juunis 2011 koosnes kosmosejaam viieteistkümnest survestatud moodulist. Puudu on veel viimane moodul, Venemaa labor Nauka, ning osa väliskonstruktsioonile paigaldatavaid komponente, sealhulgas ESA robotkäsi (European Robotic Arm). Kosmosejaama lõplik mass ulatub 400 tonnini.[37][36]

Survestatud moodulid[muuda | muuda lähteteksti]

Zarja[muuda | muuda lähteteksti]

Zarja moodul nähtuna kosmosesüstik Endeavouri pardalt.

Zarja (vene keeles: Заря́, "Koit") oli jaama esimene moodul, mis saadeti orbiidile. [44] Zarja asusid säilitusruumid ja see tagas ehituse alguses jaama elektrivarustuse ja muu vajaliku. Moodul sai nimeks Zarja, sest see sümboliseeris rahvusvahelist kosmosealast koostööd. Kuigi Zarja ehitas Vene ettevõte, kuulub moodul Ameerika Ühendriikidele. Moodul kaalub 19,3 tonni ja on ilma päikesepaneelideta 12,55 m pikk ning 4,1 meetrit lai. Mooduli elueaks planeeriti vahemalt 15 aastat ja täna kasutatakse seda säilitusruumina[45].

Zarja viis 20. novembril 1998 orbiidile Proton-K kanderakett, mis startis Bajkongõri kosmodroomilt. Pärast Zarja orbiidile jõudmist, startis 4. detsembril 1998 kosmosesüstik Endeavouri missioon STS-88, mis kinnitas Zarja külge Unity mooduli.

Unity[muuda | muuda lähteteksti]

Unity moodul pärast paigaldamist, nähtuna kosmosesüstik Endeavouri pardalt.

Unity ("Ühtsus") oli esimene ühendusmoodul ja kosmosejaama esimene USA-s ehitatud moodul. Tal on põkkumisseadmed Z1-sõrestiku, õhuluku Quest, labori Destiny, ühendusmooduli Tranquility ja mooduli Leonardo jaoks. Unity viis 4. detsembril 1998 missiooni STS-88 raames orbiidile kosmosesüstik Endeavour. Mitmed jaama süsteemide torud ja kaablid läbivad Unity moodulit, ning seetõttu on moodulis 216 toru vedelike ja gaaside jaoks ja 121 elektrijuhet, mille kogupikkus oli 9,6 kilomeetrit. Unity valmistati alumiiniumist. Enne starti paigaldati moodulile kaks põkkumisadaptrit, mis võimaldasid mooduliga põkkuda Vene Sojuzitel ja USA kosmosesüstikutel. Moodul koos adaptritega kaalub 11,6 tonni.

Zvezda[muuda | muuda lähteteksti]

Zvezda (vene keeles: Звезда́, "Täht"), tuntud ka kui DOS-8 ja teenindusmoodul, tagab jaama kõigi tähtsate süsteemide töö. Zvezda lisandumisega oli esmakordselt võimalik saata jaama alaline meeskond, sest moodul võimaldas jaamas elada kahel meeskonnaliikmel ja seal peatuda kuni kuuel kosmonaudil. Zvezda DMS-R arvuti juhib kogu jaama elutagamissüsteeme, juhtimissüsteemi, navigatsioonisüsteemi ja kontrollsüsteemi [46].

Moodul ehitati aastatel 1985-1986, ning selle viis orbiidile Proton-K kanderakett, mis startis 12. juulil 2000. Moodulil on põkkumisseade Sojuzi, Progressi ja kosmoseaparaadi Automated Transfer Vehicle jaoks.

Destiny[muuda | muuda lähteteksti]

Destiny enne paigaldamist.

Destiny ("Saatus") on USA peamine uurimislabor ISS-is. Moodul kinnitati Unity mooduli külge veebruaris 2001 ja see on USA esimene orbitaallaboratoorium pärast Skylabi. Mooduli ehitas Boeing ja see kaalub 16 tonni. Selle viis 7. veebruaril 2001 orbiidile kosmosesüstik Atlantis missioonil STS-98. Destiny moodulist juhitakse ka jaama robotkäe tööd.[47]

Quest[muuda | muuda lähteteksti]

Quest ("Missioon") on ISS-i USA segmendi ainus õhulukk ja sealt väljutakse avakosmosesse nii USA kui ka Venemaa skafandritega. Enne Questi paigaldamist, sai avakosmoses käia ainult Vene skafandrites ja USA skafandreid sai kasutada ainult siis, kui jaamas viibis kosmosesüstik. [48] Mooduli atmosfäär on eraldi reguleeritud ja meeskonnaliikmed magavad seal plaanipärase avakosmosesse väljumise eelsel ööl, et vältida madala rõhuga skafandrites tekkida võivat Kessoontõbe.[49]

Questi viis missiooni STS-104 raames orbiidile kosmosesüstik Atlantis, mis startis 12. juulil 2001.[50]

Pirs ja Poisk[muuda | muuda lähteteksti]

Survestatud moodulid[muuda | muuda lähteteksti]

Moodul Lend Kuupäev Transpordiviis Riik Pilt Märkused
Zarja
1A/R 20. november 1998 Proton-K Venemaa (ehitaja)
USA (rahastaja)
Zarya from STS-88.jpg [51]
Esimene orbiidile saadetud moodul; praegu kasutatakse seda säilitusruumina. Mooduli külge kinnitatud mahutitesse mahub üle 5,4 tonni kütust.
Unity
(esimene ühendusmoodul)
2A 4. detsember 1998 Endeavour, STS-88 USA ISS Unity module.jpg [52]
Ühendusmoodul USA ja Venemaa segmendi vahel. Tal on põkkumisseadmed Z1-sõrestiku, õhuluku Quest, labori Destiny, ühendusmooduli Tranquility ja mooduli Leonardo jaoks.
Zvezda

(teenindusmoodul)
1R 12. juuli 2000 Proton-K Venemaa A module consisting of a stepped-cylinder main compartment with a spherical docking compartment at one end. Two blue solar arrays project from the module, with Earth and space in the background. [53]
Teenindusmoodul, kus paiknevad kosmonautide eluruumid, kliimaseadmed ja juhtimiskeskus. Moodulil on põkkumisseade Sojuzi, Progressi ja kosmoseaparaadi Automated Transfer Vehicle jaoks.
Destiny
(USA labor)
5A 7. veebruar 2001 Atlantis, STS-98 USA A module consisting of a long, metallic cylinder, floats against the blackness of space suspended by the ISS robotic arm. The module has a highly flattened cone at each end, and pieces of ISS and space shuttle hardware are visible to the right of the image. [54]
USA peamine uurimisbaas, ka varustuse mahutamise koht.
Quest
(õhulukk)
7A 12. juuli 2001 Atlantis, STS-104 USA A module suspended in space by the ISS robotic arm. In view are the module's two compartments, the short, wide equipment lock to the left of the image, and the long, narrow crew lock to the left. The Earth and blackness of space are visible in the background, with the blurred corner of another module visible in the foreground, at top-right. [55]
ISS-i põhiline õhulukk, mille kaudu minnakse avakosmosse. See on spetsiaalselt reguleeritud õhurõhuga moodul, kus kosmonaudid veedavad kosmosekõnni eelse öö.
Pirs
(põkkumisseade)
4R 14. september 2001 Sojuz-U, Progress M-SO1 Venemaa A small, cylindrical module, covered in white insulation with docking equipment at one end. In the background are some other modules and some blue solar arrays. [56]
Õhulukk ja põkkumisseade kosmoseaparaatide Sojuz ja Progress jaoks.
Harmony
(teine ühendusmoodul)
10A 23. oktoober 2007 Discovery, STS-120 ESA (ehitaja)
USA (operaator)
A module shown against a backdrop of the space station. The module is a large metallic cylinder, with a white circle visible on the side facing the camera. [57]
Ühendusmoodul
Columbus
(Euroopa labor)
1E 7. veebruar 2008 Atlantis, STS-122 ESA A module seen through a space shuttle window. The module is a metallic cylinder with flattened cones at each end, with a large white circle visible on the end facing the camera. In the background is the wing of a space shuttle, some other ISS hardware and the blackness of space. [58][59]
Kibō katsemoodul 1J/A 11. märts 2008 Endeavour, STS-123 Jaapan A module consisting of a short, metallic cylinder with a flattened cone at one end. A number of gold-coloured handrails are visible on the module, along with other pieces of ISS hardware in the background. [60]
Kibō survestatud moodul 1J 31. mai 2008 Discovery, STS-124 Jaapan A module consisting of a long, metallic cylinder. The module has a robotic arm attached to the end of the cylinder facing the camera, along with an airlock and several covered windows. On the right-hand side of the module is a Japanese flag. A space shuttle and other ISS hardware is visible in the background, with the blackness of space as the backdrop. [60][61]
Poisk 5R 10. november 2009 Sojuz-U, Progress M-MIM2 Venemaa A squat cylindrical module, covered in white insulation, with a small porthole and the Russian word for "search" visible. Attached to the module is another cylindrical module, covered in brown insulation. A folded solar array and a third module, covered in white insulation, is visible at the top of the image. [62][63]
Tranquility
(kolmas ühendusmoodul)
20A 8. veebruar 2010 Endeavour, STS-130 ESA (ehitaja)
USA (operaator)
A module shown against a backdrop of the Earth, held by a white robotic arm. The module is a large metallic cylinder, with a white circle visible on the side facing the camera. A short, conical module covered in white insulation is visible at one end of it. [64][65]
Cupola 20A 8. veebruar 2010 Endeavour, STS-130 ESA (ehitaja)
USA (operaator)
A small, squat module with three of seven windows visible, seen against the backdrop of space. Open shutters are visible next to each window, and an astronaut can be seen inside the module through the windows. [66]
Rassvet ULF4 14. mai 2010 Atlantis, STS-132 Venemaa A short, cylindrical module, covered in white insulation, suspended in space on the end of a white robotic arm. A smaller white cylinder is attached at one end, and a folded square radiator is mounted at the other. Various antennas and poles project from the module, and the Earth forms the backdrop. [36]
Leonardo
ULF5 24. veebruar 2011 Discovery, STS-133 Itaalia (ehitaja)
USA (operaator)
A silver, cylindrical module, with the NASA logo and a number of Italian symbols placed upon it, seen attached to another module on the edge of the image at left. The module has a yellow and silver attachment at each corner, and the image is backdropped by the Earth, with a white robotic arm visible in the foreground. [67][68][69]
Nauka 3R Mai 2012[70] Proton-M Venemaa A computer-generated image of a module. The module is a stepped cylinder covered in white insulation, with a spherical compartment and airlock at one end. Two blue solar arrays project from the module, as does a robotic arm. Several other pieces of ISS hardware, faded to highlight the module, are visible in the background. [36][71]

Maksumus[muuda | muuda lähteteksti]

ESA hinnangul läheb kosmosejaama ehitamine ja haldamine 30 aasta jooksul maksma 100 miljardit eurot.[72] Teised hinnangud on ulatunud 35 miljardist USA dollarist kuni 160 miljardi dollarini.[73] Suurte kuludega seoses on palju kritiseeritud nii programmi finantseerimist, selle uurimissuutlikkust kui ka tehnilisi lahendusi.[74][75]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. International Space Station Sighting Opportunities, vaadatud 28. jaanuaril 2009
  2. 2,0 2,1 Nations Around the World Mark 10th Anniversary of International Space Station, vaadatud 6. märtsil 2009
  3. John E. Catchpole (17 June 2008). The International Space Station: Building for the Future. Springer-Praxis. ISBN 978-0-387-78144-0.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  4. 4,0 4,1 4,2 International Space Station Overview, vaadatud 17. veebruaril 2009
  5. 5,0 5,1 Fields of Research
  6. 6,0 6,1 Getting on Board Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "NASA_ISS_Goals" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  7. 7,0 7,1 ISS Research Program, vaadatud 27. veebruaril 2009
  8. We've Only Just Begun, vaadatud 6. märtsil 2009
  9. Nations Around the World Mark 10th Anniversary of International Space Station
  10. Human Spaceflight and Exploration—European Participating States, vaadatud 17. jaanuaril 2009
  11. 11,0 11,1 Gary Kitmacher (2006). Reference Guide to the International Space Station. Canada: Apogee Books. pp. 71–80. ISBN 978-1-894959-34-6. ISSN 1496-6921. 
  12. Memorandum of Understanding Between the National Aeronautics and Space Administration of the United States of America and the Russian Space Agency Concerning Cooperation on the Civil International Space Station, vaadatud 19. aprillil 2009
  13. ISS Intergovernmental Agreement, vaadatud 19. aprillil 2009
  14. 14,0 14,1 Review of NASA Plans for the International Space Station. Washington, DC: National Academies. 2006. ISBN 978-0-309-10085-4. 
  15. ESA Formally Agrees to Continue ISS Through 2020, vaadatud 1. juunil 2011.
  16. Space station partners set 2028 as certification goal, vaadatud 1. juunil 2011
  17. http://www.nasa.gov/sites/default/files/atoms/files/np-2016-exp-47-summary2.pdf Expedition 47 Mission Summary, vaadatud 6. märts 2016
  18. Biographical Data: TIMOTHY L. KOPRA
  19. International Space Station, vaadatud 14. juunil 2008
  20. Beer microbes live 553 days outside ISS, vaadatud 4. juunil 2011
  21. Solar Flare Hits Earth and Mars
  22. A new kind of solar storm
  23. The International Space Station: life in space, vaadatud 17. veebruaril 2009
  24. ISS: Still in assembly, producing science research accomplishments, vaadatud 27. septembril 2009
  25. http://www.isas.jaxa.jp/e/forefront/2009/ueno/index.shtml Monitor of All-sky X-ray Image (MAXI)], vaadatud 12. märtsil 2011
  26. ESA via SPACEREF "SOLAR: three years observing and ready for solar maximum", vaadatud 14. märtsil 2011
  27. Jay Buckey (23. veebruar 2006). Space Physiology. Oxford University Press USA. ISBN 978-0-19-513725-5. 
  28. Ion engine could one day power 39-day trips to Mars, vaadatud 8. jaanuaril 2010
  29. http://www.nasa.gov/mission_pages/station/science/experiments/ADUM.html Advanced Diagnostic Ultrasound in Microgravity (ADUM), vaadatud 1. oktoobril 2009
  30. Sishir Rao et al.year=2008. "A Pilot Study of Comprehensive Ultrasound Education at the Wayne State University School of Medicine". Journal of Ultrasound in Medicine 27 (5): 745–749. PMID 18424650. 
  31. Michael Fincke et al. (2004). "Evaluation of Shoulder Integrity in Space: First Report of Musculoskeletal US on the International Space Station". Radiology 234 (2): 319–322. PMID 15533948. 
  32. http://frwebgate.access.gpo.gov/cgi-bin/getdoc.cgi?dbname=109_cong_public_laws&docid=f:publ155.109.pdf NASA Authorization Act 2005, vaadatud 6. märtsil 2009
  33. Gro Mjeldheim Sandal ja Dietrich Manzey. "Cross-cultural issues in space operations: A survey study among ground personnel of the European Space Agency", Acta Astronautica, detsember 2009, lk 1520–1529
  34. 34,0 34,1 34,2 34,3 David Harland (30. november 2004). The Story of Space Station Mir. New York: Springer-Verlag New York Inc. ISBN 978-0-387-23011-5. 
  35. Space Station: Impact of the Expanded Russian Role on Funding and Research, vaadatud 3. novembril 2006
  36. 36,0 36,1 36,2 36,3 Consolidated Launch Manifest, vaadatud 8. juulil 2008
  37. 37,0 37,1 On-Orbit Elements, vaadatud 19. juunil 2010
  38. The ISS to Date, vaadatud 21. märtsil 2011
  39. [1]
  40. STS-88, vaadatud 19. aprillil 2011
  41. STS-92, vaadatud 19. aprillil 2011
  42. HSF: ISS assembly sequence and on-orbit configuration, vaadatud 6. märtsil 2009
  43. http://www.nasaspaceflight.com/2005/07/discovery-launches-the-shuttle-is-back/ Discovery launches – The Shuttle is back]
  44. Zarya Module
  45. Zarya Module
  46. International Space Station: Zvezda
  47. NASA—Destiny Laboratory
  48. Space Station Extravehicular Activity
  49. Space Station Extravehicular Activity
  50. NASA HSF Shuttle Archives: STS-104
  51. Zarya Module
  52. Unity Connecting Module: Cornerstone for a Home in Orbit
  53. Zvezda Service Module
  54. NASA—US Destiny Laboratory
  55. Space Station Extravehicular Activity
  56. Pirs Docking Compartment
  57. Harmony Node 2
  58. PRCB plan STS-122 for NET Feb 7—three launches in 10–11 weeks
  59. Columbus laboratory
  60. 60,0 60,1 NASA—Kibo Japanese Experiment Module
  61. About Kibo
  62. Docking Compartment-1 and 2
  63. Russian module launches via Soyuz for Thursday ISS docking
  64. NASA Names Space Module After Moon Base, Not Stephen Colbert, vaadatud 15. aprillil 2009
  65. http://www.esa.int/esaHS/ESAFQL0VMOC_iss_0.html Node 3: Connecting Module, vaadatud 28. märtsil 2009
  66. Cupola, vaadatud 28. märtsil 2009
  67. STS-133 refined to a five crew, one EVA mission—will leave MPLM on ISS
  68. Europe looks to buy Soyuz craft
  69. Shuttle Q&A Part 5, vaadatud 12. oktoobril
  70. Consolidated Launch Manifest, vaadatud 1. märtsil 2011
  71. September 2007 FGB-based Multipurpose Lab Module (MLM)
  72. How Much Does It Cost?, vaadatud 27. märtsil 2008
  73. What's the cost of the space station?, vaadatud 30. septembril 2008
  74. Scientists Believe ISS Is Waste Of Money, vaadatud 17. detsembril 2009
  75. James P. Bagian et al. (2001). Readiness Issues Related to Research in the Biological and Physical Sciences on the International Space Station. United States National Academy of Sciences. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]