Rahvuslik iseloom
Rahvuslikuks iseloomuks või rahvusliku iseloomu stereotüüpideks nimetatakse jagatud uskumusi ja arvamusi mingile rahvale iseloomulike isiksuse omaduste kohta. See põhineb sellel, et erinevatel rahvustel ja etnilistel rühmadel, just nagu inimestel, arvatakse olevat oma iseloom, mida on võimalik kirjeldada teatud isiksuse omaduste kombinatsiooni abil.[1][2][3]
Rahvuslik iseloom on kitsam mõiste kui rahvuslikud stereotüübid, mis võivad lisaks uskumustele isiksuse omaduste kohta sisaldada ka arvamusi teatud rahvustele tüüpiliste füüsiliste omaduste, võimete, oskuste või eelistuste kohta. Uskumusi rahvusliku iseloomu kohta peetakse stereotüüpideks, sest kuigi need on väga püsivad, on nad sageli ebatäpsed või liialt üldistavad, et sobida iga konkreetse grupi liikme kirjeldamiseks.
Suurem osa rahvusliku iseloomu uuringutest on keskendunud rahvusliku iseloomu sisu, püsivuse, õigsuse ja tekkepõhjuste uurimisele.
Sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Ameerika teadlased Katz ja Braly korraldasid 1933. aastal uuringu Princetoni ülikooli üliõpilaste seas, kus nad palusid 100 üliõpilasel kirjeldada 10 rahvuse või rassi (nt sakslased, itaallased, iirlased, inglased jt) esindajaid 84 omadussõna abil. Nimekirja kuulusid nii positiivsed (nt intelligentne ja sõbralik) kui negatiivsed (nt laisk ja arg) isiksuse omadused. Uuringus osalejatel oli üsna hea arusaam ja üksmeel selles osas, milliste omadustega erinevaid rahvusi kirjeldada. Nii näiteks kirjeldati sakslasi kui teaduslikult mõtlevaid ja töökaid, samas kui hiinlasi peeti ebausklikeks ja kavalateks.[4]
Rahvuslikku iseloomu on põhjalikult uurinud ka Dean Peabody, kelle raamat "National Characteristics" (1985) keskendus kuue rahva – prantslased, sakslased, britid, itaallased, venelased ja ameeriklased – iseloomu ja temperamendi uurimisele. Kui itaallased on Peabody sõnul impulsiivsed, spontaansed, ekstravagantsed ja helded, siis venelasi iseloomustas emotsionaalne väljenduslikkus, impulsiivsus ning tugev vajadus toetuda autoriteedile ja grupile nii emotsionaalse toe kui moraalse toetuse saamiseks.[5]
Samas on leitud hilisemates uuringutes olulisi erinevusi selle vahel, kuidas mingi rahvus ennast näeb (autostereotüüp) ja milliseks teised selle rahva tüüpilist esindajat peavad (heterostereotüüp). Kui näiteks lääne-eurooplased ja ameeriklased peavad venelasi väga meelekindlaks ja tugeva enesekontrolliga rahvaks, kes on distsiplineeritud, töökad, tõsised ja aktiivsed, siis venelaste enda hinnangul on nad pigem impulsiivsed, passiivsed, suuremeelsed, ebapraktilised ja äärmiselt meeldivad[6]. Üsna sarnaselt kirjeldavad tüüpilist venelast ka nende naaberrahvad, kelle hinnangul on venelased pigem laisad, ebapraktilised, impulsiivsed ja mitte eriti kohusetundlikud[7].
Võrreldes 48 muu rahva esindajatega on tüüpiline eestlane enda arvates keskmiselt neurootiline, äärmiselt introvertne (madalaim skoor uurimuses osalenud 49 rahva seas), väga madala avatusega uuele kogemusele, madala sotsiaalsuse ja äärmiselt kõrge meelekindlusega. Üldise rahvusliku iseloomu profiili järgi on eestlased väga sarnased lätlastele, sakslastele ja šveitslastele[8].
Püsivus
[muuda | muuda lähteteksti]Rahvusliku iseloomu stereotüübid on ajas püsivad ja isegi olulised poliitilised või majanduslikud sündmused ei suuda rahvusliku iseloomu sisu radikaalselt muuta. Näiteks muutusid ameeriklaste kohta käivad rahvusliku iseloomu stereotüübid 49 maailma rahva seas väga vähe enne ja pärast Iraagi sõda, ja seda isegi Iraagi naabermaades [9]. Hiljutised Eestis, Poolas, Saksamaal ja Slovakkias läbi viidud uurimused näitavad, et viie aasta jooksul muutusid rahvusliku iseloomu stereotüübid väga vähe[10][11]. Princetoni triloogia[4][12][13] kordusuuringud on näidanud, et rahvusliku iseloomu sisu muutumiseks kulub aastakümneid – paljud rahvusliku iseloomu stereotüübid on viimase 60–70 aasta jooksul muutunud heatahtlikumaks, kuid samas on suurenenud ka hindajate üksmeel selles osas, milline mingi rahva iseloom on[14].
Õigsus
[muuda | muuda lähteteksti]Huvi rahvusliku iseloomu täpsuse või õigsuse kohta taas ärkas peale Terracciano ja kolleegide 2005. aastal ilmunud uurimust ajakirjas Science, milles nad analüüsisid rahvusliku iseloomu kokkulangevust inimeste tegelike isiksuse seadumustega. Märkimisväärsel viisil ei langenud rahvusliku iseloomu kirjeldus kokku selle maa tegeliku keskmise isiksuseprofiiliga. Ehk teisisõnu, kui võtta mingist rahvusest pärit inimeste tegelike isiksuse omaduste kirjelduste keskmised, siis ei lange need kokku sellele rahvale omistatud iseloomuga ehk rahvusliku iseloomu stereotüübiga. Sellest tulenevalt järeldasid töö autorid, et ettekujutused rahvuslikust iseloomust on alusetud stereotüübid, millel on väga vähe tegemist reaalselt mõõdetud isiksuse omadustega[2][8].
Hilisemad uurimused on sundinud seda väidet vähem kategooriliseks muutma, näidates, et rahvusliku iseloomu stereotüübid võivad olla tegelike isiksuse omadustega mõõdukalt seotud, seda muuhulgas juhul kui rahvuslikku iseloomu ja isiksuse omadusi on hinnatud sama küsimustiku abil[7][10][15][16][17]. Kooskõlas hüpoteesiga, et stereotüüpidel on siiski mingi tõetera sees, on vähemasti kolmes Poolas läbi viidud uurimuses leitud olevat statistiliselt oluline kokkulangevus rahvusliku iseloomu ja tegelike isiksuse omaduste vahel[7][8][10]. Seega võib järeldada, et rahvuslik iseloom ei pea olema tingimata väljamõeldis ja mõnikord võivad stereotüübid vähemalt osaliselt tegelikku olukorda kujutada[7][16].
Tekkepõhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi pole välistatud, et stereotüübid võivad olla reaalsete vaatlustulemuste üldistuseks, ollakse üldiselt arvamusel, et on olemas on teatud muud stereotüüpide tekkemehhanismid. Näiteks soojemates kliimades elavaid inimesi iseloomustatakse "soojemate" isiksuse omaduste abil (nt sõbralikkus) kui neid, kes elavad külmemas kliimas [18][19]. Jõukamatest riikidest pärit inimesi peetakse tüüpiliselt sihikindlamateks, tegusamateks, ennast kehtestavamateks aga ka külmemateks ja ebasõbralikemateks võrreldes vaesemate riikide elanikega[18]. Üheks stereotüüpide tekkimise põhjuseks on domineeriva naabri olemasolu. Näiteks kanadalased vastandavad oma rahvusliku iseloomu stereotüübis ennast ameeriklastele[8], ning eestlased, lätlased ja soomlased näevad ennast peegelpildis kujuteldavale venelaste rahvuslikule iseloomule[7]. Rahvusliku iseloomu stereotüübid võivad väljendada ka kultuuris levinud väärtusi ja tõekspidamisi[18] ja rahva seas idealiseeritud või sotsiaalselt soovitavat isiksuse tüüpi[15].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Allik, J. (2009). Psühholoogia keerukusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ 2,0 2,1 Allik, J., & Realo, A. (2013). Vene hinge otsingul. Akadeemia, 8, 1413–1458.
- ↑ Realo, A., & Allik, J. (2017). National character. In V. Zeigler-Hill & T. K. Shackelford (Eds.), Encyclopedia of Personality and Individual Differences (pp. 1–3). Cham: Springer International Publishing.
- ↑ 4,0 4,1 Katz, D., & Braly, K. W. (1933). Racial stereotypes of one-hundred college students. Journal of Abnormal and Social Psychology, 28, 280–290.
- ↑ Peabody, D. (1985). National characteristics. Cambridge: Cambridge University Press.
- ↑ Peabody, D., & Shmelyov, A. G. (1996). Psychological characteristics of Russians. European Journal of Social Psychology, 26(3), 507–512.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Realo, A., Allik, J., Lönnqvist, J.-E., Verkasalo, M., Kwiatkowska, A., Kööts, L., . . . Renge, V. (2009). Mechanisms of the national character stereotype: How people in six neighbouring countries of Russia describe themselves and the typical Russian. European Journal of Personality, 23(3), 229–249. doi:10.1002/per.719
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Terracciano, A., Abdel-Khalek, A. M., Adam, N., Adamovova, L., Ahn, C., Ahn, H. N., . . . McCrae, R. R. (2005). National character does not reflect mean personality trait levels in 49 cultures. Science, 310(5745), 96–100. doi:10.1126/science.1117199
- ↑ Terracciano, A., & McCrae, R. R. (2007). Implications for understanding national character stereotypes. Journal of Cross-Cultural Psychology, 38(6), 695–710.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Hřebíčková, M., & Graf, S. (2014). Accuracy of national stereotypes in Central Europe: Outgroups are not better than ingroup in considering personality traits of real people. European Journal of Personality, 28(1), 60–72. doi:10.1002/per.1904
- ↑ Realo, A., Allik, J., Verkasalo, M., Lönnqvist, J. E., Kwiatkowska, A., Kööts, L., . . . Renge, V. (2009). Mechanisms of the national character stereotype: How people in six neighboring countries of Russia describe themselves and the typical Russian. European Journal of Personality, 23, 229–249. doi:10.1002/per.719
- ↑ Gilbert, G. M. (1951). Stereotype persistence and change among college students. Journal of Abnormal and Social Psychology, 46, 245–254.
- ↑ Karlins, M., Coffman, T. L., & Walters, G. (1969). On the fading of social stereotypes: Studies in three generation of college students. Journal of Personality and Social Psychology, 13, 1–16.
- ↑ Madon, S., Guyll, M., Aboufadel, K., Montiel, E., Smith, A., Palumbo, P., & Jussim, L. (2001). Ethnic and national stereotypes: The Princeton trilogy revisited and revised. Personality and Social Psychology Bulletin, 27(8), 996–1010.
- ↑ 15,0 15,1 Allik, J., Mõttus, R., & Realo, A. (2010). Does national character reflect mean personality traits when both are measured by the same instrument? Journal of Research in Personality, 44, 62–69. doi:10.1016/j.jrp.2009.10.008
- ↑ 16,0 16,1 Hřebíčková, M., Mõttus, R., Graf, S., Jelinek, M., & Realo, A. (in press). How accurate are national stereotypes? A test of different methodological approaches. European Journal of Personality.
- ↑ Lönnqvist, J.-E., Konstabel, K., Lönnqvist, N., & Verkasalo, M. (2014). Accuracy, consensus, in-group bias, and cultural frame shifting in the context of national character stereotypes. Journal of Social Psychology, 154(1), 40–58. doi:10.1080/00224545.2013.843500
- ↑ 18,0 18,1 18,2 McCrae, R. R., Terracciano, A., Realo, A., & Allik, J. (2007). Climatic warmth and national wealth: Some culture-level determinants of national character stereotypes. European Journal of Personality, 21(8), 953–976.
- ↑ Valk, A., & Realo, A. (2004). Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.