Rahakirstumägi
| Rahakirstumägi | |
|---|---|
 Rahakirstumägi (oktoober 2019) | |
| Asukoht | Pauastvere, Põltsamaa vald |
| Koordinaadid | 58° 41′ 39″ N, 26° 3′ 11″ E |
| Tüüp | arheoloogiamälestis |
| Pikkus | 50 meetrit |
| Laius | 20 meetrit |
| Pindala | umbes 0,7 ha |
| Ajalugu | |
| Rajatud | II aastatuhat |
| Uurimine ja seisund | |
| Arheoloogilised kaevamised | ei ole kaevatud |
| Seisund | kasutuseta, võsastunud |
Rahakirstumägi on muistis Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Pauastvere külas. See on arheoloogiamälestise ja looduse üksikobjektina riikliku kaitse all ning ühtlasi on see arvel ürglooduse objektina. Kohapärimuse järgi on tegemist ajaloolise pelgupaigaga, kuhu kohalikud inimesed varjusid sõdade ajal.
Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Rahakirstumägi asub Pauastvere külas Oti talust umbes 1,4 km kaugusel metsas (Põltsamaa metskonna 25. kvartalil). Sellest 70–80 m kaugusel idas asub umbes 5m pikkune ja 3m laiune Sulustvere ohvrikivi. Pelgupaiga näol on tegemist 50 meetri pikkuse ja 20 meetri laiuse liivaseljandikuga. Seljandik on kuni 3 m kõrge. Selle üks ots on järsem ja kõrgem, teine madalam ja laugem. Ümber seljandiku on suhteliselt tihe soine mets.[1] Pelgupaigale lähim veekogu on Umbusi jõgi, mis asub umbes 300 m kirdes. Sellele pääseb kõige paremini ligi Jõgeva–Põltsamaa maantee kaudu, kasutades RMK metsateid.[2]
Varasemad ülestähendused[muuda | muuda lähteteksti]
Esimeste hulgas kirjeldas Rahakirstumäge 1898. aastal Jaan Jung.[3] Jung määratles selle linnamäena. Hilisemates käsitlustes on linnamäe-määratlusest loobutud ning kohta on käsitletud II aastatuhandel kasutuses olnud pelgupaigana.[1] Muistist on 1923. aastal kirjeldanud ka H. Allik ja E. Markus Põltsamaa kihelkonna kirjelduses.
Kaitse alla võtmine[muuda | muuda lähteteksti]
Pelgupaik võeti muinsuskaitse alla 1920ndatel.[4] Kultuuriministri 1. septembri 1997. a. määrusega nr. 59 tunnistati Rahakirstumägi arheoloogiamälestiseks.[5] Arheoloogilistest leidudest Rahakirstumäel teateid ei ole. Rahakirstumägi on riikliku kaitse all ka looduse üksikobjektina.[6]
Looduslik kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Pelgupaiga näol on tegemist madala, kuid selgesti piiritletava katkendliku ida-läänesuunalise oosahelikuga, mille kogupindala on umbes 5 hektarit. Oosahelik koosneb väga lubjakivirikkast kruusast ning on moonutatud vaid üksikutest labidakaevamistest. Koht pakub teaduslikku huvi kvaternaarigeoloogiliselt olulise puutumatu objektina. Täpsemaid geoloogilisi uuringuid seal tehtud ei ole.[7]
Kohapärimus[muuda | muuda lähteteksti]
Arvatakse, et pelgupaik saanud nime selle järgi, et muistsetel aegadel olevat sinna sõdade eest varjunud kohalik rahvas. Põgenedes võtnud inimesed ka oma raha ja ehted kaasa. Varandus pandud suure kirstu sisse ning maetud maha, et vaenlane seda kätte ei saaks. Rahvajuttude järgi olevat aardekirst siiani maa sees.[8]
Seljandikul on kirdeotsas umbes 10 m kaugusel pikisuunaline 4 × 2,5 m suurune ja 1 m sügavune auk. Arheoloog Kaarel Jaanits on avaldanud arvamust, et auk on pelgupaika kaevatud varasematel aegadel.[1] Augu võimalikule päritolule osutab üks rahvajutt, mille kohaselt olevat künka peal kaevamas käinud rootslased.[8] Meestel olnud vana sõjakaart kaasas.
Rahvapärimuses seostub Rahakirstumägi kohaga, kus vanapaganad käinud raha lugemas. Lugu ise on järgmine:
Kord tahtnud keegi mees kõige otsemat teed rabast läbi minna, kuid eksinud ära. Väljas oli juba pime, aga mees hulkunud ikka veel sihita ringi. Viimaks silmanud eemal tuld ja läinud selle suunas. Tule ääres istunud kaks meest ja lugenud raha. Rahahunnikut nähes hüüdnud mees ehmunult: "Jumal, tule appi! Küll on siin palju raha!" Sedamaid oli tuli ära kustunud. Kuulda võis vaid rahakõlinat. Mees sai aru, et need olid vanapaganad, kes raha lugenud. Ümbrust uurides avastanud ta end tuttaval Rahakirstumäel, kust koju oli vaid kiviga visata.[9]
Metsaraie pelgupaigal[muuda | muuda lähteteksti]
2019. aasta sügisel tuvastas rahvakultuuri uurija Ahto Kaasik, et RMK on raiunud lagedaks muinsuskaitsealuse pelgupaiga ümbruse ja kohati ka selle nõlvad.[10] Metsamasinad olid lõhkunud mäe nõlvu ja ümbrust, mälestise kaitsevööndis olid kuni 1 m sügavused rööpad. Muinsuskaitseameti hinnangul rikuti raiet tehes seadust, kuna tööde tegemiseks ei taotletud raietingimuste saamiseks luba. RMK metsamajanduse peaspetsialisti sõnul tehti raie 2017. aastal muinsuskaitseametiga kooskõlastamata, sest sellist kooskõlastust ei nõudnud toona kehtinud seadus. Seadusesse lisati kooskõlastusnõue alles 2019. aastal.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kaarel Jaanits. Pelgupaik "Rahakirstumägi". Muistise pass, 1974. Kultuurimälestiste register. Vaadatud 26.04.2023
- ↑ Sügisene pelgupaik. Maia Pruuli. Hiite kuvavõistluse foto, oktoober 2019. Vaadatud 26.04.2023
- ↑ Jung, Jaan. Muinasaja teadus Eestlaste maalt. II, Kohalised muinasaja kirjeldused Liiwimaalt, Pernu ja Wiljandi maakonnast, 1898, lk 201-202
- ↑ Muistised Viljandimaal. Sakala, nr. 110, 25.09.1936, lk 6
- ↑ Kultuuriministri 1. septembri 1997. a. määrus nr. 59. Kultuurimälestiseks tunnistamine. Vaadatud 26.04.2023
- ↑ Keskkonnaministri määrus "Jõgeva maakonna kaitstavate looduse üksikobjektide piiranguvööndi ulatus". Vastu võetud 20.12.2021 nr 54
- ↑ Ürglooduse objekt: Rahakirstumägi. Vaadatud 18.04.2023.
- ↑ 8,0 8,1 Rahakirstu mägi ja Ohvrikivi. Matthias Johann Eisen. Esivanemate varandus. II Kodused jutud. Vaadatud 26.04.2023
- ↑ Muinasjutt Pelgumäest, Ugala, 15.11.1928, lk 3
- ↑ RMK rüüstas Põltsamaa valla Mõrtsi külas muinsuskaitsealust pelgupaika. Hiite Maja video YouTube'is. Vaadatud 27.04.2023
- ↑ Harju, Ü. RMK sai voli pärand lagunema jätta. Postimees Online, 12.05.2021. Vaadatud 27.04.2023
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Rahakirstumäed kultuurimälestiste riiklikus registris
- Rahakirstumäed keskkonnaportaalis
- Ürglooduse objekt: Rahakirstumägi Eesti looduse infosüsteemis
