Raha ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Raha, kui nähtus sündis spetsialiseerumisest ja tööjaotusest koos turumajandusega, kuna vahetustehingute läbiviimiseks oli vaja väärtuskandjat, mis võimaldaks võrrelda erinevate toodete omavahelist väärtussuhet ning salvestaks müüdud kauba väärtuse, kuniks leitakse soovitav toode, mida müüja tahab soetada. Raha nähtus põhineb ettekujutusel, et millelgi on väärtus, vastastikused usaldusel ja ühiskondlikul kokkuleppel, mis seob üksteisele võõrad inimesed üheks kogukonnaks.  

Raha meediumid[muuda | muuda lähteteksti]

Kaupraha[muuda | muuda lähteteksti]

Pronksist okpoho või manilla, mida kasutati kauprahana Lääne-Aafrikas 1940-ndate aastateni.  

Kaupraha (ingl: commodity money) on ajalooliselt vanim raha vorm. Kauprahal endal oli tarbimisväärtus, kuid kuna tarbimishetke sai edasi lükata, siis sai teda kasutada ka maksevahendina ja väärtuse säilitajana. Peenrahana on kasutatud seemneid (pähklid, oad, teravili jms), kuivatatud puuvilju, soola jms. Kuna koduloomadel oli suurem väärtus, siis nemad esindasid suuremaid väärtusi ning neid käsitleti kapitalina. Ladinakeelne sõna capita, märkis loomapead, mis omakorda sümboliseeris rikkust.

Kauprahaks võib nimetada ka loomanahku jms, millel oli tarbimisväärtus, kuid mida sai säilitada ja kasutada ka maksetehingute sooritamiseks. Kauprahaks võib nimetada ka metalle, mida kasutati tükkidena, lattidena, tilkadena või müntidena maksetehingutes, kuid millel oli ka reaalne tarbimisväärtus. Väga suurte tehingute tegemisel on rahana kasutatud ka erinevaid vääriskive, millel on reaalses elutegevuses vaid emotsionaalne väärtus.

Esindusraha[muuda | muuda lähteteksti]

Märgistatud saviplönnid, mida kasutati rahana Mesopotaamias.

Esindusraha (ingl. Representative money) mõiste märgib asju, mida on eri aegadel ja erinevates kohtades kasutatud maksevahendina ja vara tunnusena. Esindusrahal endal puudub tarbimisväärtus, kuid kui inimesed lepivad omavahel kokku, siis võib kokkuleppeliselt kasutada rahana ükskõik mida, kusjuures selle väärtuse määrab turg. Kui aga rahale märgitakse selle nominaalväärtus, siis nimetatakse seda fiat-rahaks.

Vanimad esindusraha vormid olid erinevad veeloomade karbid, mida sai nööri otsa lükkida ja mugavalt kaelas kanda, kui turule mindi. Mesopotaamias kasutati Uruki perioodil (4000-3100 eKr) rahana eriliselt märgistatud saviplönne.

Vaikse ookeani, Mikroneesia saartel on raha ja rikkuse sümboliks kivist rattad või rõngad, milliste suurus varieerub 3,6 cm kuni 3,6 m. kõrgused kivist rattad, millistest suurimad kaaluvad 4 tonni ning mida nimetatakse sõltuvalt saarest rai- , fei-, yap- või palan kivideks.[1]

Mitme meetri kõrgused Yap kivid Gachpari külas, Yapi saarel.

Keskaja Inglismaal ja ka Mandri-Euroopa aladel kasutati tehingu väärtuse ning maksekohustuse märkimiseks ja säilitamiseks pooleks murtud puupalasid - pügapulke (ingl: Tally stick), mille pooled anti tehingu osapooltele ning millega märgiti varalist kohustust üksteise suhtes. Aasias kasutati selleks ka bambuspulke.

Esindusrahaks võib nimetada ka paberraha, mis võeti maksevahendina esmakordselt kasutusele Hiinas 7. sajandil, Tang-dünastia valitsemisperioodil. Paberraha kasutati seal laialdaselt ka peale mongolite vallutusi Yuan’i dünastia valitsemisajal.[2]

Inglise murtud tally liistud eest ja tagavaates, millega märgiti maarendi võlakohustust Preston Candoveris, Hamshires

Araabia rändur Ibrahim ibn Yaqub märkis oma reisikirjas, et 960-ndatel aastatel kasutati Prahas riidetükke maksevahendina ja neid sai vaheda hõbeda vastu. [3]

Templirüütlite ordu väljastas rüütlitele ja palveränduritele, kes suundusid patukahetsusreisile Jeruusalemma, pärgamendile vormistatud veksleid, mida sai kasutada maksevahendina teel oleku perioodil ja ka kohapeal tarbitavate teenuste eest. Veksel väljastati reeglina maapandi vastu.[4]

Stockholmi panga võlakiri aastast 1663.

Keskajal, alates 12. sajandist kasutati Itaalias ja hiljem Flandrias suuremate tehingute vormistamisel maksevahendina pärgamendile või paberile vormistatud veksleid, vältimaks riske, mis tulenevad suure hulga väärismetalli kaasas kandmisest ebaturvaliste territooriumite läbimisel. 1609. aastal hakkas Amsterdami pank väljastama veksleid kontol olevate müntide väärtuses.[5]    

1483. aastal piirasid mauri väed Alhama linna Hispaanias ning kuna linna ülemal Conde de Tendilla polnud tarvilike teenuste eest tasumiseks vajalikke münte, siis laskis ta Aragoni kuninga Ferdinand II nimel välja väärismetalli tagatisega paberrahad (obsidional currency), mille ta lubas peale piiramise lõppu ümber vahetada hõbemüntideks[6].

Rootsis, kus oli puudus väärismetallidest ning kasutusel olevad suurema väärtusega vaskmündid oli liiga rasked kaasas kandmiseks võeti vekslid kasutusele 1661. aastal. Turumajanduslike tehingute lihtsustamiseks asutati selleks erainitsiatiivina Stockholms Banco, mis hakkas hoiule toodud vaskmüntide vastu väljastama võlakirju, mida kasutati aktiivselt maksetehingute läbiviimisel.[7]   

Inglismaal asutas Šoti kaupmees Paterson 1694. aastal kuningas William III volikirja alusel Inglise Panga (Bank of England) ning see sai õiguse väljastada paberraha võlakohustuse vastu. Panga asutajad kohustusid tegema sissemakse 750 000 naelsterlingu väärtuses, mille järel oli neil õigus väljastada 10 korda suuremas summas võlakirju. Lisaks laenasid nad kuningale 1,2 miljonit £-t 8%-se intressiga, et ta saaks ehitada uue laevastiku, mida oli vaja Prantsusmaa vastases sõjas.[8]

Prantsusmaal hakati Louis XIV valitsusajal, 1689. aastal välja andma Kuningliku Riigikassa võlakirju (billets de monnoye), mida sai kasutada ka maksevahendina. Peale kuninga surma, Louis XV (sai kuningaks 5. aastaselt) valitsusajal sai riigikassa juhiks John Law. Kuna riigivõlg oli selleks ajaks juba suurem kui riigi 10. aasta tulud, siis otsustas ta asutada 1716. aastal Üldpanga (la Banque générale), eesmärgiga asendada ringluses olevad kuld ja hõberahad paberrahadega ning saada täiendavaid vahendeid väliskaubanduse edendamiseks. 1717. aastal asutas ta Ida-Kompanii (Compagnie d'Occident), mis ostis ära 1713. aastal asutatud Mississippi Kompanii, eesmärgiga arendada seal laialdast investeerimistegevust. 1718. aastal muudeti Üldpank Kuninglikuks pangaks (Banque Royale) ning sellele anti kuninglik tagatis, kuid rahatähtede kontrollimatu emissioon ja spekulatsioonid nendega põhjustasid selle pankrotistumise ning prantslaste usk paberrahasse kadus.[9]

Saksamaal asutati 1705. aastal Kölnis Johann Wilhelm II volituse alusel Banco di gyro d'affrancatione, mis väljastas Bancoicket’e ning mille eest saadud vahendeid kasutati Kölni linna lõunapoolse kaitsemüüri ja linnavarava uuendamise kulude katteks. 1713. aastal hakati Rhein'i Kommertskoja volitusel andma müntide vastu välja pangatähti, mis läksid käibele üldise maksevahendina.

Austria-Ungari Kuningriigis kaaluti paberraha kasutusele võtmist 1759. aastal, Imperaator Maria Theresa valitsemisperioodil Preisimaa vastase 7-aastase sõja kulude katteks. Paberaha hakati välja andma siiski alles 1762. aastal, peale Wiener Stadtbanco asutamist.[10]

Ameerikas hakati 1775. aastal, peale kolooniate vabadussõja algust emiteerima paberraha Kontinentaalkongressi algatusel ja need said tuntuks kontinentaali nime all. Neid nomineeriti vahemikus 1/6 - 80 dollarit.[11]

Digiraha[muuda | muuda lähteteksti]

Digiraha, üldmõistena märgib virtuaalset, materiaalse kandjata raha, mis tekkis ja hakkas arenema peale arvutite ja interneti kasutuselevõttu. Digiraha jaguneb:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gillilland, Cora Lee C. (1975). The Stone Money of Yap. A Numismatic Survey. (Smithsonian Studies in History and Technology 23). Washington, DC: Smithsonian Institution Press. p. 75.
  2. Marco Polo (1818). The Travels of Marco Polo, a Venetian, in the Thirteenth Century: Being a Description, by that Early Traveller, of Remarkable Places and Things, in the Eastern Parts of the World. pp. 353–355. Retrieved 19 September 2012. [1]
  3. Jankowiak, Marek. Dirhams for slaves. Medieval Seminar, All Souls, 2012, p.8
  4. Martin, Sean (2004). The Knights Templar: The History and Myths of the Legendary Military Order (1st ed.). New York: Thunder's Mouth Press. ISBN 978-1560256458. [2]
  5. De Geschiedenis van het Geld (the History of Money), 1992, Teleac, page 96
  6. Europe’s oldest paper money remains undiscovered. Leftover currency. 19.09.2021.
  7. Karl Gunnar Persson (28 January 2010). An Economic History of Europe: Knowledge, Institutions and Growth, 600 to the Present. Cambridge University Press. p. 137. ISBN 978-0521549400. [3]
  8. Nichols, Glenn O. (1971). "English Government Borrowing, 1660-1688". Journal of British Studies. 10 (2): 83–104.
  9. Dette publique, politique monétaire, emprunt, impôt en perspective historique - XVIe - XIXe siècles » par Jean-Marie Thiveaud, in Revue d'économie financière, 1998, 46, p. 17-42.
  10. Historisches Archiv der Stadt Köln (Best. 310G Reichskammergericht, A 91 [Verlust am 3. März 2009]); darin Druck: Kurze Information über die von ihrer churfürstlichen Durchlaucht zu Pfaltz in des Heil[igen] Röm[ischen] reichs statt Cöllen eingeführt und anoch continuirende Banco di Affrancatione, Düsseldorf 1711
  11. Newman, Eric P. (1990). The Early Paper Money of America. Iola, WI: Krause Publications. pp. 17, 49. ISBN 0-87341-120-X.