Radoje Domanović

Radoje Domanović
Radoje Domanović
Sünniaeg	4. veebruar 1873 (Juliuse kalendris)
Surmaaeg	4. august 1908 (Juliuse kalendris) (35-aastaselt); Belgrad
Koduleht	https://domanovic.org/
	[muuda Wikidatas]

Radoje Domanović (serbia kirillitsas Радоје Домановић; 16. veebruar 1873 – 17. august 1908) oli Serbia kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja, kes on tuntud eeskätt satiiriliste novellide poolest.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Radoje Domanović sündis Kesk-Serbias Ovsište külas kohaliku õpetaja ja ettevõtja Miloš Domanovići ja Persida Cukići, esimese ja teise Serbia ülestõusu ühe väejuhi Pavle Cukići järeltulija pojana. Lapsepõlve veetis ta Kragujevaci lähedal Jarušice külas, kus käis algkoolis. Ta lõpetas keskkooli Kragujevacis, seejärel õppis Belgradi ülikooli filosoofiateaduskonnas serbia keelt ja ajalugu.^[1]

1895. aastal sai Domanovićist õpetaja Pirotis Lõuna-Serbias, piirkonnas, mis oli alles hiljuti Osmanite impeeriumist vabastatud. Pirotis tutvus ta õpetaja ja aktivisti Jaša Prodanovićiga (1867–1948), kes aitas kujundada tema poliitilisi vaateid. Seal tutvus ta ka Sremski Karlovci vaese kooliõpetaja Natalija Raketićiga (1875–1939), kellega ta hiljem abiellus. See naine toetas Domanovići kogu tema lühikese ja rahutu elu jooksul ning nad said kolm last.^[1]

Pärast opositsioonilisse Rahvaradikaalsesse Parteisse astumist sattus ta konflikti Obrenovićite dünastia režiimiga ning ta viidi 1895. aasta lõpuks üle Vranjesse ja seejärel 1896. aastal uuesti Leskovaci. Domanovići kirjanikukarjäär algas siis, kui ta töötas õpetajana. Tema esimene realistlik novell ilmus 1895. aastal. Pärast esimest avalikku esinemist valitsuse vastu 1898. aastal vabastati nii tema kui ta naine riigiteenistusest ning Domanović kolis koos perega Belgradi.^[1]

Belgradis alustas ta koostööd kirjanikega nädalalehes Täht ja opositsioonilises poliitilises ajalehes Kaja. Sel ajal hakkas ta kirjutama ja avaldama oma esimesi satiirilisi lugusid, nagu “Deemon” ja “Kirgede kaotamine”. Radoje kuulsus tõusis tema kuulsaimate lugude “Juht” (1901) ja “Stradija” (1902) avaldamisega, milles ta ründas avalikult režiimi silmakirjalikkust ja eksitusi.^[1]

Pärast riigipööret, mis lõpetas Aleksandar Obrenovići valitsemisaja 1903. aastal, sai Domanović populaarsuse tipul haridusministeeriumis kirjatundja ametikoha ning uus valitsus lubas tal minna Saksamaale üheks aastaks spetsialiseerumiseks, mille ta veetis Münchenis. Tagasi Serbias tundis Radoje pettumust, et ühiskonnas pole tegelikke muutusi. Ta alustas oma poliitilist nädalapäevikut Stradija, milles kritiseeris jätkuvalt uue demokraatia nõrkusi, kuid tema kirjutistel polnud enam seda jõudu ja inspiratsiooni, mis varem oli.^[1]

Radoje Domanović suri 17. augustil 1908 pool tundi pärast südaööd 35-aastaselt pärast pikka võitlust kroonilise kopsupõletiku ja tuberkuloosiga. Ta maeti Belgradi uuele kalmistule. Tema ülejäänud avaldamata teosed läksid kaduma Esimese maailmasõja ajal.^[1]