Radikaliseerumine
Radikaliseerumine on protsess, milles üksikisik või inimrühm võtab omaks äärmuslikud poliitilised, sotsiaalsed või usulised seisukohad, mis vastanduvad kehtivale korrale ja kaasaegsetele ideedele. Radikaliseerunud isiku või rühma eesmärgiks saab nende ideede või korra õõnestamine.
Protsessi käigus muutub kardinaalselt isiku hoiak ja maailmapilt, millele võib lisanduda – kuigi mitte alati – suhtumise teisenemine meetmetesse, millega tahetakse ühiskondlikku pööret ellu viia. Radikaliseerumine võib olla nii vägivaldne kui ka vägivallatu, kuigi enamasti räägitakse radikaalsusest kui vägivaldsest äärmuslusest.[1][2] Radikaliseerumisel on mitmeid põhjusi, mis võivad esineda eraldiseisvalt, kuid tavaliselt toetavad üksteist.[3][4][5]
Radikaliseerumine, mida toetavad mitu aspekti, suurendab rühma vastupidavust ning äärmuslikkust. Kuna radikaliseerumine kahjustab inimese või rühma võimet sulanduda ühiskonda ning osaleda normaalses kaasaegses majanduselus, on see protsess sotsioloogiline lõks, mis ei jäta inimesele muid võimalusi oma materiaalsete ja vaimsete vajaduste rahuldamiseks.[6]
Radikaliseerumisega seotud mõisted[muuda | muuda lähteteksti]
Terrorism[muuda | muuda lähteteksti]
Terrorism on poliitiliselt motiveeritud vägivald tsiviilisikute vastu, mille eesmärk on tahtlik hirmu tekitamine konkreetse riigi valitsuse poliitilise käitumise mõjutamise eesmärgil.[7]
Ekstremism[muuda | muuda lähteteksti]
Ekstremism võib olla radikaliseerumise tulemus. Ekstremistid püüavad ühiskondlikke muutusi esile kutsuda vägivalla teel, mitte demokraatlikult, mis tähendab, et selles ei arvestata kõigi kodanike soove, kuigi vägivaldset tegevust võidakse õigustada avaliku huviga.[8] Nii näiteks võib ekstremist olla vägivaldne vähemusrahvuste suhtes ettekäändel, et kaitstakse antud riigi põlisrahvast.
Fundamentalism[muuda | muuda lähteteksti]
Fundamentalism on ideoloogia käsitlus, milles omandatud usulised tõekspidamised on sõna-sõnalt pühakirjast ning mille puhul ei aktsepteerita erinevaid tõlgendusi.[9]
Deradikaliseerumine[muuda | muuda lähteteksti]
Radikaliseerumise protsessile vastukaaluks on deradikaliseerumine. See on protsess, mille raames väheneb radikaliseerunud inimese pühendumus ja seotus vägivaldse äärmusliku maailmapildiga sellise määral, et ta ei soovi enam selles osaline olla.
Suunad[muuda | muuda lähteteksti]
Radikaliseerumise puhul soovib inimene kindlal viisil muuta ühiskondlikku ja poliitilist korda. Samal ajal puudub radikaliseerumisel universaalne definitsioon, kuna radikaliseerumise defineerimine sõltub suuresti kontekstist ning sellest, mida antud kontekstis võib radikaliseerumiseks pidada. Radikaliseerumine tähendab seega erinevate inimeste jaoks erinevaid asju.[2]
Paremäärmuslus[muuda | muuda lähteteksti]
Radikaliseerumise suund, mida seostatakse fašismi, rassismi, ülemuslikkuse ja äärmusrahvuslusega. Paremäärmuslust iseloomustab rassilise, rahvusliku või pseudorahvusliku identiteedi vägivaldne kaitsmine ning ka vaenulikkus riigivõimu, vähemuste, immigrantide ja/või liberaalsete maailmavaadete ja organisatsioonide suhtes.
Vasakäärmuslus[muuda | muuda lähteteksti]
Suund, milles keskendutakse peamiselt kapitalismivastasusele ja nõutakse muutust poliitilises süsteemis, mida arvatakse olevat sotsiaalse ebavõrdsuse põhjustajaks. Nende eesmärkide saavutamiseks võidakse kasutada ka vägivaldseid meetmeid. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks vägivaldsed anarhistlikud ja marksistlikud rühmitused.
Poliitilis-usuline äärmuslus[muuda | muuda lähteteksti]
Poliitilis-usuline äärmuslus on radikaliseerumise vorm, mis on seotud usundi poliitilise tõlgendamisega ning usu või usulise identiteedi vägivaldse kaitsmisega, kuna seda tajutakse ohus olevat. Ohtu võidakse näha näiteks rahvusvahelistes konfliktides, välispoliitikas, ühiskondlikes suundumustes, jne. Usuline äärmuslus võib põhineda mis tahes usul või usulahul.
Üksikeesmärgiline äärmuslus[muuda | muuda lähteteksti]
Selline radikaliseerumine põhineb üksikprobleemil. Sellesse kategooriasse võivad kuuluda näiteks radikaalsed keskkonna- või loomakaitserühmitused, radikaalsed abordivastased, feminismivastased või geivastased liikumised. Ka kuuluvad siia massimõrvarid, kes on osaliselt või täielikult ideoloogiliselt motiveeritud.[10]
Radikaliseerumise tegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Radikaliseerumine on väga keeruline fenomen, mida tuleb vaadata sotsiaal-majanduslikus ja globaal-poliitilises kontekstis.[11] Eri uuringute tulemusena on kirja pandud mitmetahulisi radikaliseerumispõhjuseid, aga siiski on tegemist väga individuaalse protsessiga. Suure tõenäosusega ei suudeta kunagi ennustada, milline inimene või inimtüüp võib hakata terroristiks, lähtudes poliitilisest, majanduslikust või sotsiaalsest olukorrast. Samuti ei saa öelda, kes seda ei pruugi olla.[12] Siiski võib radikaliseerumisprotsessis märgata teatud ühiseid algpõhjusi, mis viivad äärmuslike seisukohtade omaks võtmiseni.[13]
Üksikisiku tasandi tegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Emotsionaalne seisund[muuda | muuda lähteteksti]
Radikaliseerumise üheks teguriks on emotsionaalne seisund, nagu viha, pettumuse või kohanematuse tunne, mille on põhjustanud trauma, rahulolematus isikliku või üldise poliitilise olukorraga, või konfliktipiirkondades kannatajatega samastumine.[14]
Isiklik vaen[muuda | muuda lähteteksti]
See tegur tuleneb kättemaksutahtest kas reaalse või tajutud kahju eest. Algne haavumine vallandab teisi psühhodünaamilisi mehhanisme, näiteks "meie" ja "nemad" rühmade erisuse tajumine ja vägivalla senisest suurem aktsepteerimine mõjutusvahendi või lahendusena.
Kogukondlik vaen[muuda | muuda lähteteksti]
Selle teguri dünaamika sarnaneb isikliku vaenu omaga, ent reaalne või tajutud kahju on suunatud rühmale, kuhu inimene kuulub või millest ta hoolib. Kogukondlik vaen on põhiline tegur poliitilis-usulises ning rahvusel põhinevas radikaliseerumises, kuna tegu on pigem inimrühmi kui üksikisikuid puudutavate küsimustega ning tegutsemine toimub üldjuhul rühma nimel.
Radikaliseerumine mingi rühma kaitseks, kuhu inimene ise ei kuulu, on haruldasem, kuid näiteks sellest on Weather Undergroundi püüdlused end siduda Black Panthers ja Viet Congi rühmitustega. Kogukonnal põhineva radikaliseerumise ning vägivalla vahel on tugev seos – suurem osa enesetapurünnakuid pannakse toime ajendatuna tajutavast ohust rühmale, näiteks võõrvägede kohalolust riigis.[15]
"Libe tee"[muuda | muuda lähteteksti]
Väljend "libe tee" tähistab järkjärgulist radikaliseerumist läbi tegevuste, mis aegamööda kitsendavad isiku suhtlusringkonda ja vaateid ning teatud juhtudel vähendavad tema tundlikkust vägivallale. Seda tegurit on kirjeldatud ka kui "tõsimeelse uskuja sündroomi", mille tulemusena muutub inimene üha pühendunumaks oma poliitilistele, sotsiaalsetele või religioossetele tõekspidamistele. Alguse saab see tavaliselt rühmades, isegi kui rühma tegevus ei ole vägivaldne, kus üksikisik tahab rühma hierarhias tõusta kõrgemale, näidates rühmakaaslastele oma suurt pühendumust nende ühisele eesmärgile, minnes oma sõnas ja tegudes üha julgemaks. Seaduserikkumisi hakatakse õigustama ideoloogiliste eesmärkidega.[16]
Kiindumus[muuda | muuda lähteteksti]
Üheks oluliseks teguriks radikaliseerumisel võib olla romantiline, perekondlik või sõbrasuhe. Paljud vägivaldsed äärmusrühmitused on alguse saanud üksteisega lähedastes suhetes inimestest, kellel on usulised, majanduslikud, sotsiaalsed või romantilised sidemed. Kuigi see tegur on ilmselgem äärmuslikel juhtudel nagu Charles Mansoni "Perekond", kehtib see ka religioosses kontekstis. Kiindumus võib olla ühenduseks mõjukate isikute ja nende järgijate vahel, ühendades nende suhtlusringkondi ning tekitades lojaalsust.[17]
Risk ja sotsiaalne staatus[muuda | muuda lähteteksti]
Äärmuslikkusele kalduvas rühmas annab edukas riskantne käitumine isikule kõrgema staatuse, kuna selles tegevuses nähakse vaprust ja pühendumust eesmärgile. Seega on vägivaldne või muu radikaalne tegevus edu, sotsiaalse staatuse ja tasude saavutamiseks, mis muidu võiksid isikule kättesaamatud olla. Kõige rohkem esineb riskide võtmist ning kõrgema staatuse taotlemist noorte meeste hulgas, kes on pärit madalama sissetulekuga peredest, kes on vähem intelligentsed, kelle sotsiaal-majanduslik staatus on madalam ning kellel on seega vähem võimalusi ühiskonnas edu saavutamiseks tavapäraste karjäärivõimaluste teel.[18]
James Pugel viis läbi uuringu äärmusrühmituste endiste võitlejatega, millest selgus, et põhiliseks teguriks nende radikaliseerumisel oli võimalus suurendada oma majanduslikku ja sotsiaalset heaolu, kuna nende kogukonnas oli levinud arvamus, et äärmuslased elavad paremini. Äärmusrühmitused pakkusid oma liikmetele tasustatud tööd, mis võimaldas katta elamiskulusid. Lisaks oli kindlustatud liikmete ning nende perede kaitse kohaliku vägivalla eest (näiteks röövimised). See tähendab, et äärmuslastel oli liitumiseks motivatsioon tajutavalt kõrgema elatustaseme ning seisuse näol.[19] Teised uurijad on leidnud, et radikaliseerumisest "võib saada ainus viis ellujäämiseks, pakkudes kaitset piinamise, kuritarvitamise ja poliitiliselt motiveeritud tapmise eest".[20] Äärmusrühmitusega liitumast keeldunud isikud kogevad mõnel juhul ka kogukonna halvakspanu.[21]
Individuaalne eraldatus[muuda | muuda lähteteksti]
Tavapäraste sotsiaalsete sidemete kaotamise korral võib inimene omaks võtta uued ideed ja uue identiteedi, sealhulgas ka poliitilise äärmusluse. Kui inimene on eraldatud oma sõpradest ja perest või muud sotsiaalsed vajadused ei ole täidetud, võib ta uute sidemete otsingul hakata lävima ka inimestega, kellega ta tavaolukorras ei suhtleks. See tegur on eriti märgatav vanglates – kinnipeetavad eraldatakse oma senisest suhtlusringkonnast ning kalduvad vanglasiseselt koonduma rühmadesse rassilise, rahvusliku või usulise identiteedi või jõugukuuluvuse järgi. Omaks võetud äärmuslik või vägivaldne identiteet ei pruugi kaduda ka vanglast vabanemisel.[22]
Rühmatasandi tegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Vastandumine ja lahku löömine[muuda | muuda lähteteksti]
Arutlus, suhtlemine ja kogemused radikaalses rühmituses võivad tõsta indiviidi pühendumust rühma eesmärgile või mõnel juhul viia lahknemiseni eesmärgist või rühma tegutsemisviisidest – näiteks olukordades, kus ühest äärmusrühmitusest kasvab välja teine. Vastandumise põhjuseks võib olla rühma tõelistest toimemehhanismidest aru saamine, rühmas pettumine või nende tegevustega konflikti sattumine, eriti juhul, kui valik juhtub olema terrorismi ja rahumeelse aktivismi vahel. Kui isiku seisukohad ei luba tal rühma tegevusega kaasa minna või, vastupidi, muutuvad radikaalsemateks kui teiste omad, võib ta rühmast lahti öelda.
Ühiskondlik eraldatus[muuda | muuda lähteteksti]
Eraldatus tugevdab radikaalse mõtteviisi mõju, kuna rühma plaane ja seisukohti kujundavad pühendunumad ja karismaatilisemad liikmed. Kui inimese suhtlusringkond piirdub täielikult või suuremalt jaolt äärmuslike vaadetega inimestega, on neil talle ebaproportsionaalselt suur mõju. Inimene tunneb sellisel juhul ka survet oma tutvusringkonnas levivaid vaateid heaks kiita, kuna nende eemale tõukamine oleks sotsiaalne enesetapp ning tähendaks enda isoleerimist. Nii näiteks on moslemikogukonnad Euroopas keelebarjääri, kultuuriliste erinevuste ja diskrimineerimise tõttu muust ühiskonnast eraldatud ning seega eriti haavatavad radikaliseerumisele.[23]
End eraldatuna tundvate inimeste radikaliseerumises mängib olulist rolli internet. Statistika näitab, et riikides, kus ligipääs internetile on levinum, on interneti teel radikaliseerunud ja äärmusrühmitustesse värvatud inimesi rohkem. Äärmuslased kasutavad sotsiaalmeediat uute liikmete värbamiseks, lubades neile sõprust, kogukonda või konkreetset eesmärki elus.[24]
Konkureerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Rühmitused võivad radikaliseeruda, püüdes saavutada suuremat tuntust ja legitiimsust võrreldes teiste sarnaste gruppidega. Konkureerimine võib seisneda kasvavas vägivaldsuses, usurituaalide tähtsuse ja osakaalu tõusus, liikmetelt oodatava pühendumuse kasvus või kõigis neis aspektides korraga. Kuigi selline konkurents võib piirduda kuuluvustingimuste karmistamise või senisest tõsisema pühendumisega ideoloogilisele doktriinile, siis enamasti on konkurentsi selgeim märk liikmetelt üha enam äärmuslike tegude nõudmine.
Vihkamine ja dehumaniseerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Pikaajalistes konfliktides toimub tihti vastaste dehumaniseerimine, mille tõttu vägivald vaenlase vastu ei põhjusta enam loomulikku vastumeelsustunnet vägivalla suhtes.[25] See juhtub enamasti siis, kui inimene on enda ning oma vastased taandanud lihtsustatud "hea" ja "kurja" kujule. Nii kasutavad islamiäärmuslased apostaasiat ehk usust taganemist õigustusena mitte-moslemite ning mõõdukate moslemite (kes äärmuslaste seisukohti ei jaga) tapmiseks. Sarnane dünaamika kehtib ka näiteks antisemitismi puhul – üks rühm omistab endale ideoloogilistel alustel ülimusliku identiteedi, mida kinnistatakse teise rühma tagakiusamisega, nähes neid "halbadena" või süüdlastena mis tahes negatiivses ilmingus.[26]
Märterlus[muuda | muuda lähteteksti]
Märterlus tähendab, et isik on surnud või on valmis surema oma eesmärgi või aate nimel. Märterluse sümboolne mõju on kultuuriti erinev, kuid äärmuslikes rühmitustes on märterlus või selleni pürgimine eesmärgile pühendumise viimane samm.
Radikaliseerumise ohumärgid[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna radikaliseerumisel on inimese identiteedile, suhetele ja ambitsioonidele suur mõju, on see ka väliselt märgatav. Politsei- ja Piirivalveamet loetleb järgnevaid võimalikke ohumärke:
- Nime muutmine või varjunime kasutamine.
- Riietumisstiili muutumine.
- Muud muutused välimuses – juuste või habeme kasvatamine või ära lõikamine.
- Varjatud tätoveeringud – märgid ja sümbolid.
- Osalemine kinnistel kogunemistel.
- Vägivalla või märtrisurma ülistamine.
- Reisimine äärmusrühmituse tegutsemispiirkonda.
- Osalemine äärmuslikel demonstratsioonidel.
- Spetsiifilise või äärmusliku terminoloogia kasutusele võtmine.
- Seniste suhete katkestamine või halvenemine – sotsiaalne isoleeritus.
- Väiksemate kuritegude toimepanemine, kusjuures kuriteod on tingitud halvakspanust valitsuse, ühiskonna või kehtiva korra suhtes.[27]
Radikaliseerumise ennetamise, tõkestamise ja deradikaliseerumisega tegelevad organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis kuulub radikaliseerumise ennetamine ja tõkestamine Siseministeeriumi haldusalasse, sellega tegelevad Politsei- ja Piirivalveamet ning Kaitsepolitseiamet. Tegevustes lähtutakse kokkulepetest, mis on sisse kirjutatud ka "Siseturvalisuse arengukavasse 2015–2020" ja "Eesti terrorismivastase võitluse põhialustesse".[28]
Euroopa Liidu tasandil toetab ja koordineerib liikmesriikide tegevust radikaliseerumise ennetamise, tõkestamise ja deradikaliseerumise valdkonnas Radicalisation Awareness Network (RAN), mida haldab Euroopa Komisjon. RAN on katusorganisatsioon, mis koondab Euroopa eksperte, kes jagavad omavahel teadmisi, parimaid ennetus- ja tõkestuspraktikaid, töötavad välja juhendeid, analüüse ja pakuvad liikmesriikidele tuge.[29]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Borum, Randy. Radicalization into Violent Extremism I: A Review of Social Science Theories. Journal of Strategic Security. Vol. 4 Nr 4. (2011) lk 7–36
- ↑ 2,0 2,1 Schmid, A. P. "Radicalisation, De-Radicalisation, Counter-Radicalisation: A Conceptual Discussion and Literature Review". The International Centre for Counter-Terrorism – The Hague (ICCT).
- ↑ McCauley, C., Mosalenko, S. Mechanisms of political radicalization: Pathways towards terrorism, Terrorism and Political Violence, 2008.
- ↑ Royal Canadian Mounted Police. Radicalization: A Guide for the Perplexed. National Security Criminal Investigations. 2009.
- ↑ Maris Riisenberg, Lääne-Euroopa muslimid ja üleilmne džihaad, (Tartu Ülikool, Magistritöö, 2013), 48
- ↑ Berman, Eli. Radical, Religious, and Violent: The New Economics of Terrorism. MIT Press, 2009
- ↑ Peter Neumann, Prisons and Terrorism Radicalisation and Deradicalisation in 15 Countries, (The International Centre for the Study of Radicalisation and Political Violence, 2010), 14.
- ↑ Froukje Demant, Marieke Slootman, Frank Buijs, Jean Tillie, Decline and disengagement: An analysis of processes of deradicalization, IMES Reports Series, (Amsterdam: Institute of Migration and Ethnic Studies, 2008) 13.
- ↑ Leon McBeth, The Baptist Heritage, (Nashville: Broadman Press, 1987), 570. Ain Riistan, Fundamentalismi konstrueerimine, (KVUOA, 2013), 296.
- ↑ Types of Radicalization, Centre for the Prevention of Radicalization, vaadatud 06.01.2019
- ↑ Austrian Federal Ministry of the Interior, The Austrian Strategy for the Prevention and Countering of Violent Extremism and De-radicalisation, (2018), 14
- ↑ John Horgan, Walking Away from Terrorism: Accounts of Disengagement from Radical and Extremist Movements, (New York: Routledge, 2009), 16.
- ↑ Fishman, S. et al. UMD START: Community-Level Indicators of Radicalization: A Data and Methods Task Force, 2010
- ↑ Heidi Maiberg. Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel. (Tartu Ülikool, Magistritöö 2018).
- ↑ Pape, R., Feldman, J. Cutting the Fuse: The Explosion of Global Suicide Terrorism and How to Stop It. University of Chicago Press, 2010.
- ↑ Post, J. Notes on a Psychodynamic Theory of Terrorist Behavior, Terrorism: An International Journal Vol. 7 Nr. 3. 1984
- ↑ Della Porta, D. Social movements, political violence, and the state: A comparative analysis of Italy and Germany. Cambridge University Press. 1995
- ↑ McCauley, C. Mosalenko, S. Friction: How Radicalization Happens to Them and Us. Oxford University Press 2009. lk 62–63
- ↑ Pugel, James. What the Fighters Say: A Survey of Ex-combatants in Liberia: February - March 2006. ÜRO Arenguprogramm, 2007.
- ↑ Ozerdem, A., Podder, S. Youth Radicalization and Violent Extremism. Journal of Strategic Security, 2011.
- ↑ Barrett, R. Interviews with Killers: Six Types of Combatants and Their Motivations for Joining Deadly Groups. Studies in Conflict and Terrorism, 2011
- ↑ Fighel, J. The Radicalization Process in Prisons, Rahvusvaheline Terrorismivastane Instituut. Ette kantud NATO koolitusel, 25. detsembril 2007
- ↑ Vidino, L. Countering Radicalization in America: Lessons from Europe. USA Rahuinstituudi eriraport, 2010.
- ↑ Thompson, R. L. Radicalization and the Use of Social Media. Journal of Strategic Security, 2011.
- ↑ Royzman, E.E., McCauley, C., Rozin, P. From Plato to Putnam: Four ways of thinking about hate. R.J. Sternberg (ed.) The Psychology of Hate lk 3–35. 2005.
- ↑ Arendt, H. The Origins of Totalitarianism. Schocken Books. 1951.
- ↑ Polariseerumine ja radikaliseerumine[alaline kõdulink], Kalvi Almosen, Politsei- ja Piirivalveamet 2017. Vaadatud 15.01.2019
- ↑ Siseturvalisuse arengukava 2015-2020 https://web.archive.org/web/20170905045019/https://www.valitsus.ee/sites/default/files/content-editors/arengukavad/taiendatud_siseturvalisuse_arengukava_2015-2020.pdf külastatud 6.11.2018, Eesti Terrorismivastase võitluse põhialused (2013) - https://web.archive.org/web/20161002143614/https://www.siseministeerium.ee/sites/default/files/dokumendid/tvv_pohialused_2013.pdf külastatud 6.11.2018.
- ↑ https://ec.europa.eu/home-affairs/what-we-do/networks/radicalisation_awareness_network/ külastatud 31.12.2018