Ra's al-‘Ayn

Allikas: Vikipeedia
Peatänav kesklinnas, vaade itta
Paralleeltänav põhja pool, elurajoon õigeusu kirikuga

Ra's al-‘Ayn (araabia keeles رأس العين, aramea keeles ܪܝܫ ܥܝܢܐ Rēṣḥ ʿAynā, kurmandži keeles Serê Kaniyê) on linn Süüria kirdeosas Al-Ḩasakah' kubermangus Türgi ja Süüria piiri ääres Ra's al-‘Ayni ringkonnas Ra's al-‘Ayni allringkonnas. Geograafilised koordinaadid on 36°51' N, 40°4' E.

Praegune Ra's al-‘Ayn on vana Ra's al-‘Ayni linna lõunapoolne osa. Põhjapoolsest osast Rasüleynist on saanud Türgi linn Ceylanpınar. Piiriületuspunkti ei ole.

Linn paikneb 360 m kõrgusel merepinnast Al-Khābūri jõe ääres. Selle pikimad lisajõed saavad alguse Türgist, kuid jõgi saab oma vee põhiliselt 13 rikkalikust karstiallikast (mõned neist on soojad) linna lõunapoolses ümbruses.

Araabia-, aramea- ja kurdikeelne nimi tähendavad 'allika pea'.

Elanike arv on 55 000 (2010)[viide?]. 2004. aasta Süüria rahvaloenduse andmetel oli elanike arv 29 347. Aastal 1970 oli elanikke umbes 6000[1].

Linnas elavad Süüria kristlased (aramealased/assüürlased), araablased, kurdid, armeenlased, tšetšeenid ja türklased.

3 km linnast lääne pool on varemeküngas Tall Ḩalaf, kus on kaevatud esiaegseid ja Uus-Assüüria suurriigi aegseid kultuurkihte.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Väljakaevamised linnast 1 km lõunas Tall al-Fikhīrīyah's tõendavad asustust alates 2. aastatuhandest eKr Mitanni riigi all, Kesk- ja Uus-Assüüria all ning kuni islamiajani umbes 800 pKr.

Rooma ajal oli asula nimi Resaina ning see jäi Osrhoene idaossa. Nimi on teada mündileidudest, antiikautorite tekstidest ning kaardilt Tabula Peutingeriana.

Rooma-Pärsia sõdade ajal löödi Rooma keisri Gordianus III ajal Resaina lahingus tagasi Šapur I esimene rünnak 243. aasta alguses, nii et Sassaniidide riigi väed pidid taganema Eufrati taha. Järgnevas sõjakäigus, millel oli vahelduv edu, Gordianus III lõpuks tapeti ning lepiti kokku taastada status quo ante.

Theodosius I (347–395) ajal asutati asula uuesti Theodosiopolise nime all. See sai 383 linna õigused ning oli Theodosiopolise piiskopkonna residents.

6. sajandi lõpus purustas Hormizd IV valitsemise ajal Pärsia väejuht Adharmahan linna kaks korda.

Aastal 640 vallutasid linna araablased. 10. sajandil hõivasid linna lühikeseks ajaks bütsantslased ning rüüstasid selle. 12. sajandil vallutas linna Joscelin I, suur osa kohalikke araablasi tapeti või orjastati.

Alates 12. sajandi keskpaigast oli linn Zendiidide ja sajandi lõpust Aijubiidide riigi võimu all. 14. sajandil põletas vallutaja Timur linna maha. 16. sajandil sai piirkonnast Osmanite riigi osa. Tänapäeva linna rajasid 1878 tšetšeenid, kes olid kodumaalt pagendatud.

Esimese maailmasõja ajal oli linnas Ra's al-‘Ayni koonduslaager, kus toimus osa armeenlaste genotsiidist. Pärast sõda linn jagati. Linna lõunapoolsest osast sai Süüria ja Liibanoni mandaatala osa, põhjapoolne osa jäi Türgile.

Et kohalikud kurdid on olnud meelestatud Süüria valitsuse vastu, on linna elanikkond olnud Süüria salateenistuse erilise jälgimise all.

Kodusõda[muuda | muuda lähteteksti]

Süüria kodusõja ajal on linnas olnud korduvalt relvastatud kokkupõrkeid džihadistlike opositsioonirühmituste ja kurdi maakaitseväelaste vahel[2]. Jaanuaris 2013 ründasid linna džihadistlikud rühmitused (Süüria Vaba Armee ja veel 16 rühmitust)[3]. Süüria Inimõiguste Vaatluskeskuse andmetel hukkus tulevahetustes 57 opositsioonirühmituste võitlejat, 12 kurdi maakaitseväelast ja neli tsiviilisikut. Süüria aktivistide andmetel põgenes linnast 65% elanikest.

18. juulil 2013 vallutasid kurdi Rahvakaitseüksuste (YPG) võitlejad linna ning ajasid välja An-Nuşrah' Rinde islamistlikud mässulised. Mitu päeva kestnud lahingute käigus tabasid mõned lasud ka Ceylanpınari.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eugen Wirth. Syrien, eine geographische Landeskunde, Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1971, lk 428.
  2. Hassan Hassan. An unnecessary fight against Kurds betrays Syrian struggle, thenational.ee, 30. jaanuar 2013.
  3. Hassan Hassan. An unnecessary fight against Kurds betrays Syrian struggle, thenational.ee, 30. jaanuar 2013.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]