Rõuge muinastalu

Allikas: Vikipeedia
Rõuge Ööbikuoru ääres asuv ehitusjärgus Rõuge muinastalu kompleks

Rõuge muinastalu on eksperimentaalarheoloogiline talukompleks, kuhu on rajatud arhailisi ehitusvõtteid kasutades noorema rauaaja hoonete rekonstruktsioonid. Muinastalu asub Võru maakonnas Rõuge vallas Rõuge alevikus Tindi- ehk Ööbikuoru lõunaserval. Kompleksi lähedusse jäävad Rõuge linnamägi ja muinasasula.

Muinastalus toimuvad mitmesuguste vanapäraste töövõtete kursused ja muinasaega tutvustavad temaatilised üritused.

Muinastalu rajamise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestisse eksperimentaalarheoloogia keskuse rajamise idee autor on arheoloogia populariseerija Viire Kobrusepp (Pajuste), eeskujuks Taanis Lejres tegutsev samalaadne keskus[1]. Rõuges alustati Viire ja käsitööõpetaja Tiit Kobrusepa eestvedamisel rauaaegse elamu rekonstruktsiooni ehitamist 2010. aasta suve algul ning arheoloogiatudengite ja vabatahtlike töö kaasabil valmis see 2011. aasta suveks[2]. Testimaks hoone kvaliteeti, eelkõige soojapidavust, korraldati 2012. aasta talvel nädalane niinimetatud elamiseksperiment, mille käigus viis Tartu Ülikooli arheoloogiatudengit elasid muinasmajas, küttes iga päev kerisahju ning fikseerisid regulaarselt temperatuuri majas sees ja väljas[3]. Ettevõtmine leidis kajastust nii Eesti kui ka rahvusvahelises meedias[4][5][6][7].

Kõrvalhoonete ehitamise ettevalmistustöid alustati 2013. aastal. 2015. aastal valmisid lihtsa konstruktsiooniga ait ja suveköök[8], 2016. aastal sai katuse alla sepikoda ning 2018. aastaks lõpetati põhijoontes ka loomalaut[9].

Koostöös Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudi ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga on muinastalus korraldatud kursustel õpetatud muinasaja töövõtteid: puutööd (sh ehituskunsti), savinõude valmistamist, raua- ja tinatöötlemist, tekstiilitööd jne. Alates 2017. aastast on talus ühel juulikuu laupäeval korraldatud Rõuge muinaspäeva[10], mille käigus pakutakse kõigile mineviku eluolu huvilistele temaatilisi käsitöö õpitubasid, ettekandeid, muusikat ja muid kaugemat ajalugu tutvustavaid tegevusi.

Hooned ja nende ehitusviis[muuda | muuda lähteteksti]

Eluhoone

Talus on kokku viis hoonet: elumaja, ait, laut, sepikoda ja suveköök. Hoonetel on katsetatud erinevaid ehitustehnilisi võtteid. Peale suveköögi on kõik hooned ristpalkehitised, mille seinapalgid on nurkadest ühendatud nn koerakaelatapiga. Ristpalkhooned toetuvad maapinnale laotud kividele, tänapäeva mõistes vundament puudub. Peamised ehitusel kasutatavad tööriistad on kirved, peitlid, liimeistrid jm, samas kui saage on tarvitatud vaid metsas ehituspalkide langetamisel[11] ning vändaga puuri salapunnide aukude tegemisel seinapalkidesse[12]. Palkidest kisklaudade lõhestamist takistavate okste ja keerdus puidukiudude läbiraiumiseks pruugiti selleks spetsiaalselt valmistatud raiumisrauda[13].

  • Elumaja – 30 m2 suurune üheruumiline rõhtpalkhoone. Tare küttekoldeks on uksest paremat kätt jääv korstnata kerisahi. Sooja hoidmiseks on seinapalkide vahed tihendatud turbasambla ja saviga[14]. Aknad puuduvad, seintes on vaid kaks väikest räpnaauku suitsu väljalaskmiseks. Põrandat katab lamba- ja hobusesõnnikuga segatud savikiht. Katus on kaetud kahe kisklaudade kihiga, mille vahele on laotatud katuse veekindluse tagamiseks kasetohtu.
  • Ait – ainsana muinastalu hoonetest on aidal maapinnast kõrgem, roigastest valmistatud põrand. Aida katusekatteks on valitud pilliroog, katuseharjale on laotud mättad.
Ait
  • Laut – lihtne rõhtpalkidest laut asub kohe elumaja kõrval. Katust katavad peened kuuselatid, põrand puudub. Elutare ja lauda vahel on vitstest punutud aed lammaste või teiste kariloomade hoidmiseks.
  • Sepikoda – teistest hoonetest tuleohutuse tõttu veidi eemal paiknev mätaskatusega sepikoda on sisustatud metallitöötlemiseks vajaliku varustusega. Alates 2015. aastast on Ragnar Saage ja Andres Järvpõld korraldanud sepikoja kõrval kohaliku maagiga rauasulatuseksperimente[15], mille jaoks on ehitatud spetsiaalne savist rauasulatusahi. 2018. aastal õnnestus rauamaagist saada 1,5 kg toorrauda[16].
  • Suveköök – peentest kuuseroigastest koonuseline püstkoda (läbimõõt neli meetrit, kõrgus viis meetrit), mis on mõeldud suvisel ajal toiduvalmistamiseks ja ööbimiseks[17].

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Viire Kobrusepp, Anti Lillak (2014). Rõuge – muinasajast muinasmajani. Tartu: Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond. Lk 43.
  2. ↑ Viire Kobrusepp (2015). Rõuge muinasmaja tegemised. Pilk minevikku, olevikku ja tulevikku. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2014. Lk 39.
  3. ↑ Anti Lillak (2. veebruar 2017). "Muinastalv. Mälestused tuhande aasta tagusest pakasest, lumest ja suitsust". Eesti Rahva Muuseumi ajaveeb.
  4. ↑ "Rõuge muinasmajja kolivad esimesed elanikud". ERR Novaator. 30.01.2012.
  5. ↑ Aive Sarjas (31. jaanuar 2012). "Rõuge muinasmaja elanikud: külma asemel kiusab ving". Maaleht.
  6. ↑ Arvo Uustalu (31. jaanuar 2012). "Muinasmaja eksperiment Rõuges – loomadele ohtlik, inimestele paras!". Õhtuleht.
  7. ↑ David Mardiste (1. veebruar 2012). "Estonian students find Iron Age life smoky and cold". Reuters.
  8. ↑ Viire Kobrusepp (2015). Rõuge muinasmaja tegemised. Pilk minevikku, olevikku ja tulevikku. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2014. Lk 40–41.
  9. ↑ Ragnar Saage, Andres Järvpõld (2019). Huunide ragomisest ja ravva tsagamisest. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2018. Lk 60.
  10. ↑ Ragnar Saage, Jaana Ratas (2018). Kuumad võtted Rõuges. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2017. Lk 46–47.
  11. ↑ Viire Pajuste (2012). "Noorema rauaaja eluhoone rekonstrueerimine. Arheoloogiline eksperiment Rõuges 2010–2012. Magistritöö. Tartu Ülikool. Tartu, lk 29" (PDF).
  12. ↑ "Ajarännak Rõuge muinastalus". Ajakiri "Pööning" 2(11) / 2018. 18. juuni 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. oktoober 2023.
  13. ↑ Viire Pajuste (2012). The Reconstruction of a Late Iron Age House: An Archaeological Experiment in Rõuge 2010–2012. – Arheoloogilised välitööd Eestis, 2011. Archaeological Fieldwork in Estonia. Tallinn. Lk 310–311.
  14. ↑ Viire Kobrusepp, Anti Lillak (2014). Rõuge – muinasajast muinasmajani. Tartu: Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut, arheoloogia osakond. Lk 49.
  15. ↑ Andres Järvpõld, Ragnar Saage (2017). Hoogsalt kerkinud muinastalu ja Rõuge raud. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2016. Lk 40–41.
  16. ↑ Ragnar Saage, Andres Järvpõld (2019). Huunide ragomisest ja ravva tsagamisest. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2018. Lk 61.
  17. ↑ Ragnar Saage, Jaana Ratas (2018). Kuumad võtted Rõuges. – Tutulus. Eesti arheoloogia aastakiri, 2017. Lk 46.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Rõuge_muinastalu&oldid=6612506"