Räimesõda

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Liivi laht kosmosest pildistatuna. 1990. aastatel olid Eesti ja Läti raskustes selle mereala omavahel jagamisel

Räimesõda (ka silgusõda, kalasõda või kilusõda) oli Eesti ja Läti vaheline diplomaatiline konflikt 1990. aastate teisel poolel, mis tekkis seoses kahe riigi vahelist merepiiri puudutanud erimeelsuste ja kalapüügiõiguste jaotamisega Liivi lahes.

Liivi lahe kasutusega seotud vastuolud eskaleerusid ja said ajakirjanduses "räimesõja" nime 1995. aasta kevadel. Reaktsioonina Läti kalalaevade sisenemisele vaidlusalustesse vetesse, mille Eesti oli paar aastat varem enda territoriaalmereks kuulutanud, saatis Eesti piirivalve Liivi lahele patrullima valvelaevad 101 ja Maru ning kahuritega relvastatud piirivalvelaeva Kõu. Kuigi merel toimunud sündmustele järgnes kiirelt kokkulepe edasisi vahejuhtumeid kuni piirilepingu sõlmimiseni vältida, sisenesid Läti kalalaevad sügisel taas vaidlusalustesse vetesse.

Merepiiri lepinguni jõudsid Eesti ja Läti 1996. aasta suvel. Selle kokkuleppega loobus Eesti varem ühepoolselt Eesti territoriaalmereks kuulutatud ulatuslikust merealast Ruhnu saarest ida pool, küll aga hakkas piir kulgema Ruhnust 12 meremiili ulatuses idas, lõunas ja läänes ning Liivi lahe põhjapoolsed alad jäid Eesti territoriaalmereks. Kalapüügiõiguste jaotamises lepiti eraldi kokku mõni aeg hiljem, kui 1997. aasta alguses sõlmiti vastav raamleping.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

1993. aasta märtsis võttis Riigikogu vastu merealapiiride seaduse, millega pani ühepoolselt paika Eesti merepiiri Liivi lahes. Vastavalt sellele oli Eesti territoriaalmereks määratud mereala, mis kulges 12 meremiili kaugusel rannikul määratud punktide vahelistest mõttelistest joontest.[1] Seadus jättis ulatusliku kalarikka mereala, eelkõige Ruhnu saare ümbruses Eesti territoriaalveteks. Samas olid nii Eesti kui Läti huvitatud, et nende kaluritele oleks ligipääs võimalikult suurele hulgale kalale ja seetõttu hakkas merepiiri küsimus edaspidi vastuolusid tekitama.[2] Läti poole nägemuse järgi pidanuks Liivi laht olema kahe riigi ühine sisemeri, milles kalastamisõigusi vastastikku ei piirata.[3]

Konflikti areng[muuda | muuda lähteteksti]

1995[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Tarand
Māris Gailis
Kevadel 1995, kui Liivi lahe kasutamisega seotud konflikt eskaleeruma hakkas, olid Eesti ja Läti peaministrid Andres Tarand ja Māris Gailis

Olukord Liivi lahel hakkas eskaleeruma 1995. aasta kevadtalvel. Veebruaris sisenes ühepoolselt Eesti territoriaalmereks määratud piirkonda esimene Läti kalalaev ja märtsis teine.[4] Märtsis hakkasid mõlema riigi esindajad läbi rääkima ka tulevase kalapüügikokkuleppe üle ja kumbki pool polnud läbirääkimiste käigus teise poole ettepanekutega nõus. Eesti pool lähtus oma ühepoolselt kindlaks määratud merepiirist, samas kui Läti esindajad oleks soovinud piiranguteta kalapüüki terve Liivi lahe ulatuses. Eesti poole ettepanek, et Läti kalurid võiksid kalastada Ruhnu saare lähedusse Eesti majandusvööndisse jääval alal, Läti poolt ei rahuldanud.[5]

Märtsi teisel poolel sõlmisid Eesti ja Läti peaministrid Andres Tarand ja Māris Gailis vaidlusaluste vete osas ajutise kokkuleppe, mille sisu osas esines järgnevalt vastuolulisi teateid. Mõningate teadete järgi lepiti kokku, et neis "halliks tsooniks" nimetatud vetes, mis ulatuvad Eesti ühepoolsest merepiirist 2–5 meremiili Eesti poole, võivad kuni püsivama kokkuleppeni kalastada mõlema riigi kalurid.[6][7] Teisalt esines teateid, et Läti kalalaevad ei tohi kuni merepiirilepinguni jõudmiseni vaidlusalustes vetes kalastada ja kokkuleppe järgi pidi seda ala valvama Eesti piirivalve.[8] Ühel delegatsioonide kohtumisel olevat Eesti esindajad Läti esindajatele teatanud, et "kuni kokkuleppe saavutamiseni oleks parem hoiduda Eestile kuuluvates Liivi lahe vetes kalapüüdmisest tekkivate intsidentide põhjustamisest".[5]

Piirivalvelaev Kõu

Aprillis sisenes "halli tsooni" mitmeid Läti laevu, mille Eesti piirivalve kinni pidas ja lahkuma sundis. Eesti piiri valvasid Ruhnu ümbruses piirivalvelaevad 101 ja Kõu, millest viimane oli relvastatud kahe 23-millimeetrise automaatkahuriga. Sõrve sääre ja Vilsandi vahel patrullis valvelaev Maru.[8] Läti olevat oma kalalaevade kaitseks piirkonda samuti sõjalaevad saatnud.[9][10] Eesti piirivalveameti mereosakonna ülem Jaan Kapi väitel oli Läti kalalaevu aprillis Liivi lahel 40, neist 12 sises Eesti territoriaalvetesse kokku 20 korral. Kapi hinnangul rikkusid nende laevade kaptenid "saagiahnusest" kokkulepet, mille järgi Läti laevad ei oleks tohtinud vaidlusalustesse vetesse siseneda.[11][a]

Läti pool väljendas reaktsioonina Liivi lahel toimuvale arvamust, et Eesti otsus kehtestada Liivi lahes ühepoolselt oma majandusvöönd polnud korrektne samm ja reaalselt merepiiri ei eksisteerivat. Samuti viidati, et 11. aprill toimunud läbirääkimistel oli Läti pool palunud mitte takistada Läti laevade sisenemist vaidlusalustesse vetesse.[12] 21. aprillil 1995 kohtusid Balti Assamblee raames Eesti välisminister Riivo Sinijärv ja Läti välisminister Valdis Birkavs, kes arutasid muude küsimuste kõrval ka Liivi lahel toimunud sündmusi ja merepiiri küsimust. Kohtumise eesmärgiks ei seatud küll ühegi konkreetsema kokkuleppe allakirjutamist,[13][14] ent kokku lepiti selles, et kuni merepiiri küsimuses kokkuleppeni jõudmiseni hoiduvad mõlemad pooled merel vahejuhtumite põhjustamisest.[11]

Assambleel Eesti delegatsiooni juhtinud Arnold Rüütel väljendas arvamust, et räimesõda on pisitüli, ehkki ajakirjandusest võib jääda mulje, nagu oleks tegemist "vaalasõjaga". Ühtlasi väljendas ta veendumust, et mõlema riigi valitsused lahendavad probleemi kiiresti.[15] Ajakirjanduses leiti assamblee järel siiski, et probleem ei ole vaid ajakirjanike välja mõeldud ja toodi esile seegi, et ka Eesti kalalaevad olevat kala püüdnud vetes, mida Läti peab enda omaks. Kohati esines arvamusi, et piirikonflikti algeks on 1993. aastal vastu võetud ühepoolne Eesti merealapiiride seadus[16] ja teisal jällegi, et probleemi alge seisneb merereostuses, mis muu hulgas oli vähendanud kalavarusid Läti vetes. Samuti leiti, et Läti kasutab kalalaevu survemeetmena läbirääkimistel endale soodsama tulemuse saavutamiseks.[17] Sügisel hakati Eesti-Läti merepiirikonflikti ajakirjanduses tõlgendama ka Läänemere ja eriti Ruhnu saare ümbruse võimalike naftavarude valguses.[18]

1995. aasta sügisel alustasid Läti kalalaevad taas püüki Eesti vete läheduses. Ehkki novembri alguse seisuga piiririkkumisi ei tuvastatud,[19][20] sundis Eesti piirivalve detsembris taas Eesti majandusvööndiks kuulutatud vetest lahkuma mitu Läti kalalaeva.[21]

1996[muuda | muuda lähteteksti]

Tiit Vähi
Andris Šķēle
1996. aastal tegelesid piiri ja kalapüügiõiguste küsimuste lahendamisega Eesti ja Läti tollased peaministrid Tiit Vähi ja Andris Šķēle

1996. aasta alguses eitas Läti välisminister Valdis Birkavs mistahes silgu- või räimesõda, leides, et tegemist on ajakirjanike väljamõeldud terminiga ning Eesti ja Läti vahelistes suhetes olevat kõigest "lahendamata piiriküsimus".[4] Sama seisukohta kordas ta ka sama aasta aprillis enne Balti Assamblee järjekordset istungjärku, millel muu hulgas asuti arutama ka merepiiri küsimust. Siis oli Läti pool juba valmis astuma samme konflikti viimiseks rahvusvahelisse kohtusse ja andma oma sõjalaevadele käsu ületada Eesti 1993. aastal kehtestatud merepiir.[22][23]

Mõni aeg enne seda Birkavsi sõnavõttu, sama aasta märtsis oli Läti teinud kahe riigi ekspertgruppide kohtumisel ettepaneku kehtestada kuni merepiiri määramiseni uuesti "hall tsoon", milles mõlema riigi kalalaevad võiks kala püüda. Läti esindaja sõnul ei võtnud Eesti seda ettepanekut vastu.[9] Samas tegi ka Eesti pool ettepaneku ajutise ühtse kalapüügipiirkonna kehtestamiseks, mis ei oleks siiski hõlmanud kummagi riigi territoriaalmerd. Läti ettepanekut arvustati, kuna see jäi ebamääraseks selles osas, kuidas "hallis tsoonis" tegutsevaid kalalaevu kontrollitaks. Ühtlasi levisid nende kõneluste järel teated, et Läti välisministeeriumi kantsler Māris Riekstiņš olevat ähvardanud, et Läti kehtestab ühepoolse merepiiri, mis oleks ulatunud ka Eesti territoriaalvetesse, ja on valmis seda kaitsma oma mereväe abil.[10]

Aprillis 1996 sai teatavaks, et mõlema riigi esindajad on pöördunud konflikti lahendamiseks rahvusvaheliste ekspertide poole, küll aga ei pidanud Eesti tollane peaminister Tiit Vähi õigeks vahendajate või rahvusvahelise kohtu abil tüli lahendamist. Vähi rõhutas, et Eesti merepiir on kehtestatud 1993. aasta merealapiiride seadusega ja kuna piirivalve on kohustatud Eesti piiri kaitsma, siis on piirivalvelaevade viibimine Liivi lahel õigustatud. Vähi selgituse järgi oli suurimaks küsimuseks piiriläbirääkimiste käigus asjaolu, et Eesti pidas merepiiri kauguseks 12 meremiili baasjoontest, milleks olid Kihnu ja Ruhnu. Just viimase ümbruse merepiiri ei soovinud Läti pool aktsepteerida.[24] Nimelt olevat tegemist erijuhtumiga (sarnaselt La Manche’is asuvate Briti Kanalisaartega, mis paiknevad väga lähedal Prantsuse rannikule), mille puhul ei saa rakendada tavapärast merepiiri määramise loogikat, vaid tuleks küsimus lahendada läbirääkimiste teel.[25]

1996. aasta Balti Assamblee raames tegi Läti peaminister Andris Šķēle Eesti peaministrile Tiit Vähile ettepaneku sõlmida kompromisskokkulepe, mis aitaks vältida uusi konflikte piiriläbirääkimiste ajaks. Ajaleht Äripäev vahendas sellega seoses Läti ajakirjandust, milles nimetati vastuoluliseks selleks ajaks laialt levinud teateid, et Läti on valmis oma patrullkaatrid Ruhnu ümbruse vetesse saatma.[25] 1996. aasta mais sõlmisid kahe riigi peaministrid merepiiri eelkokkuleppe.[26] Selle kokkuleppe kohaselt oli Eesti valmis Lätile loovutama 500 km2 suuruse ala Ruhnust ida pool. Kalapüügi reguleerimiseks otsustati sügiseks ette valmistada omaette leping.[27]

Nende arengute taustaks olid ajakirjanduses levitatud seisukohad, et konflikt kalapüügiõiguste üle kahjustab mõlema riigi rahvusvahelist mainet, takistab nende ühinemist Euroopa Liidu ja NATOga ning lõhub müüdi Balti ühtsusest. Seetõttu peeti piiritüli märkimisväärselt ohtlikuks ja oodati selle võimalikult kiiret lahendamist.[2][24][25]

Lahendus[muuda | muuda lähteteksti]

Merepiiri määramine[muuda | muuda lähteteksti]

12. juulil 1996 kirjutasid Eesti ja Läti peaministrid alla merepiiri lepingule, mille mõlema riigi parlamendid ratifitseerisid sama aasta 22. augustil. Leping sõlmiti Rootsi vahendusel ja osalusel Stockholmis. Eesti delegatsiooni juhi Raul Mälgu sõnul oli tegemist mõlema poole kompromissiga. Läti soostus Ruhnu ümbruses 12 meremiili ulatuses Eesti territoriaalvetega, kuigi oli algselt nõudnud 3–4 meremiili. Samas loobus Eesti kalarikkast merealast Ruhnust ida pool.[28][29][30]

Uut merepiiri on ühelt poolt kommenteeritud väitega, et tegemist oli vajaliku leppega, mistõttu kompromisside tegemine oligi lahenduseni jõudmiseks vältimatu. Teisalt leiti selle sõlmimise järel, et Eesti kingib Lätile liialt suure mereala.[3] Eesti Kalurite Liidu juhatuse esimehe Toivo Orgusaare sõnul oli kokku lepitud merepiir olnud kasulik ainult Läti kaluritele ning Eesti oli loobunud oma õiguste kaitsmisest rahvusvahelises kohtus ja andnud ära kalarikka mere, sest 1993. aasta merealapiiride seadus olevat olnud vastuolus rahvusvahelise õigusega ja seda poleks olnud võimalik kohtus kaitsta.[31][32]

Kalapüügikokkulepped[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata merepiiri lepingu sõlmimisest 1996. aasta suvel registreeriti sama aasta sügisel taas mitme võõra kalalaeva sisenemine Eesti territoriaalvetesse Ruhnu läheduses. Samas kinnitas Eesti piirivalve, et merepiir on kontrolli all.[33] Samal ajal toimusid kahe riigi vahel läbirääkimised kalapüügiõiguste jagamise üle. Liivi lahe kalapüüki reguleerinud leping oleks tulnud peaministrite varasema kokkuleppe järgi alla kirjutada sama aasta 1. septembriks, ent jäi venima.[34]

Lepingu sõlmimiseni jõudsid Eesti ja Läti peaministrid 6. veebruaril 1997. Kalapüügilepe määras kindlaks Liivi lahe kalapüügikvootide kehtestamise alused ja andis võimaluse mõlema riigi kaluritel püüda kala ka teise riigi vetes. Täpsed püütava kala kogused ja laevad, millel on lubatud teise riigi vetes kalastada, pidi edaspidi kindlaks määratama iga-aastaselt uuendatavas protokollis.[35][34][36]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Hilisemate teadete järgi sisenesid 1995. aasta jooksul Läti kalalaevad vaidlusalustesse vetesse kokku 17 korral, esimest korda 20. veebruaril, korra märtsis, edaspidi intensiivsemalt aprillis, mille järel pärast pikemat pausi uuesti korra septembris ja kuuel korral detsembris.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Merealapiiride seadus. – Riigi Teataja 1993, 14, 217.
  2. ↑ 2,0 2,1 Ain Parmas. Eesti-Läti räimesõda – Baltikumi müüdi lõpp. – Rahva Hääl, 21. aprill 1995, lk 2.
  3. ↑ 3,0 3,1 Toivo Aare. Vette on raske piiri tõmmata. – Sõnumileht, 15. august 1996, lk 2.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Ester Vilgats. Läti välisministri arvates pole kilusõda olemas. – Sõnumileht, 30. jaanuar 1996, lk 3.
  5. ↑ 5,0 5,1 Victoria Näripä. Eesti – Läti tülis kalavarude pärast. Rahva Hääl, 30. märts 1995, lk 1.
  6. ↑ ETA. Eesti ja Läti peaministrid arutasid piiriküsimusi. – Vaba Eesti Sõna, 23. märts 1995, lk 5.
  7. ↑ Heikki Talving. Merepiir Lätiga võib tänavu paika saada. – Eesti Sõnumid, 15. märts 1995, lk 1.
  8. ↑ 8,0 8,1 BNS. Möödunud ööpäev oli Eesti-Läti merepiiril rahulik. – Päevaleht, 18. aprill 1995, lk 4.
  9. ↑ 9,0 9,1 BNS. Räimesõda pole jõudnud rahuranda. – Sõnumileht, 16. märts 1996, lk 6.
  10. ↑ 10,0 10,1 Ain Parmas. Eesti pakub Lätile ühist kalastamispiirkonda. – Eesti Päevaleht, 23. märts 1996, lk 3.
  11. ↑ 11,0 11,1 Siim Randla. Eesti ja Läti hoiduvad vahejuhtumitest merel. – Eesti Sõnumid, 22. aprill 1995, lk 1.
  12. ↑ Läti jaoks on Eesti viis lahendada "räimesõda" vastuvõetamatu. – Päevaleht, 17. aprill 1997, lk 1.
  13. ↑ BNS. Eesti ja Läti välisministrid arutavad täna "räimesõda". – Päevaleht, 21. aprill 1995, lk 3.
  14. ↑ BNS. Balti riigid lahendavad piiritülisid. – Rahva Hääl, 22. aprill 1995, lk 1.
  15. ↑ BNS. Arnold Rüütel: Eesti-Läti "räimesõda" ei vääri suhete teravdamist. – Päevaleht, 22. aprill 1995, lk 7.
  16. ↑ Heikki Talving. Küsimusi rohkem kui vastuseid. – Eesti Sõnumid, 24. aprill 1995, lk 2.
  17. ↑ Evald Ojavee. Silgusõja varjatud põhjus on merereostus. – Rahva Hääl, 26. aprill 1995, lk 2.
  18. ↑ Kas Läänemeres on naftat? – Äripäev, 6. november 1995, lk 38.
  19. ↑ BNS. Läti kalalaevad taas Eesti piiri läheduses. – Sõnumileht, 1. november 1995, lk 3.
  20. ↑ Ester Vilgats. Läti kaluritega seni konfliktideta. – Sõnumileht, 2. november 1995, lk 1.
  21. ↑ BNS. Eesti-Läti kalasõda on taas lahti. – Sõnumileht, 22. detsember 1995, lk 5.
  22. ↑ BNS. Läti loodab, et piiritüli lahendavad peaministrid. – Sõnumileht, 12. aprill 1996, lk 3.
  23. ↑ BNS. Eesti ja Läti loodavad peaministrite kohtumisele. – Sõnumileht, 13. aprill 1996, lk 7.
  24. ↑ 24,0 24,1 Agnes Kuus. Räimesõja lahendamine on Balti riikide huvides. – Sõnumileht, 9. aprill 1996, lk 3.
  25. ↑ 25,0 25,1 25,2 Juris Kaza (Dienas bizness). Läti peaminister taotleb kalasõjas ajutist kompromissi. – Äripäev, 15. aprill 1996, lk 12.
  26. ↑ BNS. Opositsioon on piirileppega rahul. – Sõnumileht, 15. mai 1996, lk 4.
  27. ↑ Ain Parmas. Eesti loovutab poole Hiiumaa jagu merd. – Eesti Päevaleht, 14. mai 1996, lk 1.
  28. ↑ Heikki Talving. Räimesõda on läbi, ees ootab Balti tolliliit. – Sõnumileht, 13. juuli 1996, lk 3.
  29. ↑ Kristi Malmberg. Eesti ja Läti kinnitasid merepiirileppe. – Eesti Päevaleht, 23. august 1996, lk 3.
  30. ↑ Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vaheline leping merepiiri kehtestamisest Liivi lahes, Kura kurgus ja Läänemeres. – Riigi Teataja II 1996, 29, 103.
  31. ↑ Toivo Orgusaar. Kalurid kalast ilma. – Eesti Päevaleht, 24. juuli 1996, lk 2.
  32. ↑ Toivo Orgussaar. Kalurid protesteerivad Eesti-Läti merepiirilepingu vastu. – Sõnumileht, 31. juuli 1996, lk 5.
  33. ↑ BNS. Kalapüügihooajaga algas taas räimesõda. – Eesti Päevaleht, 25. september 1996, lk 4.
  34. ↑ 34,0 34,1 Ain Parmas. Balti tolliliit tulekul. – Eesti Päevaleht, 7. veebruar 1997, lk 1.
  35. ↑ Tõnis Avikson. Eesti-Läti kalapüügilepe sõlmitud. Äripäev, 7. veebruar 1997, lk 2.
  36. ↑ Leping Eesti Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vahel vastastikustest suhetest kalanduse alal. – Riigi Teataja II 1997, 27, 103.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Räimesõda&oldid=6626531"