Puutlipalu lahing

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Puutli punkrilahing)
Jump to navigation Jump to search
Puutlipalu punkrilahing
Osa Eesti metsavendlusest
Toimumisaeg 29. märts 1953
Toimumiskoht Võrumaa, Eesti
Osalised
Eesti Eesti Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Flag of Estonia.svg Richard Vähi (salgajuht) Flag of the Soviet Union.svg ?
Jõudude suurus
8 ?
Kaotused
Langenud 8. Langenud ja haavatud 3.

Puutlipalu punkrilahing toimus 29. märtsil 1953 Puutli küla lähedal (nüüdisajal Võru maakonnas Võru vallas) metsavendade ja neid hävitama saadetud NKVD-laste vahel.

Punkris olnud kaheksa metsavenda – viis meest ja kolm naist – hukkusid lahingus.[1][2]

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses varjas ennast Võrumaa metsades nõukogude võimu repressioonide eest hulgaliselt metsavendi, kellest suure osa moodustasid Saksa sõjaväes teeninud ja 1949. aasta märtsiküüditamise eest pakku läinud. Kuigi kohalik elanikkond metsavendi võimaluste piires igati toetas ja varjas, korraldasid viimased elatise hankimiseks korduvalt edukaid rünnakuid kaupluste ja kolhooside vastu. 7. märtsil 1951 pidasid metsavennad Misso vallas Saika küla juures maha verise Saika punkrilahingu Nõukogude julgeolekumeestega. Sellest lahingust õnnestus eluga pääseda Richard Vähil ja August Kuusil, kes murdsid end piiramisrõngast välja. Sellele järgnesid võimude karmid repressioonid kohalike elanike vastu, mille hulgas kinnipeetuid peksti ja elektriga piinati, et nood metsavennad välja annaksid. Eriti oli võimudele pinnuks silmas Richard Vähi juhitud võitlussalk.[1]

1951. aastal käivitus Vastseliina metsavendade kõige aktiivsem vastupanu Nõukogude võimule – sarirünnakud nii Eesti, Läti kui ka Petseri aladel[2]. Vähi tabamiseks käivitasid tšekistid Lõuna-Eestis tõelise inimjahi ja terrorilaine – puistati kümneid talusid, mitmed pered arreteeriti, inimesi hoiti alusetult vahi all ja piinati julmalt. Metsikuste eest põgenesid lõpuks metsa ka end seni sugulaste juures varjanud Vähi naine ja paljud teised tagaotsituima metsavenna lähedased.[2]

1953. aastal said tšekistid käsu metsavendadevastast tegevust hoogustada. Sama aasta veebruaris ja märtsis organiseeriti Eesti NSV julgeolekuministri asetäitja polkovnik Aleksandr Tšernovi isiklikul juhtimisel suurünnak metsavendade punkritele. 27. märtsil tapsid julgeolekumehed Võru vallas Viglasoo punkrilahingus kaks metsavenda, 32-aastase Rafael Vähi (Richard Vähi vend) ning vendade Vähide õepoja Väino Härmi, kes oli siis vaid 17 aastat vana. Viimase vanemad vangistati.[1][2]

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestusmärk Puutlipalu lahingus langenud metsavendadele.

29. märtsil 1953 ründasid NKVD-lased Richard Vähi salga punkrit, mis asus Võru vallas Puutlipalus.[1]

Kaitsepolitsei andmeil sunniti piinamisega punkri asukohta välja andma kohalikku talumeest ja "legaalselt elav bandiiti" Joosep Piholaant. Julgeoleku haarang metsavendadele algas koidikul. Kuigi Piholaan juhtis rünnakusalga kaks korda punkrist eemale, murdus ta lõpuks kapten Mihhail Kalikovi "visa töötluse" tagajärjel. Tulevahetus metsavendadega algas kell pool neli päeval ja lõppes kell 18.30. Lahingus hukkusid kõik kaheksa vastupanuvõitlejad – viis meest ja kolm naist. Nõukogude poolel sai surma üks laskur-automaatur ja kaks ründajat sai haavata.[1]

Lahingus hukkusid:[1]

  • Richard Vähi (snd 1918) – varjas end 1949. aasta küüditamise eest, seejärel oli tagaotsitumaid Võrumaa metsavendi;
  • Elsa Vähi (snd 1924) – Richard Vähi abikaasa, varjus küüditamise eest, 1951. aastast metsas;
  • Leida Grünthal (snd 1924) – varjus küüditamise eest koos emaga;
  • Karl Kaur (snd1920) – teenis 1944. aastal Saksa sõjaväes, varjas end metsas koos naisega;
  • August Kurra (snd 1912) – pärit Lätist, teenis Saksa armees;
  • August Kuus (snd 1918) – Misso meierei juhataja;
  • Endel Leiman (snd 1914) – vanemad ja õde küüditati, ise jooksis küüditamise ajal aknast välja ja varjus;
  • Lehte-Kai Ojamäe (snd 1927) – varjus küüditamise eest.

Väidetavalt langesid viis punkris olnud meest lahingus ning kolm punkris olnud naist olevat end lõpuks granaatidega õhku lasknud, et mitte elusalt vaenlase kätte langeda.[2]

Lahingu järel[muuda | muuda lähteteksti]

Viglasoos ja Puutlipalus tapetud metsavendade surnukehad viidi Võrru. 31. märtsist 1953 pärineb tuvastamisprotokoll, kus varem arreteeritud metsavend tunneb surnukehades ära Richard Vähi ja tema kaaslased.[1]

Alates 1946. aastast tuli üleliiduline julgeoleku direktiiv, et võitluses langenud või eeluurimise ajal vanglas surnud metsavennad tuleb matta salaja, varjatud kohta ja see haud maskeerida[2]. Viglasoo ja Puutlipalju lahingutes tapetud kümme vastupanuvõitlejat, kellest seitse olid mehed ja kolm naised, maeti ühishauda Reedopalu metsas Võru-Valga maantee ääres, 1,6 kilomeetrit Võru linna piirist.[1]

Massihaua avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aasta mais kuulis militaararheoloog ja sõjahaudade uurija Arnold Unt kohalikult teemeistrilt Arvo Leinuselt, et 1970ndatel olevat üks kohalik metsavaht talle Võru lähistel Valga maantee ehitusel osutanud kohale, kuhu olevat maetud paar metsavenda. Sama metsatuka kohta pärines 1950ndatest kirjalik teade, et NKVD olla sinna salaja metsavendade laipu matnud.[3]

2011. aasta augustis toimunud proovikaevamistel leidis militaararheoloog Arnold Unt kümne isiku säilmeid varjanud massihaua.[2]

2013. aasta jaanuaris tegid kaitsepolitseinikud DNA-testide abil kindlaks, et sinna olid maetud kaheksa 29. märtsil 1953 Puutlipalu lahingus hukkunud metsavenda ning kaks päeva varem, 27. märtsil 1953, Viglasoo punkrilahingus langenud Richard Vähi vend Rafael Vähi (snd. 1920) ja nende 17-aastane õepoeg Väino Härm (snd. 1936).[2]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Puutlipalu punkrilahingus langenud metsavendadele on püstitatud mälestussammas, mille juures Kaitseliit korraldab igal aastal mälestusüritust.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]