Puulaid
Puulaid asus varem laidude reas, mille moodustasid Jausa, Luguse, Puulaid, Reigi, Orjaku, Kassari jt. Praeguseks on esimesed kolm Hiiu saarega ja viimased kaks omavahel kokku kasvanud.
Arvatakse, et esimesed puust sillad ehitati Hiiumaalt Puulaiule ja sealt edasi Orjakule 17. sajandil. Jacob Siponiuse 1709. aasta kaardile on Puulaiu ja Orjaku nina vahele märgitud vana sillakoht (gamt. Brostelle). Samale kohale ehitati sild 1730-aastail.
1889. aastal sai Puulaid Vaemla vallamaja asupaigaks. 19. sajandist ja 20. sajandi algusest on teada, et Puulaiu kaudu veeti Tallinna küttepuid. Seal oli üks puudelaoplatsidest ning laadimiskohtadest. Talvel veeti laiule küttepuid ning navigatsiooniperioodi alguses laaditi need nn halulaevadele ja veeti müügiks Tallinna. Teetamm Puulaiu ja Orjaku vahele rajati 19. sajandi lõpul. Selleks ajaks oli Puulaid juba Hiiumaa külge kasvanud.
Puulaiu sadam oli oluline sadamakoht 17. sajandist kuni 20. sajandi alguseni, mil rajati Orjaku sadam. Seal oli ka purjekate talvekorter. Puulaiul on tegeletud laevaehitusega. 1901. aastal ehitati seal näiteks kahemastiline kaljas Karin, aasta hiljem sama suur kaljas Kemma. Puulaiu sadamas olnud salakivi, mis takistanud seal veesõidukite liikumist.
1930. aastate lõpust on teada, et Puulaiul suvitas kirjanik Elmar Õun (1906–1977), kelle abikaasa Marta oli August Martini ehk Laidu Augusti tütar. Elmar Õun kuulnud Puulaiul oma ämma Leena Martini käest lugusid vanadest aegadest ning nende põhjal valminud romaan "Meri ja maa" (1977). Selle romaani tegevuspaik on Nasva küla Kadaka talu (mis pole säilinud). Romaaniga "Unustatud naised" (1938, 1939, 1992, 2007) võitis ta kirjastusühisuse Loodus romaanivõistlusel 2. auhinna. Ka selles romaanis esineb tegevuspaigana Hiiumaa. August Martin ise olnud tuntud naljamees, kes öelnud, et "värskekalavett" saab niipalju, kui keegi tahab ja selle eest pole vaja makstagi. Värskekalavee all mõtles ta merevett.
Puulaiu kõrts[muuda | muuda lähteteksti]
Puulaiu kõrtsihoone ehitis on pärit 18. sajandi lõpust, seega on praegu säilinud hoone näol nähtavasti tegu esimese kõrtsihoonega sel kohal üldse. Hoone on rajatud metsas kirvega (mitte saega) langetatud puudest.
1795. aastal koostatud hingeloendis on Putkaste mõisa all jaotus pärustalupojad, kellel maad pole ning kes elatuvad käsitööst või on vabadikud, mille all leidub Käina külast pärast eelmist hingeloendit (pole kirjas, kust) tulnud kõrtsmik Andrus (u 1743). Arvestades, et poja Mihkli kohta on kaks hingeloendit hiljem, 1816. aasta sama majapidamise puhul kirjutatud, et tegu on Puulaiu kõrtsiga, siis võib arvata, et Andres oligi esimene Puulaiu kõrtsmik ning ta asus sellesse ametisse vahemikus 1782–1795.
Putkaste mõisa 1834. aasta hingeloendis on kõrtsmike osas andmeid ka kõrtsi kohta, mille nimi on Pulaid. Seal on hingekirjas tõenäoline kõrtsmik Hans Iwanow (u 1809). Ka Putkaste mõisa järgmise, 1850. aastal koostatud, hingeloendi kõrtsmike osas on andmed Pulaid-nimelises kõrtsis hingekirjas olnute kohta. Tegemist on sama perega, kes oli seal 1834. aastalgi.
1924 ostis kõrtsihoone endale tuntud Hiiumaa naljamees August Martin (Laidu August).
August Martin kasutas Mäe kohta alates 1. maist 1924.[1] Seega nähtavasti oli mõisale kuulunud (st päriseks ostmata) koht läinud mõisade riigistamisel (1919) riigile ning riigilt anti see algul rendile ning hiljem müüdi. Koha suurus oli 7 tiinu (7,65 ha), millest põllu- ja aiamaad oli 0,05, heinamaad 3,4, karjamaad 2,75 ja muud maad 0,8 tiinu. Toimikust leiab ka Mäe kinnistul olnud hoone kirjelduse: "endine vene kroonu hoone, milles elumaja ja laut ühe katuse all. Elumajal on põrand, ahjud, uksed ja aknad ning ka osa seina lagunenud ja mäda, kuna laudal lagi puudub ja katus lagunenud on".
Talus oli hobune, lehm, kolm lammast, siga, kaks kalapaati, võrgud, noodad, mõrrad ja muud tarbeasjad. Elumaja ehituse võimalikuks hinnaks oli 350 krooni ning lauda ehitusel 250 krooni. Laenu käendajad olid Ado poeg Jaan Liiwo (Paemurru talust Orjaku asundusest) ja Juhani poeg Jakob Põllu (Porgi talust Orjaku asundusest).
Puulaiu kõrts olevat ka üks Hiiumaa kummitushoonetest. Kunagi tapetud seal öömajal olnud rikas kaupmees ja laip aetud jää alla. Mõrtsukas jäänud leidmata, kuid kaupmehe vaim koputavat mõnel ööl seniajani nii tugevasti vastu seina, et magajad majas üles ehmuvat.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Läänemaa riigimaade ülema vahekirja otsuse põhjal 12. maist 1924.