Puna-ööhaigur
| Puna-ööhaigur | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Pelikanilised Pelecaniformes |
| Sugukond |
Haigurlased Ardeidae |
| Perekond |
Ööhaigur Nycticorax |
| Liik |
Puna-ööhaigur |
| Binaarne nimetus | |
|
Nycticorax caledonicus (Gmelin, 1789) | |
 Puna-ööhaigru levila roheline – paigalind sinine – talvitusala | |
| Sünonüümid | |
|
Ardea caledonica | |
Puna-ööhaigur (Nycticorax caledonicus) on haigurlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
Välimus
[muuda | muuda lähteteksti]Puna-ööhaigur on 55–59 cm pikk. Tiibade siruulatus on 95–110 cm. Kaalub 550–900 g.[2] Emaslind on veidi väiksem kui isaslind.[3]
Ülapool on punakaspruun või tumepunane. Alapool on valge. Pealagi ja kukal on tumehallid. Kael on lühike ja jäme. Valjasriba on rohekaskollane. Nokk on must. Silmad on kollased. Jalad on rohelised või kollased. Pulmarüüs muutuvad silmad oranžiks ja jalad ereroosaks või punaseks.[3]
Noorlinnu sulestik on punakaspruun valgete ja helepruunide täppide ja triipudega. Pealagi on tumepruun heledate triipudega. Noka ülapool on tumehall, alapool on kollane. Jalad on rohelised. Silmad on kollased või oranžikaskollased.[3]
Udusulis poegade ülapool on tumepruun, alapool valge. Valjasriba on valge või oranžikasroosa. Nokk on beež. Jalad on oliivikarva. Silmad on kollased või oranžikaskollased.[3]
Sarnaneb välimuselt ööhaigruga, kuid ööhaigru ülapool on must.[3]
Alamliigid ja levik
[muuda | muuda lähteteksti]Liigil on viis retsentset alamliiki:[4]
- N. c. australasiae (Vieillot, 1823) – Jaavast Bismarcki saarestikuni, Austraalias ja Uus-Meremaal
- N. c. caledonicus (Gmelin, 1789) – Uus-Kaledoonia saarel
- N. c. mandibularis Ogilvie-Grant, 1888 – Bismarcki saarstiku idaosas ja Saalomoni saartel
- N. c. manillensis Vigors, 1831 – Filipiinidel ja Põhja-Kalimantanil
- N. c. pelewnsis Mathews, 1926 – Belaul ja Karoliinidel
19. sajandi lõpus suri välja N. c. crassirostris, kes elas Ogasawara saartel.[5]
Elavad rannikul, soodes, jõgede ja järvede ääres, mangroovides, lammidel, padumere rannikul, roostikus ja atollidel. Uus-Guineal on neid nähtud kuni 1600 m kõrgusel merepinnast.[2]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Toituvad kaladest, kahepaiksetest, koorikloomadest. limustest, veeputukatest ja nende vastsetest, vastkoorunud kilpkonnadest ning teiste lindude munadest ja poegadest.[2]
Peamiselt öise ja videvikulise eluviisiga, pesitsusajal võivad toituda ka päeval. Tavaliselt toituvad üksi. Toitu otsides seisavad paigal või kõnnivad aeglaselt.[3]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Pesitsevad 200–3000-linnulistes kolooniates, vahel koos teiste haigurlaste, iibislaste ja kormoranlastega. Pesa asub 20 m kõrgusel puu otsas. Võivad pesitseda ka maapinnal, koopas või kaljuserval. Pesa läbimõõt on 20–30 cm ja paksus 3–4 cm. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud isaslinnu korjatud okstest. Mõnikord varastavad oksi teistest pesadest.[3]
Austraalias pesitsevad oktoobrist märtsini, Filipiinidel ja Jaaval veebruarist juunini. Kurnas on 2–3 rohekassinist muna mõõtmetega 50 × 37 mm. Mune hauvad mõlemad vanemad 21 päeva. Pojad saavad lennuvõimeliseks 6–7 nädala vanuselt.[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ BirdLife International (2024). Nycticorax caledonicus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2024.
- 1 2 3 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 420. ISBN 978-84-87334-10-8.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Kushlan, James A.; Hancock, James A. (2005). The Herons (inglise). Oxford University Press. Lk 268–273. ISBN 0-19-854981-4.
- ↑ "Ibises, spoonbills, herons, Hamerkop, Shoebill, pelicans". IOC World Bird List. Vaadatud 30. augustil 2025.
- ↑ "Rufous Night-Heron (crassirostris)". Avibase. Vaadatud 30. augustil 2025.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Puna-ööhaigur |