Pugal-toonekurg

Pugal-toonekurg
Pugal-toonekurg
	;
Kaitsestaatus
	; Ohulähedane (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Toonekurelised Ciconiiformes;
Sugukond	Toonekurglased Ciconiidae;
Perekond	Ephippiorhynchus;
Liik	Pugal-toonekurg;
Binaarne nimetus
	Ephippiorhynchus asiaticus; (Latham, 1790)
	;
Sünonüümid
	Mycteria asiatica; Xenorhynchus asiaticus

Pugal-toonekurg (Ephippiorhynchus asiaticus) on toonekurglaste sugukonda kuuluv linnuliik.

Välimus

Pugal-toonekurg on 110–137 cm pikk. Tiibade siruulatus on 190–218 cm.^[2] Tiiva pikkus on 565–645 mm, saba 257–281 mm.^[3]

Pea, kael, tiivad ja saba on mustad ning läigivad rohekassiniselt, lillakalt või pronksjalt. Selg ja kõht on valged. Nokk on must. Jalad on punased. Isaslinnu silmad on pruunid, emaslinnul kollased. Udusulis pojad on üleni valged.^[3] Sarnaneb välimuselt sadulnokk-toonekurega, kuid sadulnokk-toonekure nokk on punane ja jalad on hallikasrohelised.^[4]

Pugal-toonekured kõnnivad aeglaselt, ühes sekundis teevad 0,7–1 sammu. Sammu pikkus on 0,8–1,2 m.^[4]

Enne maapinnalt lendu tõusmist jooksevad 2–3 sammu, pesast või puu otsast lendutõusul hüppavad ühe korra. Lendavad aeglaste tiivaliigutustega, tihti liuglevad tõusvatel õhuvooludel. Lennates hoiavad kaela üleni väljasirutatult.^[4]

Alamliigid ja levik

Liigil on kaks alamliiki:^[5]

E. a. asiaticus (Latham, 1790) – Indiast Malaka poolsaare ja Vietnamini
E. a. australis (Shaw, 1800) – Uus-Guineal ning Põhja- ja Ida-Austraalias

Elavad jõgede, järvede, laguunide ja billabongide ääres, soodes ning lammidel. Vahel ka mangroovides ja padumere rannikul.^[2]

Toitumine

Toituvad kaladest, konnadest, madudest, kilpkonnadest, krabidest, krevettidest, limustest ja lülijalgsetest. Vahel söövad lauke, kelle nad tervelt alla neelavad. Enne mao söömist peksavad või torkavad ta surnuks.^[2]

Toituvad üksi või paaris, vahel väikestes parvedes.^[2]

Pesitsemine

Pesitsevad üksikult. Kahe meetri laiune ja meetrisügavune pesa on ehitatud okstest ning vooderdatud lehtede ja rohuga. Pesa asub puu otsas, tavaliselt vee lähedal. Indias pesitsevad püha viigipuu, Austraalias männi, eukalüpti või melaleuka otsas.^[2] Võivad kasutada sama pesa mitu aastat järjest.^[6]

Austraalias pesitsevad aprillist juunini, Indias augustist jaanuarini.^[2] Kurnas on 3–4 muna mõõtmetega 72,1 × 53,4 mm.^[3] Pojad saavad lennuvõimeliseks 100–115 päeva vanuselt.^[2]

Eluiga

Pugal-toonekurg võib elada 34-aastaseks.^[2]

Viited

↑ BirdLife International (2016). Ephippiorhynchus asiaticus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.
1 2 3 4 5 6 7 8 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 463. ISBN 978-84-87334-10-8.
1 2 3 Ali, S.; Ripley, S. D. (1968). Handbook of the Birds of India and Pakistan (inglise). Kd 1. Oxford University Press. Lk 104–105.
1 2 3 Kahl, M. P. (1973). "Comparative Ethology of the Ciconiidae. Part 6. The Blacknecked, Saddlebill, and Jabiru Storks (Genera Xenorhynchus, Ephippiorhynchus, and Jabiru)" (PDF). The Condor. 75 (1): 17–27. DOI:10.2307/1366532.
↑ "Storks, frigatebirds, boobies, darters, cormorants". IOC World Bird List. Vaadatud 30. juulil 2025.
↑ Ishtiaq, Farah; Rahmani, Asad R.; Javed, Salim; Coulter, Malcom C. (2004). "Nest-site characteristics of Black-necked Stork (Ephippiorhynchus asiaticus) and White-necked Stork (Ciconia episcopus) in Keoladeo National Park, Bharaptur, India". Journal of the Bombay Natural History Society. 101 (1): 90–95.

Välislingid

[IUCN-1] BirdLife International (2016). Ephippiorhynchus asiaticus. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2016.

[del_Hoyo-2] 1 2 3 4 5 6 7 8 del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1992). Handbook of the birds of the world (inglise). Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 463. ISBN 978-84-87334-10-8.

[Ali-3] 1 2 3 Ali, S.; Ripley, S. D. (1968). Handbook of the Birds of India and Pakistan (inglise). Kd 1. Oxford University Press. Lk 104–105.

[Kahl-4] 1 2 3 Kahl, M. P. (1973). "Comparative Ethology of the Ciconiidae. Part 6. The Blacknecked, Saddlebill, and Jabiru Storks (Genera Xenorhynchus, Ephippiorhynchus, and Jabiru)" (PDF). The Condor. 75 (1): 17–27. DOI:10.2307/1366532.

[IOC-5] "Storks, frigatebirds, boobies, darters, cormorants". IOC World Bird List. Vaadatud 30. juulil 2025.

[Ishtiaq-6] Ishtiaq, Farah; Rahmani, Asad R.; Javed, Salim; Coulter, Malcom C. (2004). "Nest-site characteristics of Black-necked Stork (Ephippiorhynchus asiaticus) and White-necked Stork (Ciconia episcopus) in Keoladeo National Park, Bharaptur, India". Journal of the Bombay Natural History Society. 101 (1): 90–95.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]