Pudivere mõis

Pudivere mõis (saksa keeles Poidifer) oli Avanduse mõisa kõrvalmõis Simuna kihelkonnas^[1] Virumaal^[2], tänapäeva Pudivere küla lähedal^[3] Väike-Maarja vallas Lääne-Viru maakonnas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda on Pudiveret mainitud 1493. aastal (Poudefer).^[4] 1586. aastal läbi viidud revisjonis on märgitud Pudivere suuruseks 60 adramaad. Nimetatud valduse päris Robert Treiden pärast isa surma 25 aastat tagasi. 17. sajandil kuulus Pudivere Hanebaumile, kuid allodiaalmõisana oli see reduktsioonivaba. 17. sajandi lõpul omandas mõisa naise kaasvarana leitnant Berend Stackelberg. Tema järglastele kuulus mõis 18. sajandi viimase veerandini.^[5] 1778. aastal müüs parun Otto Christian Stackelberg mõisa kapten Joachim Friedrich von Rosenile. 19. sajandil kuulus Taubedele, Uexküll-Güldenbandidele, Maydellidele, Samson-Himmelstjernadele. ^[6] 1855. aastal pantis haagikohtunik Julius von Maydell Pudivere Tallinna kaupmehele ja pürjermeistrile Karl August Mayerile (1789–1871), pandilepingu muudeti ostulepinguks 17.11.1882. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel kümnendil kuulus Pudivere Otto von Wetter-Rosenthalile, 1911. aastal kuni mõisa võõrandamiseni aga Konstantin Karl von Bremenile. Viimase valduses asusid samas kihelkonnas ka Avanduse ja Võivere mõisad.^[5]

18. sajandi lõpul hinnati Pudivere mõisamaad $10{\frac {1}{6}}$ adramaale. Elanike arv ulatus üle 300 revisjonihinge. 19. sajandi teisel poolel hakati mõisas suuremal määral kasutama palgatööjõudu, talupoegi lasti raharendile. 1880. aastatel hinnati mõisa põllumaad umbes 461 hektarile. Mõisa põldudel kasvatati rukist, otra, kaera, talinisu, kartuleid, hernest, ristikheina. Olulise panuse mõisa sissetulekule lisas karjakasvatus. 1880. aastatel paigaldati viinavabrikusse aurujõul töötavad seadmed. Sajandi viimastel kümnenditel on täheldatud ehitustegevuse elavnemist mõisas. 1892. aastal valmis mõisas lõhutud maakivist viinakelder. 1890. aastail alustati ka uue härrastemaja ehitust.

Mõisaarhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aasta andmete järgi praeguse mõisa võimalik arhitekt oli Friedrich Ferdinand Modi.

Eksterjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone on liigendatud puithoone, ühekorruselisele keskkorpusele on liidetud ristipidiselt kahekorruselised eenduvad tiibehitised. Hoonet katab üleulatuva räästaga plekist viilkatus ning räästaid kaunistab ehispits.^[5]

Härrastemaja on ehitatud šveitsi stiilis, hoone esikülg on ilmestatud avara arkaadistikuga, mis toetub saledaile puitsammastele.^[8] Maja sokkel on laotatud lihvitud paekivist, nurgad aga kanditud punase telliskiviga.^[5]

Interjöör[muuda | muuda lähteteksti]

Hoone peasissepääs paikneb põhikorpuse esifassaadi keskteljest veidi vasakul. Põhikorpuses paiknesid esindusruumid: vestibüül ja kaks saali ning tiibhoonetes ruumikad toad. Mõlemast tiivast viis teisele korrusele puittrepp. Võlvitud keldriruumides asusid mõisatööliste eluruumid, mõisa köök ja hoidlad. Sisekujunduses üks märkimisväärseim lahendus oli uusrokokoolike maalingutega kaunistatud seinad ja laed. Helerohelisele taustale olid maalitud tumerohelise, valge ja kullaga geometriseeritud taimornamendid. Maalingutest on tänaseks vähe säilinud, need said 1999. aasta põlengus kannatada.^[5]

Seinamaalingud pärast 1999. aasta põlengut^[9]

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Pudivere mõisa härrastemaja ja kõrvalhooned, sh tuulik olid algselt puitehitised, 18. sajandi lõpul oli ainus kivist ehitis viinaköök. Alles 19. sajandi teisel poolel hakati ehitusmaterjalina kasutama kivi, mistõttu said paljud hooned uue väljanägemise. Rajati kivist karjalaut, hobusetall, viinakelder ning rekonstrueeriti viinavabrik. ^[5]

Mõisasüdamiku keskmeks on härrastemaja, mis on ümbritsetud suure pargiga. Maja ees on ringtee, mille vahetusse lähedusse jäävad ait ja mõnevõrra kaugemale veekogu äärde viinaköök.^[5]

1919. aastal oli mõisa ehituslik pärand järgmine: härrastemaja, teenijatemaja, 9 töölistemaja, sepikoda ja puusepa tuba sepa korteriga ühe katuse all, tuuleveski möldrimajaga, 2 sauna, 2 heinaküüni, rehepeksuküün koos katlamajaga, turbaküün, 2 viljaküüni, vankrikuur, tõllakuur koos sõiduhobuste talliga, tööhobuste tall, 7 loomalauta, viinakelder, piiritusevabrik, viljaait koos tarega ühe katuse all, 2 jääkeldrit.^[5]

Mõisa kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Ait[muuda | muuda lähteteksti]

Aida seinad on laotud maa- ja paekivist, hoones asub kaks klassitsistlikus stiilis kambrit ning seda katab kõrge poolkelpkatus.^[5]

Viinakelder[muuda | muuda lähteteksti]

1892. aastal valminud pikem ja madalam viilkatusega hooneosa on ehitatud lõhutud maakivist, seal paiknesid viinaaamid. Kõrgemas paekivist seintega ja maakivist sokliga alas paiknes piirituse reservuaar.^[5]

Tuulik[muuda | muuda lähteteksti]

Tuulik on krohvitud pudelikujuliselt aheneva paekivikere ja koonilise laastukatusega hoone.^[5]

Mõisapark[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisaansambel on rajatud põldude keskele, park laiub 4 ha suurusel alal. Esiväljak on pargi keskel ning peahoone jääb äärealasse. Väljak on markeeritud ringteega. Puud pargi esiosas on vaba paigutusega. On karsti laugatusi, mis annavad pargile reljeefi. Park peahoone taga on regulaarses stiilis, kujutab ruutu, mis on puudega ääristatud. Pargipind on liigendatud elupuudest boskettidega. Omal ajal oli ilmselt palju pügatavaid põõsaid ja lillepeenraid. Regulaarne pargiosa historitsistliku olemusega peahoonega samast ajast. Puudest domineerivad tamm, vaher, pärn. 1970. aastatel oli pargi seisund ebarahuldav ning oli enamasti maha jäetud. ^[7] Puiesteed puuduvad, kuid idapoolse pargiosa lõunaservas on vahtra- ja saareallee. ^[10]

Tänapäevane seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt 1919. aastal Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseadusele kuulus mõisate vara võõrandamisele. 1919. aastal koostatud varanduse nimekirjades loetakse Pudivere mõisas 56 lüpsilehma, 24 tööhobust, 21 mullikat ning lisaks veel mitmed põllutöömasinad. Mõisa inventar müüdi suures osas oksjonil, kus ostjateks olid Pudivere Maaharijate Ühisus ja ümberkaudsed talumehed. 1920. aastatel alustas endises härrastemajas tööd kohalik algkool. Kõrvuti kooliga tegutsesid seal aastakümneid ka kohalikud isetegevusringid (laulukoor, näitering). Peale kooli likvideerimist 1960. aastatel kasutati mõisahoonet ka korteritena. 1990. aastatel paiknes ruumikas majas üksnes külakauplus laoruumidega.^[5]

1999. aasta 16. jaanuari varahommikul süttis Pudivere mõis ning kustutustööd kestsid õhtuni. ^[11] Mõis süüdati kahest kohast, pargipoolselt rõdult ja tallide poolsest koridorist. Eelnevalt olid pargist maha lõigatud kõik okaspuud ja palkidena ära viidud. ^[12] Päästeteenistuse direktori sõnul raskendas kustutamist hoone plekk-katus ja probleeme tekkis ka veega. Tules hävis puitnikerdustega mõisahoone teine korrus ja katus. Hoone oli selleks ajaks mahajäetud ning uksed ja aknad olid laudadega kinni löödud, lisaks oli hoonest ka elekter välja lülitatud.^[11]

2003. aastast kuulub mõis Eesti ärimehele Vladimir Gordinile ning seda on veidi taastatud, kuid hoone siiski seisab tühjalt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Pudivere mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
↑ http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 22.03.2016)
↑ Pudivere ms, www.eki.ee
↑ "Pudivere - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 16. aprillil 2023.
↑ ^5,00 ^5,01 ^5,02 ^5,03 ^5,04 ^5,05 ^5,06 ^5,07 ^5,08 ^5,09 ^5,10 ^5,11 ^5,12 "Pudivere mõis. Ajalooline õiend • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 16. aprillil 2023.
↑ Särg, Alo (2007). Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud. Argo. Lk 122–123. ISBN 978-9949-415-83-0.
↑ ^7,0 ^7,1 ^7,2 "Pudivere mõis • Ilma mälestise tüübita (7510) • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 29. aprillil 2023.
↑ Hein, Ants (2003). Eesti mõisaarhitektuur: historitsismist juugendini. Tallinn: Hattorpe. Lk 105.
↑ Ross, Heino (2010). Pudivere mõis. Väike-Viru. Lk 86.
↑ "Pudivere mõis. Inventariseerimine • Ilma mälestise tüübita (7510) • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 29. aprillil 2023.
↑ ^11,0 ^11,1 "Põles Pudivere mõis". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 16. aprillil 2023.
↑ Ross, Heino (2010). Pudivere mõis. Väike-Viru. Lk 78. ISBN 978-9949-21-131-9.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pudivere mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris
Pudivere mõis (Simuna khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
Pudivere mõis Eesti mõisaportaalis

[1] Pudivere mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris

[Mõisaportaal-2] ttp://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 22.03.2016)

[3] Pudivere ms, www.eki.ee

[4] "Pudivere - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 16. aprillil 2023.

[:0-5] 5,00 ^5,01 ^5,02 ^5,03 ^5,04 ^5,05 ^5,06 ^5,07 ^5,08 ^5,09 ^5,10 ^5,11 ^5,12 "Pudivere mõis. Ajalooline õiend • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 16. aprillil 2023.

[6] Särg, Alo (2007). Lääne-Virumaa mõisad ja mõisnikud. Argo. Lk 122–123. ISBN 978-9949-415-83-0.

[:2-7] 7,0 ^7,1 ^7,2 "Pudivere mõis • Ilma mälestise tüübita (7510) • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 29. aprillil 2023.

[8] Hein, Ants (2003). Eesti mõisaarhitektuur: historitsismist juugendini. Tallinn: Hattorpe. Lk 105.

[9] Ross, Heino (2010). Pudivere mõis. Väike-Viru. Lk 86.

[10] "Pudivere mõis. Inventariseerimine • Ilma mälestise tüübita (7510) • MKA arhiiv". register.muinas.ee. Vaadatud 29. aprillil 2023.

[:1-11] 11,0 ^11,1 "Põles Pudivere mõis". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 16. aprillil 2023.

[12] Ross, Heino (2010). Pudivere mõis. Väike-Viru. Lk 78. ISBN 978-9949-21-131-9.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]

[12]