Pruuklaen
Pruuklaen Vana-Rooma õiguses[muuda | muuda lähteteksti]
Pruuklaenu (commodatum) sisu on kirjeldatud Justinianuse Digestides 43.26.1.3: “Et est simile commodato: nam et qui commodat rem, sic commodat, ut non faciat rem accipientis, sed ut ei uti re commodata permittat.“[1] (See sarnaneb pruuklaenuga: nimelt et laenuandja laenab oma asja välja nii, et laenuks antud asi ei muutu vastuvõtja varaks, vaid see annab talle ainult õiguse laenuks saadud asja kasutada.) Seega laenab omanik pruuklaenu lepingu puhul oma vara teisele isikule omandivormi muutmata, s.t et laenusaaja ei muutu omanikuks.
Teise laenulepingu liigi, nimelt muutlaenu puhul, saab laenusaajast omanik. Pruuklaenu ehk commodatum’it iseloomustabki see, et pruuklaenu esemeks on asendamatu asi. Leping sai sõlmituks kui laenatud vara oli laenusaajale üle antud. Pruuklaenu-lepingu alusel tuli tagasi anda täpsemalt sama asi, mis laenati. Saadud vara tuleb kasutada lepingus ette määratud ulatuses ning kindlaks määratud aja jooksul.[2] Kindlaks määratud ajaraam on asjaolu, mis eristab pruuklaenu näiteks tasuta kasutamise lepingust ehk precarium’ist, mis tuli tagastada omaniku nõudmisel hiljemalt seitsme päeva jooksul.
Pruuklaen on Eesti õigussüsteemis sarnane võlaõiguses kasutatava tasuta kasutamise lepinguga, VÕS § 389.