Mine sisu juurde

Prokrastinatsioon

Allikas: Vikipeedia

Prokrastinatsioon (ka viivitamine, edasilükkamine või nihverdamine[1]) on ülesande täitmise alustamise ja lõpuleviimisega viivitamine. Prokrastineerides ei tööta inimene tähtsate ülesannete kallal ja tunneb end halvasti või ebamugavalt, sest teadvustab endale, et selline käitumine on tulevikus negatiivsete tagajärgedega.[2][3]

Teaduslikult on prokrastinatsiooni uuritud umbes 1980. aastatest, kuid esinenud on seda ilmselt kogu inimajaloo vältel.[4] Prokrastinatsiooni uurinud Steeli ja Königi teooria järgi tegelevad inimesed meelsamini nende ülesannete ja eesmärkidega, mille kallal töötamine on nauditavam ja lõpptulemus kergemini saavutatav. Seetõttu on väga tõenäoline, et ebameeldivaid ülesandeid lükatakse edasi.[3] Väga sageli selgub, et prokrastineerimise alged on pärit juba lapsepõlvest. Väga varajases eas on õpitud kodutöid edasi lükkama, sest pinge all edenes kodutöö paremini.[5]

Sõna tuleb ladina keelest (procrastinare "edasi lükkama") ja tähendab "Võõrsõnade leksikoni" järgi viivitavalt käituma, tegevusi ja ülesandeid teadlikult ja ilma põhjuseta edasi lükkama. Sellele tegusõnale vastav nimisõna on "prokrastinatsioon" (ladina procrastinatio "edasilükkamine").[6]

Inglise keelde on sõna laenatud 16. sajandil ladinakeelsest sõnast procrastinatus, mis ise arenes eesliitest pro-, mis tähendab "edasi" ja crastinus, mis tähendab "homne".[7] Nii tähendabki prokrastinatsioon justkui asjade pidevat edasilükkamist homsesse.

Prokrastineerimise liigitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Prokrastineerimist on seletatud erinevate teooriatega, näiteks võib see tuleneda pärilikkusest või nõrgast iseloomust.[3]

Prokrastineerimist võib liigitada mitmeti:

  • Üldine prokrastinatsioon (life routine procrastination), mis hõlmab raskusi igapäevaste ülesannete sooritamisega.[5]
  • Akadeemiline prokrastinatsioon (academic procrastination) ehk akadeemiliste ülesannete edasilükkamine või mittesooritamine.[5]
  • Igapäevase rutiiniga seotud prokrastinatsioon põhjustab raskusi aja planeerimisel ja korduvate ülesannete täitmisel.[8]
  • Prokrastinatsioon otsuste langetamisel (decision-making procrastination). Seda on defineeritud kui võimetust teha õigeaegseid otsuseid.[8]
  • Kompulsiivne prokrastinatsioon (compulsive procrastination), mille korral lükkab inimene edasi nii otsuste tegemist (decisional procrastination) kui ka ülesannete sooritamist (task procrastination).[8]

Prokrastinatsiooni uurides on ilmnenud kaks tendentsi:

  1. prokrastinatsiooni ilmnemine juhuslikult ja ebakorrapäraselt;[5]
  2. prokrastinatsiooni mustrid, mis on järjekindlad ja etteaimatavad.[5]

Kõik prokrastinatsiooni vormid ei pruugi tuua kaasa negatiivseid tagajärgi. Kontseptuaalselt saab eristada kahte tüüpi prokrastineerijaid:

  1. passiivsed prokrastineerijad ei planeeri ülesandeid edasi lükata, kuigi teevad seda ikkagi, sest nad ei suuda võtta vastu otsust teha ülesanne õigel ajal, mille tõttu neil ettevõetu enamasti ebaõnnestub;[5]
  2. aktiivsed prokrastineerijad on vastandiks passiivsetele, nad eelistavad töötada viimasel minutil ehk prokrastineerivad tahtlikult.[5]

Akadeemiline prokrastinatsioon ja selle põhjused

[muuda | muuda lähteteksti]

Esimest korda uuriti prokrastinatsiooni akadeemilises võtmes 1980. aastal.[3][9] Sellest ajast saati on uuringute abil püütud leida prokrastineerimise seoseid teiste muutujatega. Üks laiemalt uuritud teemasid on akadeemilise prokrastineerimise mõju avaldumine akadeemilistele saavutustele.[3]

Prokrastinatsioon on laialt levinud akadeemilises keskkonnas. Juba 1984. aastal korraldatud Solomoni ja Rothblumi uuringust selgus, et 46% üliõpilastest prokrastineerisid referaatide/esseede kirjutamisel, 27,6% üliõpilastest mõnikord eksamiks õppimisel ning 30,1% prokrastineerisid iganädalaste ülesannetega.[5]

Kõige täpsemaks peetakse Piers Steeli ajalise motivatsiooni teooriat. Piers Steeli ja Cornelius J. Königi loodud motivatsiooniteooria käsitleb aega kui kriitilist motivatsioonifaktorit prokrastineerimisel. Prokrastinatsiooni fenomeni puhul lükatakse asju edasi viimse hetkeni, kuni tähtaja saabudes tabab prokrastineerijat motivatsioonilaine, mille abil ta alustab tegevusega ja viib selle lõpuni.[3][10]

Solomon ja Rothblum tõstavad lisaks esile kaks põhjust, miks prokrastineeritakse: hirm läbikukkumise ees ja tahtlik ülesande vältimine.[11] Ülesande vältimine on tahtlik otsus ülesannet mitte sooritada või selle sooritamine edasi lükata. Teine põhjus ülesande sooritamise edasilükkamiseks on inimese hirm põrumise ees.[5][11] Hirm põrumise ees on sügavamalt perfektsionismiga seotud.

Akadeemiline keskkond võib mõjuda prokrastineerimist soodustavalt ka neile, kes tavapäraselt igapäevaelulisi kohustusi edasi ei lükka.[12][5] Akadeemiline prokrastineerimine on otseselt seotud eneseregulatsiooni, õpimotivatsiooni ja -tulemustega ning nende omaduste täielik puudumine või puudulikkus takistab inimese enesearengut ja kajastub akadeemilistes saavutustes.[11][5] Akadeemilise prokrastineerimisega seotud negatiivsete õpitulemuste hulka kuuluvad õigel ajal esitamata ülesanded, iseseisvate ülesannete enda kanda võtmisega viivitamine, negatiivsed kursusehinded ja ka kursuse mitte läbimine.[3]

Ebaõnnestumine paneb indiviide veelgi enam prokrastineerima, sest eeldatakse, et ei osatagi paremini. Seetõttu alustatakse akadeemiliste ülesannete sooritamisega nii hilja kui võimalik. Sellega kaasneb jällegi madal enesehinnang. Prokrastinatsioon üliõpilaste seas seisneb peamiselt selles, et eelistatakse meeldivamat tegevust kohustuslikule.[5]

Kokkuvõtvalt tuleneb akadeemiline prokrastinatsioon motivatsiooni puudumisest, mis sisaldab rohkemat kui halba ajaplaneerimist või iseloomust tingitud laiskust.[8][13] Burka ja Yueni sõnul sisendavad üliõpilased endale, et nad on laisad, rumalad ja neil puudub distsipliin oma aega planeerida, mis tähendab, et prokrastinatsioon ei ole lihtsalt halb harjumus, vaid tegu on sisemise konfliktiga, mis kahjustab enesehinnangut.[5][14]

Prokrastinatsioon Eesti ülikoolides

[muuda | muuda lähteteksti]

Prokrastinatsioon on ülikoolides laialt levinud. Prokrastinatsiooni tõttu tekivad paljudel üliõpilastel õppevõlgnevused, mille tagajärjel võivad nad ülikoolist välja langeda.[5]

Eestis on üliõpilaste prokrastineerivat käitumist uuritud vähe. Samas on juba aastaid probleem see, et suur hulk Eesti üliõpilasi katkestavad oma õpingud. Katkestamise põhjuseid kajastavate uuringute alusel võib arvata, et enne õpingute katkemist võib esineda prokrastineerivat käitumist.[8]

Tallinna Ülikoolis on üliõpilaste kogemuste varal uuritud akadeemilist prokrastinatsiooni. Uuringust selgus, et viivitamise tõttu on üliõpilased saanud töö eest halvema hinde ja/või on ainekursus jäänud läbimata.[15]

Üks peamine enesejuhitavuse probleem üliõpilaste seas on õpimotivatsiooni puudumine, mille tagajärgede hulka kuulub akadeemiline prokrastineerimine ehk õpikohustuste täitmisega viivitamine.[3]

Mõju tervisele

[muuda | muuda lähteteksti]

Ehkki teatud tasemel loetakse prokrastinatsiooni normaalseks, muutub see probleemiks, kui see hakkab häirima inimese loomulikku funktsioneerimist.[16]

Prokrastinatsioon ehk tähtsate tegevuste edasilükkamine võib tähendada ka seda, et inimene ei ole kindel, kas ta saab ülesannetega hästi hakkama. Depressiooni all kannatava inimese enesehinnang on madal. See võib põhjustada temas kahtlust oma võimetes, mis omakorda tingib soovi asju pidevalt edasi lükata. Sellest tulenevalt võivad aina kuhjuvad tööd viia järjest sügavama depressioonini.[17]

Kui liigne viivitamine muutub probleemiks, siis takistab see inimese normaalset toimimist. Prokrastineerimine põhjustab stressi, ärevust, süütunnet, terviseprobleeme, vähendab indiviidi produktiivsust ja pälvib sotsiaalse hukkamõistu oma kohustuste eest mittevastutamise tõttu. Kõik eespool loetletu võib aga omakorda viia veel sügavama prokrastineerimiseni.[8][18]

Mõne inimese puhul kujuneb edasilükkamisest krooniline probleem. Sageli seostatakse ülesannetest hoidumist laiskuse, tahtejõu puudumise või vähese ambitsioonikusega. Mõnel juhul võib problemaatiline viivitamine viidata mõnele psüühilisele häirele. Prokrastineerimisest tingitud stressi ja süütunde tõttu võivad välja lüüa vaimsete ja füüsiliste funktsioonide häired, näiteks une- ja isupuudus, orienteerumishäired ja seksuaalhäired.[3]

Perfektsionism

[muuda | muuda lähteteksti]

Traditsiooniliselt on edasilükkamist seostatud ka perfektsionismiga, mis väljendub kalduvuses oma tulemusi ja sooritusi negatiivselt hinnata. Sellega võivad kaasneda tugev hirm ja ärevus teiste inimeste hinnangu ees, suurenenud sotsiaalne eneseteadvus, pidev halb tuju ja kalduvus töönarkomaaniale.[19][16]

Perfektsionistid kardavad, et nad ei suuda ülesannet täiuslikult täita, ja hoiduvad sellepärast töö tegemisest võimalikult kaua. Lisaks kardavad nad, et ebaõnnestumine kutsub esile kriitikat või naeruvääristamist nii eakaaslaste kui ka kõigi teiste poolt. Mida tugevam on ebaõnnestumise ja naeruvääristamise hirm, seda suurem on tõenäosus, et perfektsionistid hakkavad ülesandega viivitama.[20]

Võitlus prokrastinatsiooniga

[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna Ülikoolis tehtud uuringu põhjal tuuakse esile, et organiseeritus ja hea ajaplaneerimine on võti akadeemilise prokrastineerimise vähendamiseks.[3]

Prokrastinatsiooni esineb tunduvalt vähem siis, kui inimene on sisemiselt tugevalt motiveeritud ning leidnud tasakaalu õpingute ja ülikooliväliste tegevuste vahel. Selleks, et prokrastineerimist vähendada, on tarvis seda mõista ja endale tunnistada.[3]

Akadeemilise prokrastinatsiooni üheks suurimaks põhjustajaks üliõpilaste seas peetakse halba eneseregulatsiooni. Albert Bandura väitel tuleneb see omakorda mitmetest eneseregulatsiooni takistavatest teguritest ehk prokrastineerimiseni viivatest eneseregulatsiooni barjääridest.[3][21]

  1. ↑ "Uuring: nihverdamine viitab põdurale tervisele". ERR. 25. jaanuar 2023. Vaadatud 26. jaanuaril 2023.
  2. ↑ J. R. Ferrari (2010). "Procrastination and mental health coping: A brief report related to students". Vaadatud: 23.09.2019.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 Kaisa Albert. "Akadeemiline prokrastinatsioon Tallinna Ülikooli üliõpilaste kogemuste näitel".
  4. ↑ Milgram & Tenne (2000). "Personality correlates of decisional and task avoidant procrastination". Vaadatud: 29.09.2019.
  5. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 Kettli, Arand (2016). "Prokrastinatsioon õpetajakoolituse üliõpilaste seas". Vaadatud: 23.09.2019.
  6. ↑ Priit Põhjala (2018). "Sõnal sabast: Aeglema". Vaadatud: 23.09.2019.
  7. ↑ Merriam-Webster. "Definition of procrastinate". Vaadatud: 28.09.2019
  8. 1 2 3 4 5 6 Priit, Joonas (2014). "Prokrastineeriva käitumise esinemissagedus ja huvi seda muuta sekkumisprogrammi kaudu TÜ filosoofia- ja matemaatika-informaatikateaduskonna tudengite näitel". Vaadatud: 23.09.2019.
  9. ↑ Souwenburg (2004). "More Time to Procrastinators: The Role of Time Perspective". Vaadatud: 29.09.2019.
  10. ↑ P. Steel & C. J. König (2006). "Integrating theories of motivation". Vaadatud: 29.09.2019.
  11. 1 2 3 L. J. Salomon & E. Rothblum (1984). Academic procrastination: "Frequency and cognitive-behavioral correlates". Vaadatud: 28.09.2019.
  12. ↑ N. Milgram, S. Marshevsky, C. Sadeh. (1995). "Correlates of academic procrastination: Discomfort, task aversiveness, and task capability". Vaadatud: 29.09.2019.
  13. ↑ N. G. Sweitzer (1999). "Fiddle-Dee-Dee, I'll Think About It Tomorrow: Overcoming Academic Procrastination in Higher Education". Vaadatud: 29.09.2019.
  14. ↑ Burka, Jane B; Yuen, Lenora M. (2008). Procrastination: Why You Do It, What to Do About It Now.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  15. ↑ Sandra Saar (2019). "Kuhu põhjatusse auku aeg arvutis olles kaob? Uus programm teab ja ütleb!". Vaadatud 28.09.2019.
  16. 1 2 Piers, Steel (2007). "The Nature of Procrastination: A Meta-Analytic and Theoretical Review of Quintessential Self-Regulatory Failure". Vaadatud: 29.09.2019.
  17. ↑ "Alkeemia, 8 ootamatut depressiooni põhjust".  Vaadatud: 27.09.2019.
  18. ↑ Dianne. M Tice & Roy. F Baumeister (1997). "Longitudinal Study of Procrastination, Performance, Stress, and Health: The Costs and Benefits of Dawdling". Vaadatud: 28.09.2019.
  19. ↑ Jason A., McGavery (1996). "The Almost Perfect Definition". Vaadatud: 29.09.2019.
  20. ↑ "Breaking the Perfectionism–Procrastination Infinite Loop". Vaadatud: 29.09.2019.
  21. ↑ Bandura, Albert (1986). Social Foundations of Thought and Action: A Social Cognitive Theory.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Prokrastinatsioon&oldid=6996950"