Posturaalne ortostaatiline tahhükardia sündroom

Posturaalne ortostaatiline tahhükardia sündroom (POTS) on autonoomse närvisüsteemi (ANS) häire, mille korral inimesel pikaliasendist püstitõusmisel kiireneb oluliselt südametegevus. POTS kuulub düsautonoomia ehk autonoomiliste häirete hulka.

Sümptomid

Täiskasvanud inimestel loetakse POTS-i esimeseks tunnuseks seda, kui südametegevus kiireneb püstitõusmisel üle 30 löögi minutis ja lastel ning noorukitel vahemikus 12–19 aastat üle 40 löögi minutis. Seejuures on tähtis, et inimesel puuduvad muud südamehäired, mis võivad samalaadseid sümptomeid põhjustada.

POTS-iga kaasnevad südamekloppimine, pearinglus, tasakaaluhäired, hingamisraskused, teadvusekaotus või sellele lähedane seisund, silmanägemise tuhmumine või tunnelnägemine, kohinad ja/või tinnitus kõrvus, valud rinnus ja südamepiirkonnas, probleemid seedimisega, tihti ka vererõhu langus püstitõusmisel, lihaste omaalgatuslikud tõmblused, raskus jalgades, hingeldus, füüsilise tegevuse talumatus, mõnikord ka bradükardia ehk südame liiga aeglane töö.

Põhjused

POTS-i põhjusi võib olla palju ning kõiki põhjusi ei ole veel selgeks tehtud. Paljudel inimestel esineb POTS-i variatsioone. Osadel haigetel esineb hüpovoleemia, mis võib põhjustada südamesse juurdevoolava vere mahu vähenemist. Selle kompenseerimiseks hakkab süda kiiremini lööma, mis viib pearingluse ja tahhükardia tekkeni.

Viimase aja uurimused viitavad, et POTS iseseisvana võib olla autoimmuunhaigus.

30–60% juhtumitest on klassifitseeritud kui hüperadrenergiline POTS. Sel juhul suureneb noradrenaliini hulk veres püstitõusmisel tihti põhjustatuna hüpovoleemiast või osaliselt autonoomsest neuropaatiast.

POTS-i teke võib olla seotud rasedusega, hiljutise operatsiooniga, vaktsineerimisega ja füüsilise traumaga, viirusinfektsioonid ja Lyme'i tõbi ehk borrelioos.

Lisaks võib POTS olla kaasnev Ehlersi-Danlosi sündroomile, nuumrakkude aktivatsiooni sündroomile, aneemiale, ärritunud soole sündroomile, hüpertüreoidismile, fibromüalgiale, sarkoidoosile, diabeedile, amüloidoosile, vähile, süsteemsele erütematoosluupusele. 10–20% kroonilise väsimuse sündroomi põdejatel on POTS.

On täheldatud, et osadel COVID-19 läbi põdenud inimestel on tekkinud POTS või muu düsautonoomne häire.

Diagnoosimine

POTS-i diagnoosimise eelduseks on välistada kõik muud võimalikud südamehäired, mis võivad põhjustada samalaadseid sümptomeid, kuna POTS ei ole südamehaigus. POTS-i põhjustab ANS (autonoomne närvisüsteem) häire, milles ANS ei suuda koordineerida südame ja veresoonkonna, kopsude, seedeelundkonna jmt tööd. Oluline on välistada ka intrakraniaalne hüpotensioon spinaalse liikvorilekke tagajärjel, sest sümptomid kattuvad suures ulatuses.

Väga paljudel juhtudel jääb POTS diagnoosimata või diagnoositakse ekslikult ärevushäireks, kuigi see seda tegelikult ei ole. Uuringud on tõendanud, et POTS-iga inimestel ei esine ärevushäireid rohkem, kui n-ö tavalisel inimesel.

USAs tehtud uuringute käigus on selgunud, et keskmiselt võtab inimesel POTS-i diagnoosi saamine aega 5 aastat ja 11 kuud. On olnud ka juhtumeid, kus inimesed on pidanud valediagnoosi tõttu võtma isegi aastakümneid ärevusvastaseid ravimeid, enne kui on sattunud arsti juurde, kes on suutnud õige diagnoosi panna.

Nüüdisajal diagnoositakse POTS-i kaldlaua ehk TILT-testiga, milles patsient seotakse ohutusrihmadega kaldlaua külge ja oodatakse vähemalt 10–15 minutit või kauem, kuni südametegevus stabiliseerub ja saavutab antud patsiendile tavapärase puhkerütmi. Pikaliasendis paigaldatakse patsiendile EKG ja/või vererõhumõõtur, millega mõõdetakse patsiendi südametegevuse kiirust ja vererõhku lamades puhkeasendis. Seejärel kallutatakse lauda vähemalt 70 kraadi võrra nii, et patsient on püstises asendis ning mõõdetakse südametegevust ja vererõhku 10–15 minuti jooksul. Kui südametegevus suureneb üle 30 löögi minutis või kui see tõuseb üle näidu 120 lööki minutis olenemata algnäidust, on tegu POTS-iga.

Lisaks on POTS-i võimalik diagnoosida ka nn vaese mehe testiga. sellise diagnoosimise käigus pannakse patsiendile pulsimõõtja ja/või vererõhuaparaat ning patsient lamab niikaua, kuni pulss saavutab patsiendile omase rahuloleku sageduse. Seejärel patsient tõuseb püsti ning pulssi jälgitakse 10–15 minuti jooksul. Antud testi juures peab arvestama sellega, et osad patsiendid, eriti kellel esineb hüpovoleemia võivad kaotada teadvuse, seetõttu on soovitatav test läbi viia mitmekesi, et patsienti oleks võimalik vajadusel toetada ning ümberkukkumist ja sellest tingitud võimalikke vigastusi vältida. Kuna POTS-i sümptomite tugevused võivad osadel inimestel varieeruda isegi ühe päeva jooksul mitu korda, ei pruugi TILT-test alati diagnoosida POTS-i. Seetõttu tehakse test mõne aja pärast uuesti, et vältida valenegatiivset testitulemust. Samuti on võimalik lasta patsiendil (kui tal on olemas piisava täpsusega pulsimõõtur) teha "vaese mehe" test kodus ning testi ajal filmida pulsi muutust ning video edastada arstile, abistamaks arsti diagnoosimisel.

Tehakse ka uuringuid, millega oleks võimalik kliiniliselt diagnoosida POTS-i. Lähitulevikus võidakse G-valguga seotud retseptorite aktiivsuse mõõtmist hakata kasutama diagnostilise vahendina.

POTS-iga inimestel on sümpaatiline närvisüsteem aktiivsem kui parasümpaatiline närvisüsteem.

Epidemioloogia

POTS ei ole tegelikult nii haruldane nagu tihti arvatakse, kuid see on suuresti aladiagnoositud. USAs arvatakse POTS mõjutavat eri hinnangutel 500 000 kuni 3 miljonit ameeriklast. Eestis arvatakse mõningatel andmeil POTSi-haigeid olevat kuni 170 inimesel 100 000 elaniku kohta. Väga tihti esineb POTS teismelistel naistel, kuid on ekslik seda pidada "teismeliste haiguseks". 10-aastase retrospektiivse uuringu käigus, milles osalesid Mayo kliiniku POTS-iga lapspatsiendid, leiti, et keskmiselt 5 aastat pärast nende käiku Mayo kliinikusse oli 52,8 protsendil sümptomid paranenud, kuid neil oli endiselt POTS ja ainult 18,2% oli täielikult taastunud. Dysautonomia Internationali 700 patsiendiga tehtud uuringust selgus, et 48 protsendil POTS-i patsientidest tekkisid esimesed POTS-i sümptomid üle 18-aastaselt. Miks POTS esineb ebaproportsionaalselt tihti (5 korda sagedamini meestest) just naistel ei ole veel selge.

Suuremalt jaolt haigestutakse 20.–40. eluaasta vahel.

POTS-i sümptomite raskusaste inimestel on erinev ning see võib ka ajalisel teljel varieeruda. Osad haiged ei suuda lisaks püstiseismisele ka pikemalt istuda. Ligikaudu 25% POTS-iga inimestel on sümptomid nii tugevad, et nad on suurema osa ajast voodihaiged ja ei saa töötada ega koolis käia. Teistel varieeruvad sümptomite raskusastmed ajalisel teljel nii, et inimesed suudavad küll osaliselt olla aktiivsed ja täita oma ülesandeid, kuid neil on raske planeerida oma tegevusi ja võtta tähtajalisi kohustusi, kuna tervislik seisund võib järsku halveneda. Samas mõnel on sümptomid kerged ja ei mõjuta elukvaliteeti väga tugevalt. POTS-ist tingitud sümptomitega elukvaliteeti võib võrrelda kroonilise obstruktiivse kopsuhaigust ja südamepuudulikkust põdevate inimeste elukvaliteediga.

Ravi

Kuigi POTS-il ei ole ravi, on suuremal juhul võimalik leevendada POTS-ile omaseid sümptomeid. Paljudel inimestel on füsioteraapia andnud häid tulemusi. Kuna füsioteraapia võib eriti alguses haige sümptomeid oluliselt halvendada, on tähtis on alustada väga kergete ja vähe koormavate harjutustega, kuid teha neid järjepidevalt ning koormusi järk-järgult vastavalt haige enesetundele tõsta. Kui haige ei suuda istudes või püstiasendis harjutusi teostada, on välja töötatud harjutused, mida saab teha selili asendis. Samuti on sobilikud harjutused ujumine, selili rattasõitmine, aerutamine jmt tegevused. Kompressioonsokkide kandmine on ka aidanud osal patsientidest sümptomeid leevendada.

Soovitatav on tarbida palju vedelikku ja soola (kui patsiendil ei ole probleeme kõrge vererõhuga) ning hoida keha mineraalide ja elektrolüütide taset normis.

Lõõgastavad hingamisharjutused, mediteerimine ja POTS-i patsiendile mugandatud jooga harjutused on näidanud osadel inimestel häid tulemusi sümptomite leevendamisel.

Inimestel, kellel võib POTS olla tingitud autoimmuunhaigustest, on autoimmuunprotokolli (AIP) ehk autoimmuundieedi pidamine või autoimmuunreaktsiooni põhjustavate toitude välistamine näidanud häid tulemusi sümptomite olulisel leevendamisel.

Alkoholi tarbimine, süsivesikuterikka toidu söömine, suurte toiduportsjonite korraga söömine, liigne kohvijoomine põhjustab paljudel sümptomite ägenemist.

Kui mittemedikamentoossetest võtetest ei ole abi, võib nende toetuseks vaja minna medikamentoosset ravi. Kasutatavad ravimid on beetablokaatorid, Midodrin jmt vastavalt haige sümptomitele.

Prognoos

Prognoosi osas on senised uuringud vastukäivad. Mõne uuringu järgi on 60% patsientide enesetunne viie aasta jooksul paranenud ja nad suudavad talitleda haigusele eelnenud tasemel. Samas Mayo kliiniku uuringu järgi viie aasta möödudes oli ainult viiendik patsient paranenud endisele tasemele. Palju oleneb sellest, mis on POTS-i algpõhjuseks. Kui POTS on mõne muu haigusega kaasnev, on suur võimalus, et alghaiguse väljaravimisel kaob ka POTS. Mõnedel inimestel aga POTS ei taandu ning olukord võib ka halveneda.