Posttonaalne muusikateooria

Posttonaalne muusikateooria (inglise keeles post-tonal music theory) on 20. sajandi teisel poolel tekkinud muusikateooriate kogum, mille eesmärk on kirjeldada väljaspool funktsionaalharmooniat loodud muusikat.

Posttonaalse muusikateooria fookuses on põhiliselt atonaalne ja dodekafooniline muusika, kuid lisaks tegeleb see ka hilisromantilise muusikaga, mis on eemaldumas toonikat rõhutavast funktsionaalharmooniast, kuid ei ole sellest veel täielikult loobunud. Sellise hilisromantilise muusika kohta kasutatakse ka mõistet "kolmkõlaline posttonaalne muusika" (triadic post-tonality), mille võttis kasutusele William Rothstein seoses Richard Wagneri muusikaga, kuid sellist muusikat leidub palju ka 20. sajandil.

Posttonaalse muusikateooria üheks keskseks mõisteks on dissonantsi emantsipatsioon.

Välislingid

Lock, Gerhard 2003. "Milleks analüüsida muusikateost? Muusikateooria võimalustest XX ja XXI sajandil". TeMuKi