Lateriit koosneb peamiselt hematiidist ja götiidist ning võib mõnikord sisaldada kaevandamisväärses kontsentratsioonis niklit (kaevandusedKuubal ja Uus-Kaledoonias). Lateriit esineb pehmest ja pudedast kuni tiheda ja kõva kivimini. Lateriidi värvus sõltub eelkõige raua oksiidide sisaldusest, ulatudes valgest tumepruunini.
Lateriit tekib piirkondades, kus on palju sademeid ning kõrged õhutemperatuurid. Lateriidi tekke jaoks on oluline ka kuiva aastaaja olemasolu ning reljeef, mis tagab piisava põhjavee liikuvuse.
Wegeneri eluajal tema ideed toetust ei leidnud, sest ei suudetud mõista, mis jõud võiks suuta laamu ja nendel lasuvaid mandreid liigutada. 1960. aastail loodud laamtektoonika teooria pakkus lõpuks välja usutava mehhanismi ning tänapäeval peetakse seda maateadustes üheks olulisemaks teooriaks.
Maateadus jagatakse erinevateks teadusharudeks, mis uurivad erinevaid geosfääre. Mõnikord peetakse maateaduse sünonüümiksgeoloogiat või geograafiat, mis aga pole päris korrektne. Maateadus hõlmab ka näiteks meteoroloogiat, mis geoloogia alla ei kuulu. Geograafia on aga maateadustega võrreldes hoopis teistsuguse lähenemisega teadus, kus põhitähelepanu on inimestel ja nende vastastikmõjul ümbritsevaga.
Maateadused kuuluvad nn eluta loodust uurivate loodusteaduste hulka, erinedes seega bioloogilistest teadustest. Tuleb märkida, et eluta on maateaduste uurimisobjektid küll vaid bioloogilises mõttes. Geoloogias peetakse Maad oma tegutsevate vulkaanide, liikuvate laamade, voolavate jõgede jms vägagi elavaks planeediks.
