Pompe tõbi

By genzyme - http://www.pompe.com/healthcare/overview/pc_eng_hc_overview_genetics.asp, Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=5794877

Pompe tõbi on harva esinev pärilik ainevahetushäire, mille peamised sümptomid on järk-järgult süvenev lihasenõrkus, südame- ja/või lihasepõletik ning hingamisprobleemid. Seda haigust nimetatakse ka glükogeeni ladestumise haigus tüüp II (GSD-II), happelise maltaasi puudulikkus (AMD) ja glükogenoos tüüp II. Pompe tõbi kuulub lüsosomaalsete ladestushaiguste rühma, mida põhjustab happelise alfaglükosidaasi (GAA) ensüümi puudus. See ensüüm on vajalik glükogeeni lagundamiseks glükoosiks lüsosoomides, kuid selle puudumisel koguneb glükogeen mitut tüüpi keharakkudesse.

Pompe tõve hinnanguline esinemissagedus Eestis on 1–9 juhtu 100 000 elussünni kohta.

Pompe tõve globaalne sünnijärgne esinemissagedus on 2,0 juhtu 100 000 elusünni kohta. Imikueas algava Pompe tõve globaalne sünnijärgne esinemissagedus on 1,0 juhtu 100 000 elusünni kohta. Hilise algusega Pompe tõve globaalne sünnijärgne esinemissagedus on 2,4 juhtu 100 000 elusünni kohta.

Pompe tõbi on nimetatud hollandi patoloogi Joannes Cassianus Pompe järgi, kes kirjeldas esimesena selle haiguse all kannatavat last 1932. aastal.

Tekkepõhjused

Pompe tõbi on põhjustatud muutustest 17. kromosoomis paiknevas GAA geenis, mis vastutab happelise alfaglükosidaasi tootmise eest. Selle ensüümi puudumine põhjustab glükogeeni kogunemist eri tüüpi kudedesse, eelkõige südamelihasesse ning hingamis- ja skeletilihastesse. See viib hüpertroofilise kardiomüopaatia tekkeni ning põhjustab järk-järgult lihasenõrkust, sealhulgas hingamisfunktsiooni häireid.

Pompe haigusvormid

Pompe tõbi esineb kahes vormis:

• Varase algusega (imikuvorm) (IOPD) on põhjustatud GAA täielikust või peaaegu täielikust puudusest. Sümptomid ilmnevad juba elu esimestel kuudel, sealhulgas toitumisraskused, kehv kaalutõus, hingamisprobleemid, lihasenõrkus, südame suurenemine, lihaste lõtvus ja pea taha vajumine. Paljudel Pompe tõvega imikutel on ka suurenenud keel. Ilma ensüümi asendusravita surevad enamik imikuid südame- või hingamisteede tüsistuste tõttu enne esimest sünnipäeva.

• Hilinenud algusega (noorukite/täiskasvanute vorm) (LOPD) tuleneb GAA osalisest puudulikkusest ja võib alata juba lapsepõlves, või hiljem täiskasvanueas. Lihasenõrkus areneb edasi, viies hingamispuudulikkuse tõttu surmani pärast mitmeid aastaid. Süda tavaliselt ei ole mõjutatud.

Pärandumine

Pompe tõbi pärandub edasi autosoom-retsessiivsel teel. Autosoomne tähendab, et muutus on autosoomses kromosoomis, mis on olemas nii mehel kui ka naisel ning seetõttu mõjutab haigus mõlemat sugu võrdselt. Retsessiivne tähendab, et haigus avaldub, kui haigestunul on mõlemas geenialleelis haigust põhjustav muutus GAA geenis. Sel juhul kannab patsiendi kumbki vanem ühes alleelis haigusseoselist muutust, kuid teine alleel on muutuseta ja vanematel seega haigus ei avaldu ning neid nimetatakse haiguse kandjateks.

Diagnoosimine ja uuringud

Pompe tõbe võib olla raske diagnoosida, kuna paljud sümptomid sarnanevad teiste haiguste omadega. Kuna tegemist on harvikhaigusega, on seda lihtne valesti diagnoosida. Tavaliselt on Pompe tõve imikuvorm kergemini avastatav kui täiskasvanute vorm, kuna tõsiseid sümptomeid on lihtsam märgata. Imikutel esineb täielikku või peaaegu täielikku GAA puudulikkust.

Kuna Pompe tõbi on põhjustatud ensüümi puudulikkusest, võib ensüümi aktiivsuse mõõtmine vereanalüüsis aidata diagnoosi määramisel. Mõnedel Pompe tõvega inimestel on ensüümi tase peaaegu normaalne, ja nende puhul kinnitatakse või lükatakse tagasi diagnoos geneetilise testi abil.

Testimise võimalused

Laboratoorse diagnoosi aluseks on GAA aktiivsuse mõõtmine veres või kudedes. Kliinilise diagnoosi kinnitamine toimub GAA puudumise või vähenenud aktiivsuse määramisel kudedes, nagu kultiveeritud fibroblastid, lihaste biopsia, lümfotsüüdid, mononukleaarsed rakud ja lümfoidsed rakuliinid.

Pompe tõve testimiseks on mitmeid võimalusi:

• Test kuivanud vereplekist (DBS)

Happelise alfaglükosidaasi aktiivsuse hindamine kuivanud veriplekist on kiire, diagnostiline test Pompe tõve diagnoosimiseks.

• Uriini biomarker Glc4

Glükoostetrasahhariid (Glc4) on oluline biomarker Pompe tõve diagnoosimisel. Pompe haiguse korral on täheldatud Glc4 taseme tõusu uriinis.

• Geneetiline analüüs mutatsioonide tuvastamiseks

Kuigi ensüümi aktiivsuse test on Pompe tõve diagnoosimiseks valikuline test, on mutatsioonide testimine väga oluline kandjate tuvastamiseks kui on teada, et pereliige haigestunud. Molekulaargeneetiline analüüs GAA geeni koopiate testimiseks, mis tehakse Pompe haiguse kinnitustestina. Testimiseks kogutakse sülje või vereproov.

• Lihasbiopsia

Pompe haiguse korral on lihasbiopsia uuringutes täheldatud vakuoolide olemasolu, mis värvuvad glükogeeniga positiivselt. Haiguse arenedes täheldatakse glükogeeni kogunemist nii lüsosoomides kui ka tsütoplasmas.

• Röntgenipilt rinnakust

Rinnaku röntgenipilt on oluliseks sõeluuringu test imikueas algava Pompe tõve diagnoosimisel. Rinna röntgenipildil on märgata tugevat südame suurenemist. Hilise algusega haigusvormi korral on seda siiski, seda harva näha.

• Elektrokardiogramm (EKG)

Elektrokardiogramm (EKG) on oluline sõeluuringu test Pompe tõve diagnoosimiseks. Infantiilse Pompe haiguse korral näitab EKG tavaliselt hüpertroofset kardiomüopaatiat, mis avaldub haiguse varases faasis kas koos vasaku vatsakese väljavoolu takistusega või ilma selleta.

• Elektromüogramm (EMG)

Elektromüogrammi (EMG) saab kasutada presümptomaatilise müopaatia otsimiseks nendel juhtudel, kus esineb kardiomüopaatia.

Geneetiline nõustamine

Geneetiline nõustamine aitab peredel paremini mõista arsti soovitusi ja valikuvõimalusi, et nad saaksid teha teadlikke otsuseid. Lisaks sellele pakub geneetik peredele, kellel on haigestunud laps, aga ka täiskasvanutele, kellel on diagnoositud Pompe tõbi, olulist teavet pärilikkuse ja geneetiliste riskide kohta ning nõustab ja jagab teavet Pompe tõve ravivõimaluste kohta.

Haiguse korral on mõjutatud haigestunud isiku õed ja vennad. 25% tõenäosus haigestuda, 50% tõenäosus olla sümptomiteta kuid geeni kandja ja 25% tõenäosus olla terve. Kui haigestunute pereliikmetel on teada GAA patogeensed variandid, on võimalik teha teste haigestunud pereliikmete jaoks, kellel on suurenenud risk haigestuda, raseduse ajal tehtavaid geneetilisi teste suurenenud riskiga rasedatel

Ravi ja prognoos

Pompe tõve progresseerumise aeglustamiseks kasutatakse ensüümasendusravi, kus manustatakse alfaglükosidaas veenisisese infusioonina. Ravi peab olema arsti järelevalve all. Kui imikueas algavat vormi (IOPD) ei ravita, on eluiga tavaliselt kuni kaks aastat. Hilise algusega vormi (LOPD) korral, kui ravi puudub, on keskmine eluiga umbes 55 aastat.

Arstid soovitavad Pompe tõve korral füsioteraapiat peamiselt lihasjõu säilitamiseks. See võimaldab patsientidel hoida iseseisvust nii kaua kui võimalik. Kuna Pompe haigus mõjutab sageli alakeha, jalgu ja puusi, võib haiguse progresseerumisel esineda järjest sagedamini tasakaalu kaotust ja kukkumist. On näidatud, et liikumine, eriti kui seda kombineerida suure valgusisaldusega dieediga, parandab hilise algusega haiguse korral patsientide liikumisvõimekust.