Poliuto (Donizetti)

Poliuto lavastus Zürichi ooperiteatris 2017

"Poliuto" (originaalis Les martyrs, eesti keeles "Märtrid") on Gaetano Donizetti ooper (tragedia lirica) kolmes vaatuses Salvatore Cammarano libretole Pierre Corneille’ tragöödia "Polyeucte" (1642) järgi.

Originaalvariant pealkirja "Poliuto" all esietendus 30. novembril 1848 Napoli Teatro San Carlos. Dirigeeris Antonio Farelli.

Rollide esmaesitajad

• Carlo Baucardé (Poliuto)
• Eugenia Tadolini (Paolina)
• Filippo Colini (Severo)
• Marco Arati (Callistene)
• Anafesto Rossi (Felice)

Muudetud variant

Donizetti saabus Napolisse veebruaris 1838. Libreto valmis mai alguseks ning Donizetti pani esimesed noodid paberile 10. mail. Samal ajal tuli talle Pariisi ooperiteatrist pakkumine komponeerida neile kaks ooperit. Donizetti vastas soostuvalt 25. mail 1838, kuid soovis, et nende libretod kirjutaks Eugène Scribe ning et libreto valmimise, proovide alustamise ja esietenduse kuupäevad oleksid täpselt kindlaks määratud. Napolis töötades pidas ta silmas, et Poliuto muusikanumbrites oleks arvestatud ka prantslaste maitset. Augusti alguseks oli ooper komponeeritud, kuid libretist Cammarano oli hilinenud libreto tsensorile saatmisega. Tsensor Royerile tekst usulistel kaalutlustel ei meeldinud. Ta saatis selle kuningas Ferdinand III-le seisukoha võtmiseks, kui proovid juba käisid. Kuningalt tuligi vastus, et märtrite ajalugu austatakse kirikus ja seda ei esitata laval.

Ooperi ärakeelamine viimasel minutil vihastas heliloojat. Ta tasus teatrile seni ooperi lavastamiseks tehtud kulutused ning lahkus Napolist 21. oktoobril teatades, et ei suhtle San Carlo teatriga enam mitte kunagi. Donitzetti otsustas kolida Pariisi, et seal oma karjääri jätkata. Pariisis töötas ta ooperi ümber neljavaatuseliseks. Eugène Scribe kirjutas prantsuskeelse libreto pealkirjaga "Les martyrs". Prantsuse variant sisaldas 80% Poliuto muusikat, kuid sai lisaks avamängu, balletistseeni, ühe tenoriaaria ja concertato finaali. Helilooja Adolphe Adam vahendas Donizetti kontakte Pariisi ooperi direktori Charles Duponche'ile, et tuua uuendatud "Poliuto" lavale. Teater tegi seda rõõmuga.

Proovid algasid 1840. aasta veebruari alguses. Uus variant jõudis lavale 10. aprillil 1840 Pariisi ooperiteatris, mis kandis siis nime Académie Royale de Musique. Ooper oli menukas. Pärast neljandat etendust väljendas Donizetti oma rahulolu ja teatas, et ooper läheb heast paremaks. Pariisis esitati 20 etendust, kuid siis Pariisi publiku huvi rauges. Kriitikud kiitsid partituuri meisterlikku ülesehitust. Samas väljendas oma tavalist rahulolematust ning kuulutas ooperi ebaõnnestunuks Hector Berlioz, kes tundis isiklikku vastumeelsust Donizetti suhtes, kelle teoseid mängiti sel ajal kõigis suuremates Pariisi teatrites. Prantsuskeelset varianti esitati New Yorgis (1848) ja Londonis (1852).

Ajalugu

Enne "Poliuto" originaali ettekandmist Itaalias ilmus teos prantsuskeelses tõlkes pealkirja "Les martyrs" ("Paolina e Poliuto" või "Paolina e Severo") all, millest sai lõpuks "I martiri". Poliitilise olukorra muutudes 1848. aastal nõrgenes ka tsensori haare ning algvariant pääses mõni kuu pärast Donizetti surma 30. novembril 1848 Napolis lavale. Ooper püsis paljude teatrite mängukavas kogu 19. sajandi teise poole. Mitmes Itaalia linnas lavastati teost itaalia keeles, aga ikka tõlgituna prantsuse versioonist. Ooperi pealkiri oli kord "Poliuto", kord "I martiri". Itaallased eelistasid kompaktsemat, kolme vaatusega varianti. Etendused olid Triestes (1849), Roomas (1849), Torinos (1849), Veneetsias (1850), Milanos (1850, 1851), kuni 1860. aastani kokku 16 Itaalia linnas. Ooper oli 1900. aastaks Donizetti tõsiste ooperite seas populaarsuselt neljas "Lucia di Lammermoori", "La favorita" ja "Lucrezia Borgia" järel.

Kuigi "Poliuto" populaarsus kahanes verismi pealetungi ajal ja kahe maailmasõja vahel, ei jäänud see ooper päris unustusehõlma. Keset teist maailmasõda esitati seda 1940. aastal Roomas Caracalla termides ja veel kord Roomas 1942. aastal Beniamino Gigliga nimiosas, kusjuures ühel etendusel olid VIP-loožis Benito Mussolini ja Itaalias riigivisiidil viibiv Adolf Hitler. Järgmised lavastused olid Milano La Scalas (1960) Maria Callase ja Franco Corelliga peaosades, Viinis (1986), Montpelier's (1986), New Yorgis (1998, 2016), Bergamos Donizetti festivalil (1993, 2010), Bilbaos (2008), Zürichis (2012), Lissabonis (2014) ja Glyndebourne'i festivalil (2015).

Estonia on seda ooperit esitanud kontsertettekandes 2009. aastal.

Ooperi helisalvestised on tehtud aastatel 1960, 1975 ("Les martyrs"), 1978 ("Les Martyrs"), 1986, 1989 ja 1993.

Samal teemal on Charles Gounod’ kirjutanud ooperi "Polyeucte" (1878).

Rollid (algvariandi järgi)

• Poliuto (tenor) – roomlane, pöördus ristiusku
• Paolina (sopran) – Poliuto naine
• Severo (bariton) – Rooma peakonsul
• Callistene (bass) – Jupiteri ülempreester
• Nearco (tenor) – kristlane, Poliuto sõber
• Felice (bass) – Paolina isa, Armeenia kuberner

Süžee (algvariandi järgi)

Tegevus toimub 259 pKr Rooma imperaatori Deciuse valitsemise ajal muistses Armeenia pealinnas Melitenes. Enne kui ooper algab, on Paolina ja Rooma kindral Severo armunud teineteisesse. Liigub jutt, et Severo on saanud lahingus surma. Paolina isa Felix soovib, et tütar abielluks Armeenia aadliku ja magistraadi Poliutoga. Paolina nõustub, sest usub, et Severo on surnud. Kuna Paolina ei armasta Poliutot, siis ei hooli ta ka temast, mis on pannud Poliuto kibestuma. Ta on kuulnud naist unes Severost rääkimas ja hakkab teda kahtlustama truudusetuses. Seda kasutab ära ülempreester Callistene, kes vihkab Paolinat, sest too on kunagi tõrjunud tema lähenemiskatseid.

Ooperi alates on roomlased vallutanud Armeenia. Nende eesmärgiks on välja juurida seal laialt levinud ristiusk ning hukata kristlased. Poliuto pöördub aga kristlaste juhi ja oma sõbra Nearco poole, et salajasel jumalateenistusel lasta end ristida ja võtta vastu ristiusk. Ta räägib ka oma kahtlustest Paolina truudusetuses Nearcole. Paolina jälitab Poliutot, kui too siseneb pühakotta ristimistalituse läbiviimiseks. Paolina on liigutatud jumalateenistuse siirusest ja mõjuvusest. Nearco toob sõnumi, et Rooma peakonsul Severo on hoopis elus ja seadnud eesmärgiks teha lõpp ristiusule Armeenias. Paolina on nii rõõmus kui ka meeleheitel, sest ei saa enam kunagi olla oma armastatuga koos. Juubeldav rahvas tervitab Severo saabumist. Mees on Paolinat nähes õnnelik, kuid saades teada, et naine on Poliutoga abiellunud, läheb raevu. Ta nõuab Paolinalt aru. Paolina selgitab isa intriigi, kuid soovib jääda oma abikaasale truuks ja nõuab Severo lahkumist. Callistene teatab kohtumisest Poliutole, mis süvendab tema veendumust, et naine pole talle truu. Mõlgutades kättemaksumõtteid, tuleb teade, et roomlased on vahistanud Nearco. Ahelates Nearco tuuakse Jupiteri templisse ja nõutakse temalt mehe nime, keda ta hiljuti oli ristinud. Soovides vältida Nearco piinamisi, teatab Poliuto, et see oli tema. Roomlased lasevad ta arreteerida ja mõistavad surma. Paolina palub oma isa, et too päästaks Poliuto, ja viskub ise Severo jalge ette, anudes nende armastuse nimel halastust. Poliuto näeb seda, murrab valvurite käest lahti ja purustab paganliku templi altari. Poliuto näeb unes oma vangikongis, et Paolina on talle truu abikaasa. Paolina saab valvuritelt loa meest külastada ning too andestab talle. Kui Poliuto ei kuula tema soovitust öelda lahti kristlusest lahti, soovib Paolina, et mees temagi ristiks, et ta saaks koos Poliutoga surma minna. Poliuto täidab naise soovi. Roomlased on otsustanud Poliuto heita areenil lõvide ette. Severo tuleb koos oma meestega seda otsust täide viima. Paolina teatab talle oma otsusest samuti surma minna, ehkki armastab endiselt Severot. Peakonsul üritab teha kõik, et veenda naist loobuma märtrisurmast. Kuid Paolina jääb endale kindlaks ja läheb koos Poliuto ning teiste kristlastega surma.

Muusikalood (algvariandi järgi)

• Avamäng "O nume pietoso"
• Poliuto palvus kooriga "D'un'alma troppo fervida"
• Paolina kavatiin kooriga "Di quai soavi lagrime"
• Koor "Plausi all'inclito"
• Severo kavatiin " Di tua beltade immagine"
• Severo ja Paolina duett "Quest'alma è troppo debole"
• Poliuto aaria "Ah! Non posso...egli era un dio"
• Koor "Celeste un'aura"
• Ansambel "La sacrilega parola - Morire in pace mi lascia ormai"
• Koor "Vieni, vieni...al circo andiamo"
• Callistene aaria "Alimento alla fiamma si porga"
• Poliuto ja Paolina duett "Ah! Fuggi da morte orribil cotanto"
• Koor "Alle fiere chi oltraggia gli dei"
• Severo, Poliuto, Paolina ja Callistene kvartett kooriga "Giove crudel, famelico"

Allikad

• William Ashbrook. Donizetti and his Operas, Cambridge University Press, 1982
• Charles Osborne. The Bel Canto Operas of Rossini, Donizetti and Bellini, London, 1994
• Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012
• CBS Records Masterworks. Donizetti Poliuto CD, London, 1989