Poitiers' Notre-Dame-la-Grande

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Notre-Dame-la-Grande, vaade edelast
Vaade kirikule lõunast
Vaade koori ümbritsevatele kabelitele, põhjaseina kabelireale ja nelitistornile kirdest
Poitiers' kiriku pikihoone läbilõige põhja-lõuna suunas

Notre-Dame-la-Grande on 11. sajandist pärinev rikkaliku raiddekooriga kogudusekirik Poitiers's Vienne'i departemangus Prantsusmaal. Seda peetakse Poitou romaanika säravaimaks näiteks ja see on linna peamine turismiobjekt[1].

Ajavahemikus 1992–2004 toimusid kirikus ulatuslikud renoveerimis- ja konserveerimistööd, mille käigus puhastati kiriku välispinnad sellele kogunenud tolmust ja mustusest. Tööde käigus avastati jälgi kunagisest polükroomiast fassaadil[2].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitis on kolmelööviline transeptiga ja nelitistorniga pseudobasiilika (kesklööv on kõrgem, kuid valgmikuta), kuid seda on nimetatud ka astmekiriku (saksa keeles Staffelhalle) tüüpi kodakirikuks (kolm löövi ühe katuse all), mis on Poitou romaanikale iseloomulik ruumivorm.

Notre-Dame-la-Grande'i rikkaliku dekooriga läänefassaad on pärit umbes 1150. aastatest või 12. sajandi teisest veerandist, selle külgedel on kaks ümmargust torni, mida kroonivad koonilised kivist soomusemustriga katused, samasugune katus on nelitistornil. Läänefassaadi katvad skulptuurid on paigutatud kolme horisontaalsesse vööndisse[3]. Peaportaalil puudub tümpanon ja kõrvalportaalide asemel on varagootikapärastest portaalikaartest raamitud petikarkaadid. Nende kohal ja ümber katavad fassaadi reljeefid stseenidega piibliloost, peaportaalist vasakul Vanast testamendist, peaportaali ümber, kohal ja sellest paremal pool Uuest testamendist Kristuse sünniloost. Kaks kõrgemal asuvat skulptuurivööndit keskaknast kahel pool on täidetud istuvate figuuridega kaarniššides, seal on kaksteist apostlit ja veel kaks figuuri, kellest üks kannab paavsti tiaarat. Viiluväljal akna kohal on Jeesus Kristus mandorlas, ümbritsetud tiivulistest nelja evangelisti sümbolitest. Portaalide, niššide ja petikute arhivoldikaared on üleni kaetud ornamentidega, romaanipäraselt stiliseeritud põimuvate ja keerduvate taimemotiividega ning erinevate fantastiliste loomafiguuridega.

Interjöör on kolmelööviline, pseudobasiilikale iseloomulikult ilma valgmikuta. Kesklööv on kaetud silindervõlviga, külglöövid ristvõlvidega. Külglöövid on kesklöövist poole kitsamad ja oluliselt madalamad. Transepti ja pikihoone ristumiskohta kroonib madal nelitistorn, väikest kooriruumi piirab kooriümbriskäik, millesse avanevad kabelid. Kapiteelid on enamasti romaanipärase lehtdekooriga, kiriku ainus figuraalne kapiteel asub kooriümbriskäigus ja kujutab Kristust ülestõusnuna mandorlas inglite keskel[4]. Kooriruumi laes on säilinud seda kattev 12. sajandi fresko. Geomeetrilise ornamendiga seinamaalingud löövi sammastel ja muudel pindadel pärinevad 1850. aastatest.[5]

Kiriku põhjaseina lisati 15. ja 16. sajandi jooksul rida kabeleid nende sajandite ehitusstiilis, neis leidub väga kauneid hilisgooti võlve ja renessanslikke kessoonlagesid. Ka kooriruumi avanevatest kabelitest on mõni osaliselt ümber ehitatud hilisemate ehitusperioodide stiilis. Ühes kabelis koorist paremal paikneb 16. sajandist pärit Kristuse haudapanekut kujutav polükroomne kivist skulptuurigrupp[6].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]