Pjotr Jakir

Pjotr Jakir
Sünniaeg	20. jaanuar 1923 Kiiev
Surmaaeg	14. november 1982 (59-aastaselt) Moskva

Pjotr Jakir (Пётр Ионович Якир; 20. jaanuar 1923 Kiiev – 14. november 1982 Moskva) oli juudi päritolu Nõukogude Liidu ajaloolane ja dissident.

Biograafia

Ta oli Punaarmee kindrali Jona Jakiri poeg. Pärast isa hukkamist 1937. aastal süüdistatuna osalemises "sõjalis-fašistlikus, nõukogudevastases vandenõus" pagendati tema naine ja poeg Astrahani. Seal arreteeriti Pjotr ​​süüdistatuna "ratsajõugu organiseerimises" ja NKVD erinõukogu mõistis ta viieks aastaks vangi kui "sotsiaalselt ohtliku elemendi". Ta oli vangistatud alaealiste kinnipidamisasutuses, kus ta viibis kuni 1942. aastani. Jakir veetis osa karistusest Nižnjaja Tura karistuskoloonias Sverdlovski oblastis. Seejärel kutsuti ta armeesse ja saksa keele oskajana määrati ta rindeluuresse.

1944. aastal arreteeriti uuesti ja 10. veebruaril 1945 mõisteti kaheksaks aastaks vangi süüdistatuna kontrrevolutsioonilises propagandas ja riigisaladuste avalikustamises. Kandis karistust Kargopollagis (1945–1948), Vorkutlagis (1948–1953) ja Krasnojarski krais. Vabanedes 1953. aastal, töötas ta veel kaks aastat kohalikus metsatööstusettevõttes. 1955. aastal rehabiliteeriti ja asus elama Moskvasse.

1957. aastal asus õppima Moskva Ajaloo- ja Arhiiviinstituuti. Pärast lõpetamist 1962. aastal asus tööle NSVL Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti, kus ta kirjutas Punaarmee teemalise kandidaadidissertatsiooni ja andis oma panuse kogumikule "Komandör Jakir" (1963), milles ta avaldas oma lapsepõlvemälestused isa kohta.

Alates 1966. aastast kritiseeris teravalt NLKP juhtkonna poliitikat, mille kohaselt järk-järgult vähendati destaliniseerimist ja loobuti demokraatlikest normidest avalikus ja poliitilises elus. Samal sügisel allkirjastas ta petitsiooni Vene NFSV Ülemnõukogule, milles protesteeris sõna- ja kogunemisvabadust piiravate seadusandlike muudatuste vastu. 1967. aastal oli NLKP Keskkomiteele saadetud kirja kaasautor, kus protesteeriti Stalini rehabiliteerimise vastu. Jaanuaris 1968 kirjutasid Pjotr ​​Jakir, Juli Kim ja Ilja Gabai alla üleskutsele "Teaduse, kultuuri ja kunsti tegelastele", protesteerides restaliniseerimise ja teisitimõtlejate tagakiusamise vastu. Aastatel 1969–1972 pidasid inimõiguste aktivistid Jakiri korteris koosolekuid. Veebruaris 1969 kirjutas Jakir kirja NLKP Keskkomiteele ja ajakirja "Kommunist" toimetajatele, süüdistades Stalinit Nõukogude kriminaalõiguse rikkumises. Stalini 90. sünniaastapäeval (21. detsember 1969) osales ta protestidemonstratsioonil Punasel väljakul. 20. mail 1969 asutasid Jakir ja Viktor Krassin NSV Liidus inimõiguste kaitsmise algatusrühma, mis esitas üleskutse ÜRO inimõiguste komisjonile.

1970. aastal andsid Jakir, Andrei Amalrik ja Vladimir Bukovski väliskorrespondendile intervjuu, mida näidati Ameerika televisioonis. Jakir tegi kaastööd ajakirjale dissidentlikule ajakirjale "Päevakajaliste sündmuste kroonika".

1972. aastal ilmusid Londonis tema memuaarid „Lapsepõlv vanglas“.14. jaanuaril 1972 otsiti Jakiri kodu läbi, mille käigus konfiskeeriti samizdat-dokumente ja inimõigustealaseid materjale. Pärast arutelu NLKP Keskkomitee Poliitbüroos arreteeriti Jakir 21. juunil 1972. Arreteeriti ka Viktor Krassin. Nende juhtumi uurimine kestis 14 kuud ning nii Jakir, kui ka Krassin tegid võimudega aktiivselt koostööd. "Päevakajaliste sündmuste kroonika" andmetel tunnistasid Jakir ja Krassin enam, kui 200 inimese vastu. Dissidendid Andrei Dubrov ja Adel Naidenovitš kirjutasid samizdat-artikleid pealkirjaga „Vastasseis Pjotr ​​Jakiriga” ja „Viimased uudised Pjotr ​​Jakiri kohta”, kirjeldades 1972. aasta detsembris toimunud vastasseise riigireetur Jakiriga, kes tunnistas nende vastu „nõukogudevastase tegevuse” kohta. Jakir ja Krassin selgitasid seejärel oma reetmist väitega, et nad üritasid vältida hukkamist Vene NFSV kriminaalkoodeksi § 64 („riigireetmine”) alusel. Moskvas toimus 27. augustist kuni 1. septembrini 1973 kohtuprotsess, kus mõlemad süüdistatavad tunnistasid end süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja avaldasid kahetsust. Neile määrati mõlemale kolm aastat vangistust ja kolm aastat asumisele saatmist. 5. septembril 1973 kahetsesid Jakir ja Krassin avalikult pressikonverentsil, kus osalesid ka välisajakirjanikud; pressikonverentsi osi kanti üle Nõukogude televisioonis. 28. septembril 1973 lühendas Vene NFSV Ülemkohus Jakiri ja Krasini vanglakaristusi juba kantud karistuste tasemele ning Jakir saadeti asumisele Rjazanisse.1974. aastal lubati Jakiril NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi määrusega Moskvasse naasta, misjärel ta enam avalikus tegevuses ei osalenud.

Oma memuaarides "58 ja pool ehk laagriidioodi märkmed" osutab Valeri Frid Pjotr ​​Jakiri aktiivsele koostööle NKVD-ga.

Tema tütre 1992. aastal Hollandi ajalehele "NRC" antud ütluse kohaselt "hakkas ta pärast vabanemist veelgi rohkem jooma ja suri üheksa aastat tagasi. Tema maks oli täielikult hävinud.” Jakiri väimees Juli Kim kinnitas, et Jakir suri alkoholismi tagajärjel: „Ta jõi end vaikselt surnuks ja suri 1982. aasta novembris õilsasse haigusesse – maksatsirroosi.”

Ta on maetud oma ema haua ja isa kenotaafi kõrvale Vvedenskoje kalmistule. 2018. aastal mõistis Venemaa Föderatsiooni Ülemkohus Jakiri 1945. aasta kohtuasjas kuriteo tõendite puudumise tõttu õigeks.

Tema tütar Irina Jakir (1948–1999) oli dissident ja ühiskonnategelane.

Kirjandus

• Hukatud kindrali poeg võitlemas rahva õiguste eest. Eesti Päevaleht, 16. september 1972, nr. 71, lk. 8.