Pius X Preestrite Vennaskond

Püha Pius X Preestrite Vennaskond

Fraternitas Sacerdotalis Sancti Pii X
Lühend	FSSPX, SSPX
Asutatud	1. november 1970
Asutaja	Marcel Lefebvre
Tüüp	usuorganisatsioon
Peakorter	Menzingen, Šveits
Liikmed	1482 (2025)
Veebileht	fsspx.org/en

Püha Pius X Preestrite Vennaskond (ladina keeles Fraternitas Sacerdotalis Sancti Pii X, FSSPX; inglise keeles Society of Saint Pius X, SSPX) on skismaatiline traditsioonilist katoliiklust järgiv usuühendus, mille asutas 1970. aastal peapiiskop Marcel Lefebvre. Kui FSSPX-i liikmed pühitsesid paavst Leo XIV loata 1. juulil 2026 Écônes Šveitsis ametisse neli piiskoppi, kuulutas Katoliku Kirik päev hiljem vennaskonna skismaatiliseks ja ekskommunitseerituks. Organisatsiooni liikmeid nimetatakse ka lefebvristideks, ehkki FSSPX ise seda terminit ei kasuta.

Nimetatuna modernismivastaste seisukohtade poolest tuntud paavst Pius X järgi, seisab ühing vastu aastatel 1962–1965 toimunud Vatikani II kirikukogu tulemusena tehtud muudatustele, pruukides näiteks jätkuvalt ladinakeelset Trento missat ja kasutades kirikukogule eelnevaid liturgilisi raamatuid. FSSPX-i juhib orduülem Davide Pagliarani, sellesse kuulub ligemale 1482 inimest, sh üle 700 preestri.

Vennaskonna asutamine

Nagu traditsiooniline katoliikluse puhul tervikuna, oli ka FSSPX-i asutamise taga vastuseis aastatel 1962–1965 toimunud Vatikani II kirikukogu järel tehtud doktriinilistele muudatustele latoliku kiriku õpetuses ja liturgias.

FSSPX-i asutaja oli prantsuse vaimulik Marcel Lefebvre, kes sündis 29. novembril 1905 Põhja-Prantsusmaal Tourcoingis (Lille'i diötseesis) töösturi pere kolmanda lapsena. Kokku oli peres kaheksa last. Marcel Lefebvre'ist ja tema vennast said misjonipreestrid, kolm õde aga läksid kloostrisse. Pärast õpinguid Roomas, mis lõppesid kahe doktorikraadiga – filosoofias ja teoloogias –, pühitseti ta 21. detsembril 1929 Lille'is preestriks. 1932. aastal astus ta Püha Vaimu Isade misjoniordusse ja läks misjonärina Aafrikasse Gaboni. Gabonis oli ta preestriseminaris professor, kuid tegutses ka lihtsa misjonärina. 1947. aastal pühitseti Lefebvre piiskopiks, aasta hiljem sai ta peapiiskopiks ja paavst Pius XII nimetas ta 1948. aastal apostellikuks delegaadiks terves prantsuskeelses Aafrikas. 1955. aastal nimetas paavst Lefebvre'i Dakari peapiiskopiks. 1960. aastal määras Johannes XXIII peapiiskop Lefebvre'i II Vatikani kirikukogu ettevalmistuskomisjoni ja nimetas ta paavstlikuks trooniassistendiks. Kirikukogust endast võttis Lefebvre osa Püha Vaimu Isade kindralülemana (valiti ametisse 1962. aastal). Ta oli kirikogu ajal üks juhte ühenduses, mis koosnes umbes 450 kirikukogust osa võtvast konservatiivsest piiskopist. 1968. aastal astus ta Püha Vaimu Isade kindralülema kohalt tagasi, sest ta ei tahtnud aidata kaasa nendele reformidele, mida II Vatikani kirikukogu tulemusena ka selles ordus läbi viima hakati. Ta tõmbus tagasi Rooma, et vanaduspuhkusele jääda. Roomas aga otsisid peapiiskopi üles mõned seal õppivad seminaristid, kelle jaoks olid suhted seminari ja ülikooli vahel väljakannatamatuks muutunud. Seminaristid palusid Marcel Lefebvre'il midagi ette võtta.

Püha Pius V Seltsi lahkulöömine (1983)

27. aprillil 1983 visati FSSPX-ist välja üheksa ameeriklasest preestriks, kes keeldusid allumast Lefebvre korraldusele, et missat tuleb edaspidi pühitseda paavst Johannes XXIII välja antud Rooma missaraamatu 1962. aasta variandi järgi, süüdistades teda traditsionalismi mittejärgimises. Väljavisatute hulka kuulunud Donald Sanborn on väitnud, et et Lefebvre suunis oli püüd Vatikaniga ära leppida. Sedevakantistlikult meelestatud vaimulikud pidasid aga 1958. aastal surnud Pius XII-le järgnenud paavstide autoriteeti õigustühiseks ja nende õpetust ketserlikuks, mistõttu ei aktsepteerinuid ka missaraamatu vastavat väljaannet. Samuti olid nad vastu Lefebvre korraldusele, et FSSPX-i preestrid peavad aktsepteerima piiskopkondade vaimulike kohtute väljaantud anulleeritud abielusid ning kritiseerisid otsust võtta vennaskonda vastu uusi liikmeid, kes olid preestriks pühitsetud paavst Paul VI ümberkorraldatud liturgia järgi. Väljaviskamise järel asutasid üheksa preestrit Püha Pius V Seltsi.

Piiskoppide pühitsemised Écône's (1988)

1987. aastaks, mil Lefebvre ise oli saanud 81, ei kuulunud FSSPX-i ühtki piiskopi. See tähendas, et uusi liikmeid saanuks pärast tema surma preestriks pühitseda vaid vennaskonnavälised piiskopid, keda Lefebvre pidas ebausaldusväärseks ja mittetraditsioonilisekis. Seetõttu teatas ta juunikuus, et kavatseb ametisse pühitseda oma ametijärglase, vihjates et võib seda vajadusel teha Püha Tooli nõusolekuta. Katoliku kiriku kanooniline õigus sätestab aga, et uue piiskopiks pühitsemisele peab heakskiidu andma paavst ning ilma selleta saab asjaosalistele osaks automaatne ekskommunikatsioon. Kirikuvõimud, sh Usudoktriini kongregatsiooni juht kardinal Joseph Ratzinger (hilisem paavst Benedictus XVI) ja paavst isiklikult, pidasid Lefebvrega järgnevalt läbirääkimisi ja manitsesid teda loata pühitsemistseremooniaga seotud tagajärgede eest. Lefebvre jättis aga paavsti viimasele kirjale (9. juunist 1988) vastamata.

Tseremoonia viidi läbi 30. juunil 1988 Écône's Šveitsis. Koos brasiillasest erupiiskop Antônio de Castro Mayeriga pühitses Lefebvre piiskopina ametisse FSSPX-i preestrid Bernard Fellay, Bernard Tissier de Mallerais, Alfonso de Galarreta ja Richard Williamsoni. Kuivõrd pühitsemine oli toimuski paavst Johannes Paulus II loata ja rikkus kanoonilist õigust, visati peapiiskop Lefebvre ja neli ametisse pühitsetud FSSPX-i liiget katoliku kirikust välja.

Mõned SSPX-i liikmed astusid Lefebvre tegevuse peale vennaskonnast välja ja moodustasid Püha Tooli loaga Püha Peetruse Preestrite Vennaskonna.

Struktuur ja juhtkond

Orduülemad

• 1970–1982 Marcel Lefebvre
• 1982–1994 Franz Schmidberger
• 1994–2018 Bernard Fellay
• 2018– Davide Pagliarani