Pitbullterjer

Alates ülevalt vasakult: Ameerika pitbullterjer, Ameerika Staffordshire'i terjer, Ameerika buldog, Staffordshire'i bullterjer

Pitbullterjer on üldine nimetus koeratõugudele, kes on aretatud buldogitest ja terjeritest. Selle koeratüübi määratlemine on ebaselge, kuna hõlmab lisaks tõukoertele ka mitteametlikke koeratüüpe, mida ei saa iseseisvalt liigitada.

Ametlikult arvestatakse pitbullterjerite hulka

• Ameerika pitbullterjer (ingl k American Pit Bull Terrier),
• Ameerika Staffordshire'i terjer (ingl k American Staffordshire Terrier),
• Ameerika bully (ingl k American Bully) ja
• Staffordshire'i bullterjer (ingl k Staffordshire Bull Terrier).

Mõnikord loetakse nende hulka ka Ameerika buldog.

Varjupaikadesse sattuvaid krantse ehk segaverelisi koeri, kes füüsiliselt nende tõugudega sarnanevad, märgistatakse pitbullterjeriteks. Paljud nendest tõugudest aretati algselt võitluse jaoks, sigitades pullivõitluskoeri (ingl k bull-baiting) terjeritega. Pärast seda, kui koerte kaasamine verespordis keelustati, hakati Ameerika Ühendriikides neid kasutama kariloomade karjatamisel, jahtimisel ning kaaslaseks peredes. Ehkki koertevõitlus on paljudes riikides ja piirkondades keelatud, tehakse seda n-ö põrandaalustes tingimustes siiani, kasutades just pitbullterjereid.

Pitbullterjeritega käib sageli kaasas palju eelarvamusi, vaidlusi ja viltuvaatamisi, kuigi uuringud pole neid võrdlemisi ohtlikuks tunnistanud. Kuna just bullterjerisarnast tõugu koerte omanikud on tihtilugu seotud kriminaalsete ja/või vägivaldsete tegevustega, omistatakse selliseid omadusi ka seda tõugu koertele. Seetõttu näeb osa inimesi neid loomi kui agressiivseid murdjaid. Paljudes riikides ja piirkondades on keelatud pitbullterjerisarnaseid koeri transportida, aretada ja isegi omada. Pitbullterjerid on muu hulgas olnud ka politsei- ja narkokoerad, otsingu- ja päästekoerad ning teinud kaasa ka filmides.

Ajalugu

Vanimad tõendid pitbullterjeritest on pärit Ühendkuningriigist 1800. aastate algusest. Tänapäeva pitbullterjerid on vanade Inglise buldogite (ingl k Old English Bulldog) järeltulijad, kes oma välimuselt meenutavad Ameerika buldogi. Vanu Inglise buldogeid aretati hammustama ja valvama pulle, karusid ning teisi suuri loomi. Oma populaarsuse saavutasid nad Briti saartel peetud verespordiga „pullivõitlus“. Üks või mitu koera saadeti pulli ahistama ja ründama, kuniks loom lõpuks väsimusest, vigastustest või mõlema tagajärjel kokku kukkus. Neid üritusi korraldati vaesemate klasside meelelahutuseks, kus oma raskest elust tulenevaid emotsionaalseid probleeme sai sellisel moel välja elada. 1800. aastate keskel keelustati verevõitlus suurte loomadega, mistõttu asendati pullid ja karud rottidega. Selle eesmärk oli näha, kelle koer tapab kõige enam rotte lühima võimaliku aja jooksul. Pit (eesti k suur auk maas) pärineb sellest, et rotid pandi maasse tekitatud augu või lohu sisse, et nad sealt põgeneda ei saaks. Kui rottidest lõpuks ära tüdineti, hakati pidama koerte omavahelisi võitlusi. Suured aeglasemad võitluskoerad ristati väikeste kiiremate terjeritega, mille tulemusena saadi väledam sportlik koer – pitbullterjer (ingl k Pit Bull Terrier). Vaatamata nende tugevusele ja pühendumusele võitlusringis aretasid inimesed neid mõningate samade tunnustega, mida praegusel ajal selle koeraliigi juures armastatakse. Selektiivsel aretusel oli oluline faktor see, et need koerad oskavad kontrollida ja talitleda oma hammustustugevust (inglk bite inhibition). Pitbullterjeri aretamisel ja kasvatamisel pöörasid omanikud erilist tähelepanu sellele, et koer ei oleks inimeste vastu agressiivne. Inimesed, kes tegelesid verevõitlusega, pidid olema kindlad, et ringi sisse minnes on nad võimelised oma koera käsitlema ilma, et ise hammustada saaksid. Kui koer inimest hammustas, siis koer tavaliselt koer hukati.

Enne kodusõda tulid immigrandid Briti saartelt Ameerika Ühendriikidesse ja koos nendega tulid ka pitbullterjerid. Sel ajal nimetati pitbullterjerid Ameerika pitbullterjeriteks. Kuigi need koerad olid algselt aretatud võitlemiseks, mängisid nad palju suuremat ja hindamatumat rolli kiiresti arenevas riigis. Varajases Ameerikas täitsid pitbullterjerid kõiki võimalikke rolle: nad karjatasid veiseid ja lambaid, kaitsesid kariloomi ja peresid varaste ning metsloomade eest, aitasid jahtida ning sigu püüda. Nende lojaalsus ja armastus inimeste, eriti laste vastu teenis neile silmapaistva koha mitte ainult töökoerana, vaid ka kaaslasena.

Identifitseerimine

Koertel, kes kuuluvad pitbullterjerite tüübi alla, on sarnaseid füüsilisi omadusi, kuid rohkete variatsioonide tõttu on isegi ekspertidel keeruline neid visuaalselt eristada. Tihtipeale klassifitseeritakse segaverelisi koeri pitbullterjeriteks, kui neil esineb pitbullterjeritele iseloomulikku ruudukujulist pead või kogukat kehatüüpi, kuid see ei tohiks olla määrav faktor. Mõned tõud, mida aetakse tihti segamini pitbullterjeritega, on Cane Corso, Dogo Argentino, Dogue de Bordeaux ja teised, millel on välimuse poolest sarnaseid tunnuseid, kuid mis ei pärine buldogite ja terjerite ristaretusel. Seetõttu soovitatakse segaverelisi koeri visuaalselt mitte identifitseerida.

Märkimisväärseid pitbullterjereid

Pitbullterjerid on kuulsust kogunud paljudes rollides, näiteks sõjaväekoerte, politseikoerte, otsingu- ja päästekoerte, näitlejate, televisioonistaaride, kuulsuste lemmikloomade ja pimeda juhtkoertena. Kutsikas Pete (ingl k Pete the Pup), Ameerika Staffordshire'i terjer, on ajalooliselt väga tuntud pitbullterjer filmist "Little Rascals". Vähem tuntud, kuid ajalooliselt märkimisväärsete pitbullterjerite hulka kuuluvad veel Billie Holiday koer Mister, Helen Kelleri koer Sir Thomas, Buster Browni koer Tige, Horatio Jacksoni koer Bud, president Theodore Roosevelti pitbullterjer Pete, Jack Brutus, kes teenis Company K-s, esimeses Connecticuti vabatahtlikus jalaväes kodusõja ajal, seersant Stubby, kes teenis 102. jalaväes, 26. (Yankee) divisjonis I maailmasõja ajal, ja Sir Walter Scotti koer Wasp.

Tänapäeva kuulsate pitbullterjerite hulka kuuluvad näiteks Weela, kes aitas USA-s 1993. aasta Lõuna-California üleujutuse ajal päästa 32 inimest, 29 koera, 3 hobust ja 1 kassi; Popsicle, viiekuune kutsikas, kes algselt leiti sügavkülmikust peaaegu surnuna, kasvas rahva üheks tähtsamaks politseikoeraks; Norton, kes paigutati Purina loomakuulsuste halli pärast seda, kui päästis ämblikuhammustusest mürgitada saanud omaniku; Titan, kelle omaniku abikaasa oleks ilma temata aneurüsmi surnud; D-Boy, kes heitis end kolme kuuli ette, et päästa oma perekord relvastatud sissetungija eest; Star, keda tulistas ja haavas politseinik, kui koer oma omanikku kaitses (sellest juhtumist kogus meedias populaarsust ka video); ja Lily, kes kaotas oma jala pärast kaubarongilt löögi saamist, kui tiris oma teadvuseta omaniku rongirööbastelt maha. Koer Daddy, koeratreener Cesar Millani parem käsi, oli tuntud oma tasase temperamendi ja võime poolest suhtuda rahulikult ebameeldivalt käituvatesse koertesse.

Koertevahelise kakluse lahutamine

Kuna pitbullterjeritel on tugevad lõualihased, siis mängib väga olulist rolli see, et koertevaheline kaklus lahutataks õigete võtetega. Kui ilma kindla strateegiata kaks teineteise hammastes kinni olevat koera lahutada, siis võib sellega koertele rohkem kahju tekitada. Pitbullterjerite lõugade haare on nii tugev, et kui nad ise lahti lasta ei taha, siis võivad nad teineteisele rohkem vigastusi põhjustada. Koera peksmine, tema peale karjumine või teiste valjude helide tekitamine ei peleta koera eemale, vaid annab viha ja elevust juurde.

Õigesti ja minimaalsete vigastustega koertekakluse lahutamiseks tuleb toimida järgmiselt: säilitada rahulik ja julge mõtlemine, mitte minna paanikasse, võtta mõlemal koeral turjast tugevalt kinni (soovitatavalt nende koerte omanikud), tõsta neid nii, et ainult tagumised käpad puudutavad maad, ning hoida niikaua, kuniks koerad teineteisest lahti lasevad.