Piiskop Henriku surmalaul

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
C.A.Ekman. Lalli tapab piiskop Henriku

"Piiskop Henriku surmalaul" ehk "Laul piiskop Henriku surmast" (soome keeles "Piispa Henrikin surmavirsi") on Soome rahvaluulekogumik ja keskajal sündinud laul või poeem, mis jutustab Uppsala piiskop Henriku surmast.

Loo tegevus toimub 1150. aastal ning see jutustab Rootsi ristiretkel kuningas Erik IX-t saatnud ja seejärel Soome jäänud piiskop Henriku saatusest. Uurimistööd on teose valmimisajaks pakkunud keskaega, vanim väljaanne on kirjutatud ilmselt 17. sajandil. Lisaks poeemile ning Päris-Soome ja Satakunta rahvapärimustele jutustab piiskop Henriku tegevustest ka varem, 13. sajandi lõpus Turu piiskopkonnas kirja pandud ladinakeelne pühakulegend "Legenda sancti Henrici".

Lugu Henriku surmast[muuda | muuda lähteteksti]

Piiskop oma kaaskondlastega olevat tulnud Lalli-nimelise talupoja tallu toiduaineid ja hobusele moona paluma. Neid vastu võtnud Lalli naine Kerttu oli teeliste suhtes ebasõbralik ja sallimatu, kuid Henrikul õnnestus siiski nii enda kui ka hobuse toiduvarudele natuke täiendust paluda, kõige eest korralikult ka tasudes. Kui Lalli saabus koju, väitis Kerttu mehele, et piiskop võttis toidumoona ja jättis kraami eest maksmata. Sellest raevu sattunud Lalli läks piiskoppi ja ta kaaskondlasi kirvega taga ajama. Piiskop aga oli näinud oma saatust ette ja aimas end varsti surevat. Ta palus kaaskondlastel peitu minna ja neil oma surnukeha hiljem ära viia. Kohta, kuhu härjad suutsid saani tema surnukehaga vedada, tuli ehitada Soome esimene kirik. Piiskopi viimane soov läks täide, Soome esimene kirik ehitati Nousiainenisse.

Lalli tappis piiskopi Köyliö järve jääl, selle põhjaosas Kirkkokari saare läheduses, lüües tal kirvega pea maha. Lalli tuli koju, piiskopi peakate peas ja sõrmus pöidlas. Kui ta peakatet ära hakkas võtma, tulid juuksed peast, ning kui ta proovis sõrmust sõrmest kätte saada, kukkus pöial otsast. Järgmisel suvel hakkas Lallit taga ajama kaelushiirteparv ja ta põgenes järve ääres kasvava puu otsa. Närilised hakkasid puutüve järama, nii et Lallil ei olnud muud võimalust, kui järve hüpata, kuhu ta lõpuks ka uppus. Järv sai nimeks Hiirejärv (Hiirijärvi).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Viitamistõrge: <references>-sildis kirjeldatud <ref>-sildil on rühmatunnus "", mis puudub eelnevas tekstis.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]