Pianist (film 2002)
| The Pianist Pianista Le Pianiste Der Pianist | |
|---|---|
| Režissöör | Roman Polanski |
| Stsenarist | Ronald Harwood |
| Operaator | Paweł Edelman |
| Helilooja | Wojciech Kilar |
| Peaosades | Adrien Brody |
| Monteerija | Hervé de Luze |
| Produtsent |
Roman Polanski Alain Sarde Gene Gutowski |
| Tootja |
Groupe Canal+ Studio Babelsberg StudioCanal |
| Levitaja |
BAC Films Tobis Film Pathé |
| Aasta | 2002 |
| Kestus | 149 min |
| Riik |
|
| Keel |
Inglise Saksa |
| Eelarve | 35 mln $ |
| Piletitulu | 120 mln $ |
| IMDb profiil | |
| Filmiveebi sissekanne | |
"Pianist" (inglise keeles "The Pianist", poola keeles "Pianista", prantsuse keeles "Le Pianiste", saksa keeles "Der Pianist") on 2002. aastal Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Poola koostöös valminud draamafilm. Selle kaasprodutsent ja režissöör oli Roman Polański, stsenarist Ronald Harwood ja peaosatäitja Adrien Brody.[1] See põhineb Poola juudist pianisti ja holokaustist pääsenu Władysław Szpilmani 1946. aastal ilmunud samanimelisel autobiograafial.[2]
"Pianisti" näidati esimest korda 2002. aasta Cannes'i filmifestivalil, kus see võitis Kuldse Palmioksa. Film sai positiivsete hinnangute osaliseks, kiideti Polanski lavastust, Brody näitlejatööd ja Harwoodi stsenaariumit.[3]
"Pianist" võitis 2003. aastal mitu Oscarit: parim lavastaja (Polanski), parim kohandatud stsenaarium (Harwood) ja parim meespeaosatäitja (Brody). Film nomineeriti veel neljale, sh parima filmi kategoorias, kus see kaotas filmile "Chicago". Lisaks võideti BAFTA parima filmi ja parima lavastaja kategoorias ning Prantsusmaal seitse Césarit, sh parima filmi, parima lavastaja ja parima meespeaosatäitja kategooriates.[4]
Aastal 2016 paigutati "Pianist" BBC 21. sajandi 100 parima filmi sekka.
Sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Septembris 1939 mängib juudi soost Poola pianist Władysław Szpilman Varssavis raadio otseetris, kui raadiomaja Saksa pommitamise käigus kannatada saab. Szpilman valmistub koos perega Varssavist põgenema, kui nad saavad teada, et Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid Saksamaale sõja. Perekond on kergendunud ning otsustab Varssavisse jääda, kui algab Saksa okupatsioon. Uus valitsus kehtestab juutidele karmid piirangud ning käsib neil kanda eraldusmärke. Szpilmanid on sunnitud ellu jäämiseks oma vara, sh klaveri, maha müüma.
Perekond sunnitakse 1940. aasta lõpus kodust välja näljast ja haigustest räsitud Varssavi getosse kolima. Szpilman mängib raha teenimiseks kohvikus kõrgklassi juutidele, kes smuugeldavad getos mugavalt ära elamiseks keelatud luksuskaupu. Szpilman näeb pealt, kuidas valvurid peksavad surnuks getost põgenemisel vahele jäänud poisi. Ta proovib poisi elu edutult päästa. Szpilman ja pere näevad pealt, kuidas SS tapab naabermajas terve perekonna ning kuidas sõdurid viskavad ratastoolis mehe aknast alla.
Perekonnal ei õnnestu saada Saksa töölube ning augustis 1942 kästakse nad operatsiooni Reinhardt käigus Treblinka hävituslaagrisse viia. Enne rongi peale jõudmist päästab Juudi Geto Politsei Szpilmani, kuid tema perekond viiakse hävituslaagrisse. Szpilmanist saab sunnitööline ning ta saab teada plaanidest korraldada Varssavi geto ülestõus. Ta smuugeldab getosse relvi ning tal õnnestub Andrzej Bogucki ja tema naise Janina Godlewska abil getost põgeneda ning peituda.
Kevadel 1943 näeb ta pealt, kuidas ülestõus ebaõnnestub. Tema naabrinaine üritab teda üles anda ning ta põgeneb oma sõbranna Dorota mehe abil uude varjundisse Saksa linnaosas. Uues korteris on klaver, mida ta ei tohi mängida, et mitte häält teha. Ta haigestub ning põeb kollatõbe, Dorota ja tema mees kutsuvad talle nende viimasel kohtumisel arsti.
Szpilman terveneb augustiks 1944 ning näeb pealt Varssavi ülestõusu. Poola vastupanuarmee ründab tema maja vastas asuvat Schutzpolizei haiglat, pärast seda tulistab Saksa tank tema maja. Szpilmanil õnnestub pääseda ja ta varjub mahajäetud haiglas, samal ajal hävitavad sakslased linna.
Tema varjumiskohta rünnatakse leegiheitjatega, ta põgeneb läbi varemetes linna ning kohtub Wehrmachti ohvitseri Wilm Hosenfeldi, kellele ta ütleb, et on pianist. Szpilman mängib talle Chopini "Ballaadi nr 1" ning Hosenfeld lubab tal peitu jääda ja toob talle toitu.
Jaanuaris 1945 põgenevad sakslased Nõukogude pealetungi eest Varssavist, Hosenfeld jätab Szpilmanile toitu ja oma mantli ning lubab, et kuulab pärast sõda teda Poola raadiost. Pärast Varssavi vabastamist kohtab ta rahvaarmeelasi, kes peavad teda mantli tõttu sakslaseks ning peaaegu tapavad ta.
Hosenfeld saadetakse pärast sõda Nõukogude vangilaagrisse. Tema kinnipidamiskohast mööduvad koonduslaagrist vabastatud sõimavad neid, üks sõimajatest mainib, et on viiulimängija. Hosenfeld küsib talt, kas ta tunneb Szpilmani, viiuldaja lubab Szpilmanile teatada. Kui viiuldaja koos Szpilmaniga naaseb, on laager likvideeritud.
Szpilman jätkab oma pianistikarjääri ning mängib viimases stseenis suurele saalile Chopini "Andante spianato et grande polonaise brillantet".
Osades
[muuda | muuda lähteteksti]- Adrien Brody – Władysław Szpilman
- Thomas Kretschmann – kapten Wilm Hosenfeld
- Frank Finlay – Samuel Szpilman, isa
- Maureen Lipman – Edwarda Szpilman, ema
- Emilia Fox – Dorota
- Ed Stoppard – Henryk Szpilman
- Julia Rayner – Regina Szpilman
- Jessica Kate Meyer – Halina Szpilman
- Michał Żebrowski – Jurek
- Richard Ridings – hr Lipa
- Roy Smiles – Itzhak Heller
- Daniel Caltagirone – Majorek
- Zbigniew Zamachowski – klient müntidega
- Ruth Platt – Janina Bogucki
- Ronan Vibert – Andrzej Bogucki
- Krzysztof Pieczyński – Marek Gębczyński
- Valentine Pelka – Michal Dzkiewicz, Dorota abikaasa
- Andrew Tiernan – Antek Szałas
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Hare, William (2004). LA Noir: Nine Dark Visions of the City of Angels. Jefferson, North Carolina: Macfarland and Company. Lk 207. ISBN 0-7864-1801-X.
- ↑ Szpilman, Wladyslaw. "The Pianist". Szpilman.net. Vaadatud 20. augustil 2016.
- ↑ "Festival de Cannes: The Pianist". festival-cannes.com. Vaadatud 25. oktoobril 2009.
- ↑ "Official Site - The Pianist - Awards & Nominations". FocusFeatures. Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2016. Vaadatud 21. augustil 2016.