Suur-veetallaja
| Suur-veetallaja | |
|---|---|
 Emaslind hundsulestikus | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Kurvitslased Scolopacidae |
| Perekond |
Veetallaja Phalaropus |
| Liik |
Suur-veetallaja |
| Binaarne nimetus | |
|
Phalaropus tricolor Vieillot (1819) | |
Suur-veetallaja (Phalaropus tricolor) on kurvitsaline kurvitslaste sugukonnast veetallaja perekonnast, kolmest veetallaja liigist kõige suurem ja kõige vähem veelise eluviisiga.
Erinevuste tõttu teistest veetallajatest on see liik varem paigutatud ka perekonda Steganopus.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-veetallaja on rästasuurune kahlaja, 23 cm pikk. Tema pealagi on tuhkhall, pea külgedel ja külgkaelal on must triip. Nokk ja jalad on pisut pikemad kui teistel veetallajatel.
Hundsulestikus emaslind on ereda sulestikuga: ülalt hall ja pruun, alt valge, punaka kaela ja laikudega külgedel. Isaslind on natuke kahvatum: pruuni tagaosaga, punakad laigid on halvasti nähtavad või puuduvad hoopis. Puhkesulestik on halli- ja valgetooniline. Tibud on pealt hallid ja pruunid, alt valged, punane laik silma ümber. Talvesulestik on ülalt hall ja alt valge, aga must laik silma ümber on alati olemas.
Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Suur-veetallaja elutseb Põhja-Ameerika kesk- ja lääneosa preeriates. Ta armastab soola ja peatub rände ajal soolajärvedel, kuhu neid koguneb suurel hulgal, näiteks Suurel Soolajärvel Utah's.
Talveks rändab ta lõunasse Ameerika ookeaniveteni kuni Tšiilini.
Suur-veetallajat on Eestis kohatud ainult ühel korral, 2004. aastal Paljassaarel.
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Kolmel veetallaja liigil on soorollid vahetatud. Emased on isastest suuremad ja kirevamad, võitlevad territooriumi ja isaste pärast ning kaitsevad oma pesi ja paarilist liigikaaslaste eest. Kui emane on lõpuks munenud, asub ta kohe lõuna poole teele, jättes munade haudumise ja poegade kasvatamise isaslinnu hooleks. Pesa tehakse maapinnale vee lähedusse. Pojad toidavad kohe pärast koorumist ennast ise.
Toitu otsides keerutab ta end sageli vee peal kiiresti ringi, nii et tekib veekeeris. Oletatakse, et niimoodi kergitab ta vaikses madalas vees veekogu põhjast midagi söödavat ülespoole.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Suur-veetallaja andmebaasis eElurikkus
