Peterburi eestlased
Peterburi eestlased on Peterburis elanud või elavad eestlased.
Seisuga 2010 elas Peterburis 1534 eestlast.[1]
Eestimaaga piirneva Peterburi piirkonnaga, kui suurlinna ja kultuurikeskusega olid eestlastele eriti tihedad sidemed. Pärisorjuse tõttu puudus eestlastel võimalus lahkuda iseseisvalt elukohtadest enne 1816. aasta talurahvaseadust. Üldjuhul Peterburis lihttöid (kutsarid, teenrid, majateenijad) tegevate eestlaste kõrval on silmapaistvamad eesti päritoluga isikud, patriootlikud haritlased: Philipp Karell, Johann Köler, Friedrich Nikolai Russow, kellest 1850. aastate lõpul tekkis nn Rahvasõprade ehk Peterburi patriootide ring, tänu kellele jõudis 1862 Peterburi naasnud ja rühma liidriks tõusnud Johann Köleri eestvedamisel Eesti talurahva hulgas tekkinud sotsiaalmajanduslik liikumine oma palvekirjadega ka Venemaa keisri ette.
Massilise Peterburi koloonia organiseerumise alguseks võib pidada esimese eestlaste organisatsiooni Püha Johannese ehk Peterburi Jaani koguduse rajamist 1839. aastal.
Peterburi eestlaste ligikaudu 5000-pealisena loendatud koloonia hakkas vähehaaval kasvama 1860. aastatel ja kasv hoogustus järgnenud aastakümnetel seoses Venemaa ja eelkõige Peterburi tööstusliku arenguga (Balti raudtee ehitamisega Peterburini ja linnas tööstuse arenguga, mis vajas töölisi (Putilovi tehas, Peterburi Balti laevatehas[2], Uus Admiraliteedi laevatehas[3] jne)).
Rahvaloenduse andmetel elas Peterburis 1890. aastal 7431 ja 1897. aastal 12 238 eestlast.
22. augustil 1884. aasta “Eesti Postimehe” andmetel elas Peterburis koguni 45 000 – 50 000, ja teistel andmetel elas seal ligikaudu 50 000 eestlast ka 1908. ja 1917. aastal. Võib arvata et suur osa eestlasi elas Peterburis end arvele võtmata, kusjuures eestlaste arv kasvas põhiliselt 20. sajandi alguses. Enne Esimest maailmasõda pidi eestlasi seal olema oluliselt üle 50 000 elaniku[4][5]. Peterburis oli eestlastel oma kirik, kogudus 2 õpetajaga, kirikukool 7 õppejõuga, hariduseselts, kes 7 algkooli üleval pidas, krediit-, laenu- ja hoiu-ühisus, naisühisus, 3 üliõpilaste ühisust jne.
Aastaks 1894 oli tekkinud eestikeelne Vene Õigeusu Kiriku kogudus, mille eesotsas oli preester Paul Kulbusch. Sügisel 1896 avati koguduse juures viieaastase õppeajaga kaheklassiline õigeusu kihelkonnakool. 1898. aastal kinnitati Peterburi metropoliidi loaga Peterburi Eesti Õigeusu Vennaste Seltsi põhikiri. Kogudus kasutas Peterburi Kolomna linnaossa Peterburi Püha Issidori kirikut, hoone pühitseti sisse mais 1908. Peterburi kubermangus tegutsesid veel Kroonlinna Ristiülendamise kogudus, Narva Nikolai kogudus, Poritsa eesti kogudus, Luga eesti kogudus, Klopitsa Peeter-Pauli kogudus, Sajanje Peeter-Pauli kogudus, Gattšina Jumalaema Uinumise kogudus ja Kriuša eesti kogudus, lisaks arvukalt palvemaju ja kabeleid.
1926. aasta rahvaloenduse ajal asus Petrogradi oblastis – Luga rajoonis, Oranienbaumi rajoonis, Jamburgi rajoonis, kus oli ligi 130 kolhoosi, umbes 22 000 eesti rahvusest elanikku[6].
Religioon[muuda | muuda lähteteksti]
Enne oma kiriku ehitamist kasutas eesti kogudus Kolomna linnaosas Drovjanoi põiktänavas (Дровяной переулок) asunud hoonet kirikuhoonena. 1844. avati pastor Cornelius Laalandi eestvõttel neljaklassiline eesti algkool ja ehitati kogudusele aastatel 1859/1860 Peterburi Jaani kirik, mis kujunes eestlaste identiteedi põhiliseks aluseks Peterburis. Kiriku eesti koguduse liikmete arv oli ligikaudu 24 000.
1884. aastal kuulus Jaani kogudusse ligikaudu 11 000 liiget, kuid nende hulka kuulusid ka perifeersete asunduste elanikud.
1894. aastal tekkis Peterburi Kolomna linnaossa ka eestikeelne õigeusu kogudus, mille eesotsas oli preester Paul Kulbusch, kellele ehitati 1903–1904 Püha Issidori Kirik.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast keiser Aleksander III poolt Läänemere provintsides alustatud venestamist omandasid eestlased tänu ministeeriumikoolides omandatud vene keele oskusele võimaluse jätkata haridusteed kõigis Venemaa kõrgkoolides, kuid suurem arv eesti üliõpilasi jätkas siiski õpinguid eestilähedases Peterburis. Eestlaste õppimise ja järgneva erialase töö leidmine oli piiratud saksa valitseva rüütelkonna poolt. Eesti üliõpilaste poolt asutati ärkamisajal Peterburi Eesti Üliõpilaste Selts (1880) ja eesti kogukonna poolt Eesti Heategev Selts (1880), Karskusselts Ustavus, Peterburi spordiselts Kalev, Peterburi Eesti Haridusselts (1907), hiljem ka eestikeelne ajaleht Peterburi Teataja (1909).
Peterburis tegutsesid 20. sajandi alguses eesti haritlased: Peeter Hellat, Arthur Lossmann, Ludvig Puusepp, August Timus, Amandus Adamson, Hans Kuusik, August Vallner, Ottomar Maddison.
Eestlaste demonstratsioon Petrogradis[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Eestlaste demonstratsioon Petrogradis
20. sajandi revolutsioonisündmustes Petrogradis osales aktiivselt eestlasest Paul Laasimir, kes oli Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimene esimees ning 1917. aasta märtsis korraldasid Petrogradis viibivad eestlased Eestimaa kubermangu autonoomia saavutamiseks massilise demonstratsiooni.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Eestlased Venemaal, Eesti Suursaatkond Moskvas". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. jaanuar 2021. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
- ↑ "Балтийский завод". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2015. Vaadatud 3. juulil 2017.
- ↑ Новое Адмиралтейство
- ↑ Eestlastest elanikkond 19.sajandi lõpul[alaline kõdulink]
- ↑ "Эстонцы-лютеране в России". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2008. Vaadatud 7. detsembril 2008.
- ↑ Мы сражались плечом к плечу[alaline kõdulink]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Peterburi eestlaste ajaloost Vikerraadio ajaloosaates "Eesti lugu"