Peter Sloterdijk

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Peter Sloterdijk (2009)

Peter Sloterdijk (sündinud 26. juunil 1947 Karlsruhes) on saksa filosoof ja kultuuriteoreetik.

Ta käsitleb maailma kui kooslust, mis sisaldab ühtviisi olulisena kõiki olemise viise ja tasandeid – inimesi, loomi, taimi, masinaid jne. Komponentide dualistlikku eristamist kehaks ja hingeks, subjektiks ja objektiks, kultuuriks ja looduseks jne peab Sloterdijk eksitavaks.

Tema tekstide stiilis saavad kokku akadeemiline sügavus ja lugeja tähelepanu siduv intrigeeriv ilmekus.

"Peter Sloterdijk on tänapäeva saksa filosoofia paha poiss," kirjutab Hasso Krull "Jumalahulluse" tõlke järelsõnas "Peter Sloterdijki rada".

Doktorikraadi kaitses ta 1975. aastal Hamburgi ülikoolis.

Oma töödes arendab Sloterdijk järgmiste autorite seisukohti: Friedrich Nietzsche, Sigmund Freud, Theodor Adorno, Martin Heidegger, Gotthard Günther, Michel Foucault, Gilles Deleuze, Jacques Derrida, Jacques Lacan, Osho.

Populaarsuse tõi Sloterdijkile 1983. aastal ilmunud kaheköiteline "Küünilise mõistuse kriitika". Tema meistriteoseks on kujunenud triloogia "Sfäärid" (1998, 1999, 2004).

Eesti keeles on ilmunud Hasso Krulli tõlkes 2019. aastal Peter Sloterdijki "Jumalahullus".

Varem on Sloterdijkist ilmunud veel Triin Kallase tõlgitud kõne "Reeglid inimesteaia tarbeks. Vastus Heideggeri "Kirjale humanismist""[1] koos tõlkija seletava artikliga "Petlikult kahjutu humanist". See kõne peeti Heideggerile pühendatud konverentsil 1999. aastal ja leidis elavat vastukaja.

Ta oli alates oli 2001. aastast kuni pensioniikka jõudmiseni 2015. aastal Karlsruhe Kunsti ja Disaini Ülikooli rektor ning 2017. aastast samas filosoofia ja meediateooria professor.

Hollandipärase nime Sloterdijk tagapõhi on selles, et ema teenis Teise maailmasõja ajal Vermahti radari vaatlejana Hollandis. Pärast sõda tutvus seal hollandlasega, neil sündisid Peter ja üks tütar, kuid varsti lahutasid vanemad abielu. Koolihariduse sai Peter Münchenis Wittelsbacheri Gümnaasiumis. Lühikest aega õppis ta 1957. aastal Ammersee internaadis, kust koos sõpradega põgenes.

Pöördeliseks etapiks elus peab ta 1978–1980 viibimist OSHO ashramis.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. (2004). Reeglid inimesteaia tarbeks. 2004, 10–11: Vikerkaar. Lk 107–132. 
  2. "Ametlik koduleht".