Mine sisu juurde

Perito Moreno liustik

Allikas: Vikipeedia
Vaade õhust kaks nädalat enne 2004. aasta paisu murdumist
Rahvusvahelisest kosmosejaamast tehtud foto. Liustiku keel on lõunapoolse järveosa ära lõiganud. Brazo Rico vesi on võrreldes ülejäänud järvega silmatorkavalt eri värvi

Perito Moreno liustik (hispaania keeles Glaciar Perito Moreno) on liustik Argentina lõunaosas Santa Cruzi provintsis Tšiili piiri lähedal. Liustikku ümbritseb Los Glaciarese rahvuspark, mis kuulub 1981. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Perito Moreno liustik on üks Patagoonia populaarsemaid vaatamisväärsusi.

Koobas liustiku põhjaosas

Perito Moreno liustik asub 78 km kaugusel El Calafatest läänes. Ta on üks 48 liustikust, mis toitub 2100 meetri kõrgusel Andides paiknevast Lõuna-Patagoonia jääväljast.[1] Jääväli on maailmas suuruselt kolmas mageveereserv.

Liustik sai nime Argentina maadeuurija Francisco Moreno järgi. Moreno oli üks esimesi, kes 19. sajandil piirkonda uurima asus ja muu hulgas aitas lahendada piiritüli Tšiiliga. Esialgu kandis liustik nime Bismarcki liustik. Aastal 1899 liustikku esimesena kirjeldanud saksa geoloog Rudolph Hauthal andis selle nime aasta varem surnud Otto von Bismarcki auks.

Liustik saab alguse kontinentaalsel veelahkmel, kus jäälahkme keskmine kõrgus merepinnast on 2200 meetrit, selle kõrgeim punkt on 2950 meetri kõrgune Cerro Pietrobelli.[2] Liustik laskub umbes 30 km ida suunas ja jõuab Argentino järveni, mille kõrgus merepinnast on 180 meetrit.[1] Aastal 1999 tehtud satelliidipiltide järgi mõõdeti liustiku pindalaks 254 km².[2]

Perito Moreno liustiku serv on 5 km laiune ja selle keskmine kõrgus on 74 meetrit üle Argentino järve veepinna. Jää keskmine paksus on 170 meetrit. Liustik liigub umbes kaks meetrit päevas.[3] Liustiku voolukiirus liustiku keskosas on kohati kuni 2,5 meetrit päevas ja ääreosas võib jääda alla 0,5 meetri päevas.[2] Jää liikumise kiirust mõjutab nii lumerohkus mägedes kui ka näiteks aastaaeg või isegi kellaaeg. Kõige kiirem paistab vool olevat hiliskevadel-varasuvel.[4] Vool on kirdesuunaline.[2]

Kohtumine järvega

[muuda | muuda lähteteksti]

Jää raskus surub liustikku pikkamisi mööda nõlva alla. Sopilise Argentino järveni ulatuv liustiku keel tungib läbi järve lõunaharu, põrkub teisel kaldal Magalhãesi poolsaarega ning sulgeb ühenduse järve lõunapoolse haru Brazo Rico ja ülejäänud järve (Canal de los Témpanose) vahel. See paisutab järve eraldatud osa. Selle veetase võib tõusta koguni kuni 30 meetrit üldisest järve veetasemest kõrgemale. Ülejäänud Argentino järve veetaset reguleerib sellest välja voolav Santa Cruzi jõgi, mis viib vee Atlandi ookeani. Brazo Rico veehulk aga suureneb tänu sademetele ja jää sulamisele. Mõnikord võib vette tunginud liustikukeele jää sisse jääda tühikuid ja need moodustavad tunneli, mille kaudu vesi kitsusest läbi pääseb.[2]

Aeg-ajalt annab jää paisu veesurvele järele ja vesi murrab hooga läbi. See põhjustab võimsa murdumise ja paljastab kõrgvee all olnud kalda. Jää kuhjumine ja murdumine vaheldub sagedusega kord aastas kuni kord kümnendis, keskmiselt iga nelja-viie aasta järel.

Eelmine murrang leidis aset 19. jaanuaril 2013. Varem on pais teadaolevalt murdunud aastatel 1917, 1934, 1940, 1947, 1952, 1953, 1956, 1960, 1963, 1966, 1970, 1972, 1975, 1977, 1980, 1986, 1988, 2004, 2006, 2008 ja 2012.[5]

Näiteks septembris 2003 voolu sulgenud paisu taga tõusis vesi 9,35 meetrit, enne kui pais märtsis 2004 murdus. Järgmine pais sulges voolu augustis 2005 ja murdus märtsis 2006.[2] Enne 2012. aasta märtsi murdumist oli veetase paisu taga tõusnud 5,6 meetrit.

Patagoonia liustikud paiknevad ookeanile võrdlemisi lähedal ja nende ablatsiooniala jääb suhteliselt madalale. Enamik selle piirkonna liustikest on viimase 50 aasta jooksul kahanenud. Perito Moreno liustik aga on üks kolmest Patagoonia kasvavast liustikust. Selle aastane netoakumulatsioon võib olla 5–6 meetrit.[2] Selle põhjuste suhtes ei ole glatsioloogid ühel meelel.[6][7] Liustiku mass ei ole viimase 90 aasta jooksul praktiliselt muutunud.[3] Perito Moreno liustiku positiivse massibilansi põhjusi on püütud leida nii liustiku enda kui ka järve kuju põhjal. Liustiku tasakaalujoon on umbes 1170 meetri kõrgusel. Sellel kõrgusel on liustiku kalle väga järsk, seetõttu vähendab joone kerkimine akumulatsiooniala pindala väga vähe. Seega muutub vähe ka massibilanss. Samal ajal võib massibilanssi positiivsena hoida ka asjaolu, et liustiku alumine osa (ehk ablatsiooniala) ei ole saanud suureneda, sest satub kokku takistusega. Ka järve suhteliselt väike sügavus võib mängida oma osa selles, et liustiku serv mureneb kergemini ega lase liustiku alumisel osal laieneda.[2]

Liustiku põhjaosa panoraamfoto
Matkajad Perito Moreno liustikul

Liustik on matkajate seas populaarne sihtkoht. See on hästi ligipääsetav. Liustiku lähedal on turismikeskus, mis korraldab retki liustiku lõuna- ja idaossa.

  1. 1,0 1,1 NASA
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Glaciar Perito Moreno, Patagonia: climate sensitivities and glacier characteristics preceding the 2003/04 and 2005/06 damming events" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 24. märtsil 2015.
  3. 3,0 3,1 "Perito Moreno liustik". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. märts 2015. Vaadatud 24. märtsil 2015.
  4. "Jumala sahk" Andides, Horisont 3/2012
  5. El glaciar Perito Moreno se rompe en invierno por primera vez desde 1917
  6. Mystery Glaciers Growing as Most Others Retreat
  7. "AAAR - Arctic, Antarctic, and Alpine Research: An Interdisciplinary Journal - Journal Article". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. juuni 2012. Vaadatud 24. märtsil 2015.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]