Perekonnasotsioloogia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Perekonnasotsioloogia uurib lähemalt perekondade olemust ja perekondlikke suhteid.

Üldine taust[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna defineerimisel lähtutakse sageli kas funktsionaalsest või strukturaalsest lähenemisest. Funktsionaalse lähenemise puhul vaadeldakse, milliseid ülesandeid perekond täidab ja strukturaalselt seda, kes perekonda kuuluvad. Funktsionaalse lähenemise järgi on perekonna põhieesmärgiks laste kasvatamine ja nende sotsialiseerimine. Strukturaalse lähenemise järgi peeti ainuõigeks perekonnavormiks kahe registreeritud kooselus vanemaga lastega perekonda ning muid kooselu- ja perevorme vaadeldi normist kõrvalekaldumisena.[1]

Tänapäeva kontekstis on tekkinud juurde uusi perevorme, mida perekonnasotsioloogia uurib. Näiteks vabaabielu, üksikvanemate pered, samasooliste pered. Perekonnasotsioloogia peamisteks uurimisvaldkondadeks on pereliikmete demograafia, sotsiaalne klass, soorollid, abiellumus ja lahutused.

Perekondi on võimalik uurida mikro- ja makrotasandil [2]:

  • Mikrotasand uurib suhteid perekonnas ja muutuseid rollides.
  • Makrotasand uurib perekonna ja teiste institutsioonide omavahelist suhet keskendudes perekonnapoliitikale.

Perekonna arengufaasid[muuda | muuda lähteteksti]

Evelyn Duvall [3] on esile toonud, kuidas perekond aja jooksul areneb:

1. Lasteta paar

2. Vanim laps alla 30 kuu vana

3. Vanim laps 30 kuud – 6 aastat vana

4. Vanim laps 7-13-aastane

5. Vanim laps 14-20-aastane

6. Aeg esimese lapse lahkumisest kuni viimase lapse lahkumiseni kodust

7. “Tühi pesa” kuni taandumiseni ehk pensionile jäämiseni

8. Taandumisest kuni ühe abikaasa surmani

Teoreetilised lähenemised[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna uurimise võib jagada järgnevate kontseptuaalsete raamistike ja perioodide järgi:

Eesti pereloome ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on põhjalikult perekondi uurinud näiteks Dagmar Kutsar, Kairi Kasearu, Aili Kelam, Leeni Hansson ja Anu Narusk.

13.–19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Monogaamne abielu hakkas Eestis sagenema koos ristiusu levikuga 13. sajandil, aga veel 17. sajandist leidub viiteid eestlaste polügaamiale. 13. sajandi Eesti alade pereloomekäitumist arvatakse kujundanud olevat juba kiriku kanooniline kord. Kanooniline norm nägi ette lapse sündi perekonda ning vallaslapsed ei olnud kooskõlas sellega. [4] Vallaslaste hukkamõist ei pruukinud Eesti alal olla siiski nii tugev kui Lääne-Euroopas. Lapse sünd ning abiellumine olid tugevas ajalises seoses ning sünd ise paljudel juhtudel abielu sõlmimise ajendiks. 18. sajandi lõpul moodustasid abieluvälised sünnid umbes 2% kõigist sündidest. [5]

18. ja 19. sajandil abiellusid nii mehed kui ka naised enamasti 20–25-aastaselt. 18. sajandi lõpukümnenditel olid hinnangute järgi ligi pooled Eesti ala abieluealistest meestest ja naistest abielus. Kuigi abielulahutusi peaaegu ei olnud, ei kestnud abielud siiski väga kaua ning lõppesid tavaliselt ühe abielupoole varase surmaga. Umbes pooltel juhtudel lõppes abielu veel naise fertiilses eas. [6]

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Nii abiellumine kui sündimus sõltusid 1920. aastate lõpul põllumajanduslikust viljakusest [7]. Mehed abiellusid enamasti 25–29 aasta ja naised 20–24 aasta vanuselt. Just suhteliselt hilist abiellumist võib pidada madala sündimuse üheks põhjuseks Eestis [6]. Teine maailmasõda ja sellele järgnenud meeste ja naiste tasakaalu muutus vähendas ametlikku abiellumist ja suurendas abieluväliste sündide arvu [8].

1960. ja 1970. aastatel oli Eestile iseloomulik võrdlemisi kõrge abiellumus, kasvav lahutumus ja kahanev esmaabiellujate vanus. 1970. aastatel hakkas Põhjamaades vähenema registreeritud abielude arv ning asenduma vabaabielus elavate paaridega [8].

Vaba kooselu hakkas eriti kiiresti levima 1980. aastate teisel poolel. Taasiseseisvumisele eelnenud laulva revolutsiooni perioodil – 1980. aastate lõpus – toimus traditsiooniliste perekondlike väärtushoiakute esilekerkimine. Demograafiliselt väljendus see mitmelapseliste perede osatähtsuse suurenemises, seda eelkõige eestlaste ja maainimeste hulgas. Samuti iseloomustas antud perioodi tervet ühiskonda hõlmanud perekonna ja laste suur väärtustamine. Laste arvu kasvu ja perekonna väärtustamise peamiseks põhjuseks on toodud asjaolu, et üldine majanduslik langus tingis perekonna kui pereliikmete heaolu tagaja senisest kõrgema tähtsustamise [9] .1980. lõpus ja 1990. aastate alguses kasvas seoses perekondlike väärtushoiakute esilekerkimisega ka traditsioonilise rollijaotusega perekonna pooldajate hulk [10]. Põhinedes Leeni Hanssoni töödele ja riiklikule statistikale saab 1990. aastate muutused Eesti perekonnas kokku võtta järgnevalt: abielude sõlmimine ja esimese lapse sünd lükkus edasi hilisemasse vanusesse ning lastetute paaride arv kasvas. [11]

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Uuel sajandil on aga eesti pered liberaalsemad ning perevormid on veel mitmekesisemad. Esineb palju vabaelu ning märgata on üksikemade arvu kasvu. Lapsi ja abiellumist planeeritakse hoolikalt, kuid üha vanemas eas.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Aili Kelam, Leeni Hansson (2004). Valikud ja võimalused Eestis aastatel 1993–2003. Tallinna Ülikooli Kirjastus. 
  2. Richard James Gelles (1995). Contemporary Families: a Sociological View. Thousand Oaks, CA: SAGE Publications, Inc. 
  3. Evelyn Duvall (1967). Family development. Philadelphia: Lippincott. 
  4. Kala, Tiina; Kaljundi, Linda; Kreem, Juhan; Leimus, Ivar; Markus, Kersti; Mänd, Anu; Põltsam-Jürjo, Inna; Russow, Erki; Selart, Anti; Tamm, Marek; Valk, Heiki (2012). Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg.. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut. 
  5. Heldur Palli (2004). Traditional Reproduction of the Population in Estonia in the 17th and 18th centuries. Tallinn: Argo. 
  6. 6,0 6,1 Mare Ainsaar (1997). Eesti rahvastik Taani Hindamisraamatust tänapäevani. Tartu Ülikooli Kirjastus. 
  7. H. Reiman (1939). Eesti: 20 aastat iseseisvust sõnas ja pildis. Tallinn: Konjunktuuriinstituut. 
  8. 8,0 8,1 Mare Ainsaar, Kairi Kasearu, Kadri Rootalu (2014). Muutused Eesti pereloomekäitumises 20. ja 21. sajandil. Akadeemia. 
  9. Anu Narusk (1996). Perekond. Eesti Inimarengu aruanne 1996. 
  10. Anu Narusk (1995). Estonian family in transition. Nationalities Papers, 23, 1, 141–152. 
  11. Leeni Hansson (2000). Muutuv perekond Eestis ja Euroopas. Eesti Inimarengu aruanne.