Pelargoon
| Pelargoon | |
|---|---|
.png) Pelargonium peltatum | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Kurerehalaadsed Geraniales |
| Sugukond |
Kurerehalised Geraniaceae |
| Perekond |
Pelargoon Pelargonium L'Hér |
Pelargoon (Pelargonium) on kurerehalaadsete seltsi kurerehaliste sugukonda kuuluv taimede perekond, kuhu kuulub umbes 250 liiki[1] püsikuid ja sukulentseid (pool)põõsaid.[2] Pelargoonid on tuntud ka kui geraaniumid, kuid see võib tekitada segadust Kurereha perekonnaga, mille ladina- ja ingliskeelne nimetus on samuti Geranium.
Pelargoonid on põuakindlad taimed, mis on peamiselt pärit Lõuna-Aafrikast. Nad on levinud ilutaimed, sest nad õitsevad kaua ja õied on kirkad ja värvilised. Pelargoone kasutatakse ka eeterlikes õlides ja rahvameditsiinis.[3]
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Pelargoonid on üsna puitunud vartega ja püstised või roomavad. Leidub nii mittearomaatseid kui ka aromaatseid pelargoone. Lehed on terved või külgedelt või pealt sisselõigetega.[4] Õisikud on väiksemate ja normaalsete lehelehtede või ainult väiksemate lehestiku lehtedega õitsvad oksad. Õisikus on 1-20 õit. Õied on valged, roosad, roosakaslillad või lillad, tagumised kroonlehed on tumelillad, veinipunase või tumepunase sulgjasarnase märgistusega. Õies asub 7 viljakat tolmukat.[4]
Kasvatamine[muuda | muuda lähteteksti]
Pelargoonid võivad kasvada peenardes, pottides ja rõdukastides. Nad kasvavad keskmise viljakusega liiv- ja liivsavimuldadel ja päikeselised kuni poolvarjulises kasvukohas. Kasvuperioodil vajab regulaarset kastmist ning väetamist, et rikkalikult õitseda sügiskülmadeni. Potis kasvatades tuleb jälgida, et üleliigne vesi saaks avauste kaudu välja valguda, sest pelargoonid ei kannata liigniiskust.[5]
Pelargoonid õitsevad mai lõpust septembrini. Õisikud on särava tooniga. Suured poolkera- või kerakujulised õisikud kasvavad igast lehekaenlast. Liht- või täidisõied on koondunud pikkade õitevarte otsa õisikuks. Püstised sordid kasvavad 30-40 cm kõrguseks.[5] Pelargoone on võimalik kasvatada püsikutena, kui hoida üle talve külmumisvabalt (min. temp. 7°C). Seejuures peaks koht olema jahe, valge ja taimi kasta minimaalselt. Kevadel lõigata tagasi, jättes umbes 5 cm pikkused tüükad, millest arenevad uued võrsed. Tagasilõigatud oksi võib kasutada pistokstena paljundamiseks. Seemnetega paljundamisel tuleb seemned külvata detsembrist veebruarini. Idanevad 20-25°C juures 7-14 päeva. Pelargoonid istutatakse 20-30 cm vahedega.[6]
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Briti Pelargooniselts klassifitseerib kõik maailmas leiduvad pelargoonid ja nende hübriidid rühmadesse[7] :
- viirpelargoonid
- Pelargonium zonale
- ingelpelargoonid
- luuderohulehised pelargoonid
- Pelargonium peltatum - luuderohulehine pelargoon
- suureõielised pelargoonid
- Pelargonium grandiflorum - suureõieline pelargoon
- unikaalsed pelargoonid
- lõhnavad pelargoonid
- Pelargonium graveolens - lõhnav pelargoon
- Pelargonium citronellum - sidrunpelargoon
- Pelargonium crispum - kähar pelargoon
- Pelargonium odoratissimum - ülilõhnav pelargoon
- Pelargonium radula - kare pelargoon
- Pelargonium tomentosum - karvane pelargoon
- Pelargonium capitatum - roospelargoon
- Pelargonium grossularioides - kookospelargoon
- Pelargonium dichondrifolium - pipralõhnaline pelargoon
- looduslikud pelargoonid
- esmahübriidid
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Dekoratsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Pelargoonid on populaarsed dekoratiivtaimed.[8]
Toidus[muuda | muuda lähteteksti]
Pelargoone kasutatakse maitse lisamiseks küpsetistesse, külmutatud piimatoodetesse, kommidesse, nätsudesse, tarretisse, pudingusse, alkohoolsetesse ja mittealkohoolsetesse jookidesse. Pelargonium tomentosumi, mündilõhnalist pelargooni kasutatakse tees.[8] Pelargooniõli pikendab toidu säilivust oma antimikroobiliste omadustega.[8]
Parfümeeria[muuda | muuda lähteteksti]
Pelargoonidest saadavat õli kasutatakse parfüümides, näiteks roosilõhnalistes, mündilõhnalistes, tsitruselõhanlistes parfüümides.[8]
Meditsiin[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvameditsiinis on pelargoon kasutusel olnud erinevate haiguste ja sümptomite vastu: düsenteeria, nefriit, närvivalu, palavik ja paljude teiste vastu.[8]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Pelargoon |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Pelargonium". The Plant List. 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga 23.11.2019. Vaadatud 14.05.2020.
- ↑ "Pelargoon". Eesti keele seletav sõnaraamat. Vaadatud 14.05.2020.
- ↑ "pelargoon". Eesti Entsüklopeedia. Vaadatud 15.05.2020.
- ↑ 4,0 4,1 Strlic, Matija. "Pelargonium (DC.) Harv". Vaadatud 25.05.2020.
- ↑ 5,0 5,1 "Pelargoon". Kekkilä. Vaadatud 15.05.2020.
- ↑ "Pelargoon". Aiasõber. Vaadatud 15.05.2020.[alaline kõdulink]
- ↑ Toivo Niiberg (22.03.2018). "Pelargoone on lihtne paljundada". Maa Elu. Vaadatud 15.05.2020.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 M.T. Lis-Balchin. Handbook of Herbs and Spices: Volume 2, Cambridge: Woodhead Publishing, 2004.