Pegasus (kohvik)

Allikas: Vikipeedia
Pegasus (juuli 2014)

Pegasus on Tallinna Kirjanike Majas (Harju tänav 1) asuv kohvik.

1962. aastal avatud kohviku Pegasus kujundasid sisearhitektid Väino Tamm, Leila Pärtelpoeg ja Allan Murdmaa.

Kohviku Niguliste kiriku poolset osa ääristab klaassein, millel oli oluline roll ruumimõju loomisel, andes kohvikule valgust ja avarust. Aknad jäeti erinevalt teistest kohvikumiljöödest kardinatega katmata. Akende kaudu taheti muidu lihtsakoelist sisekujundust täiendada Harju tänava haljasalale avaneva vaatega.

Seinad olid krohvitud halliks ning neisse olid asetatud koonilise kujuga seinavalgustid, mis moodustasid oma asetusega geomeetrilise ornamendi. Koonuste avaosa oli suunatud seina poole, mistõttu valgus ei paistnud saali, vaid peegeldus seinalt vastu.[1]

Kohvikule andis olulise lisanduse Väino Tamme disainitud mööbel. Pegasuse toolid olid lihtsad, spoonitud vineeriga kaetud tumedast puidust toolid, mille tegid eriliseks see, et raskele rauast konstruktsioonile oli asetatud kaks vineertahvlit, mida ühendas seljatoe otsa kinnitatud metallist klamber.[1]

Kohviku kolme korrust ühendas Allan Murdmaa kavandatud metallist keerdtrepp, mis andis erinevalt tavalisest trepist juurde teeninduspinda ning mõjus efektselt. Keerdtrepi lõppu asetati Edgar Viiese alumiiniumist skulptuur “Pegasus”, mis oli Eesti esimene abstraktne skulptuur avalikus ruumis, ning andis keerdtreppi täiendades ruumile veelgi enam dünaamilisust.[1]

Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielukeskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi, mis esitasid tolle aja kõige uuenduslikumat loomingut. Eesti popkunsti arenguloos on olulise tähtsusega Pegasuses 1969. aastal toimunud SOUP-rühmituse näitus, kus noored vihased Ando Keskküla, Andres Tolts, Leonhard Lapin ja teised esitasid esmakordselt oma kõmulisi teoseid. Järgmisel aastal astuti avalikkuse ette koos Kaljo Põllu juhitud Visaritega. Kohviku uuenduslikust miljööst inspireerituna valmis Leohard Lapinil koomiks “Benno Bladikorni elurõõm, arvamused ja mõttetu surm kohvikus “Pelargia”” (1-10 pilti, 1970, Eesti Kunstimuuseum).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Kristina Jagodin (2007). Tamm ja Asi: sisearhitektid Väino Tamm ja Vello Asi. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum. Lk 28.
  2. Harry Liivrand (09.11.2000). "EE: Kadunud kohvik". Eesti Päevaleht. Vaadatud 6.06.2017.