Peeter Ollen
Peeter Ollen (kuni 26. augustini 1933 Peeter Oinas; 15. november 1885 Tartu – 15. märts 1963 New York) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1927) ja vandeadvokaat. Ta oli 2. jalaväepolgu ja 2. Üksiku Jalaväepataljoni ülem.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter Oinas alustas oma sõjaväeteenistust Venemaa Keisririigi armees, kus ta teenis Aleksandropoli jalaväepolgus[1]. Esimese maailmasõja ajal, 1915. aastal, autasustati teda vapruse eest IV järgu Püha Anna ordeniga[1].
1917. aastal lõpetas kapten Peeter Oinas Nikolai Kindralstaabi Akadeemia sõjaaegse lühendatud kursuse. Pärast seda teenis ta Venemaa kodusõja ajal Volga rahvaarmee 1. kütidiviisi staabis. Volga rahvaarmee oli osa valgete poole vägedest, kes võitlesid bolševike vastu.[2] Täpsemad andmed Oinase tegevuse kohta selle perioodi vältel puuduvad. Kodusõja lõppedes opteerus ta Eestisse ja ta liitus ta rahvuslike väeosadega. 1917. aastal määrati Oinas 2. Eesti jalaväepolgu (rahvapäraselt Sakala polk) ülemaks. See polk mängis olulist rolli Eesti Vabadussõjas, sealhulgas Aidu lahingus, mille käigus peatati Punaarmee edasitung Jõgeva suunal.
Teenistus Eesti Vabariigi sõjaväes
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter Oinas jätkas teenistust ka pärast Vabadussõda. 1922. aastal ülendati ta alampolkovnikuks ja 1927. aastal koloneliks.
Eestist lahkumine
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal põgenes Oinas Ameerika Ühendriikidesse. Ta elas New Yorgis, kus suri 1963. aasta märtsis. Tema tütar Kiira Ollen suri samuti New Yorgis 1989. aastal.
Enne Eestist lahkumist oli Peeter Oinase elukoht Tartumaal Sadala vallas Resti külas Pillijago talus[3].
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 "Aumärgid saanud". Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 55. 9. märts 1915.
- ↑ KRÖÖNSTRÖM, MATI (2008). "Eesti sõjaväe juhtivkoosseis Vabadussõjas 1918-1920". Tartu Ülikool. Lk 154.
- ↑ "Kolonel Oinas eestindatud Ollen". militaar.net.