Pavel Gorgulov
| Pavel Gorgulov | |
|---|---|
 | |
| Surmaaeg | 14. september 1932 |
Pavel Gorgulov (29. juuni 1895 Labinsk – 14. september 1932 Pariis) oli Prantsusmaa presidendi Paul Doumer' tapja.
Atentaat[muuda | muuda lähteteksti]
Gorgulov tulistas 6. mail 1932 püstolist mitu lasku president Paul Doumer' pihta, kes parajasti oli külastamas Esimesest maailmasõjast osavõtnud kirjanike näitust. President ei olnud jõudnud veel ühtegi stendi vaadata. Kuulid tabasid teda rinda ja pähe. Ta viidi haiglasse, kus ta mõne tunni pärast 7. mail suri.
Pärast atentaati[muuda | muuda lähteteksti]
Gorgulov arreteeriti kuriteopaigas. Ta peksti läbi ja viidi kohe politseikomissariaati. Temalt võeti ära mürgikapslid, mida ta tahtis kasutada, ja märkmik, mille esimesele lehekülgele oli kirjutatud vene keeles "doktor Pavel Gorgulov" ja prantsuse keeles "vabariigi presidendi tapnud vene rahvusliku fašistliku roheliste partei juht". Järgnesid segased luuletused Venemaast. Leiti ka "roheliste partei programm", mille kohaselt tuleb esile kutsuda maailmasõda, et bolševikud kukutada ja Venemaal võim haarata.
Ülekuulamisel nimetas Gorgulov end sõjaveteraniks, kirjanikuks ja ajakirjanikuks, keda loevad kõik Tšehhoslovakkias ja keda tunneb kogu maailm. Ta olevat Mussolini ja Hitleri austaja ning olevat presidendi tapnud sellepärast, et Prantsusmaa tahab bolševikkudega koostööd teha.
Uurija said varsti aru, et Gorgulov tegutses üksi ja tema taga polnud mingit poliitilist organisatsiooni. Gorgulov rääkis, et ta on varem tahtnud tulistada ka Leninit, Hindenburgi ja eelmist presidenti Gaston Doumergue'i. Ta rääkis meeleldi, ei ilmutanud erilist kahetsust ning nautis ajakirjanduse tähelepanu ja kirjastajate huvi tema romaanide vastu.
Hukkamine[muuda | muuda lähteteksti]
Gorgulov giljotineeriti 14. septembri varahommikul 1932. Paberossist ta keeldus, kuid jõi kaks klaasi rummi. Ta võttis õigeusu preestrilt armulauda. Teel giljotiini juurde ta laulis mingit vene laulu. Hukkamine oli avalik ja leidis aset Santé vangla müüri ääres. Juhuslikke pealtvaatajaid ei olnud. Ajakirjanikud jälgisid hukkamist eemalt.
Gorgulovi asjade hulgast leiti hulk täiskirjutatud pabereid. Ta kirjutas põhiliselt endast ning kirjeldas muuhulgas, kuidas tema hukkamine toimub Roheliste hümni ja sõjaväeliste auavalduste saatel aulas.