Parkuur (harrastus)

Allikas: Vikipeedia

Parkuur (ka parkour; prantsuse keeles parkour) on sportlik harrastus, mis seisneb võimalikult otseses, sujuvas ja kiires liikumises (hüpped, ronimine jm) mistahes maastikul erinevaid takistusi ületades. Parkuuriga sarnaneb free running, kuid sellel on teistsugune eesmärk. Parkuur on võimalikult kiire ning efektiivne liikumine, free running aga sisaldab mitmesuguseid trikke, nagu saltod jm, mis võtavad hoogu maha ega kuulu seetõttu parkuuri alla.

Parkuuri ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Parkuuri "vanaisa"[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1902 teenis Prantsuse mereväeohvitser George Hébert St Pierre'i saarel Martinique'is.

Hébert märkas kohalike elanike kehalist võimekust, mis oli tingitud pigem nende loomulikust igapäevasest elust, mitte füüsilisest treeningust. Samal aastal hakkas purskama Mount Pelee vulkaan. Hébert oli üks sõjaväepäästjatest, kes aitas evakueerida mitusada inimest. Vulkaanipurse laastas Saint-Pierre'i sadama ja 40 000 inimest leidis mõne minuti jooksul oma viimase puhkepaiga punase tulise tuha ja laava all. Kogemus mõjutas Hébert'i sügavalt ja juhtis teda tema eetoseni: füüsilisi võimeid ja jõudu tuleks kombineerida sotsiaalse südametunnistuse ja altruismi positiivsete hoiakutega. Tema motoks sai "être fort pour être utile" ('olla tugev, et olla kasulik'). Vaadeldes ka Aafrika alade põlisrahvaste loomulikku võimekust, arendas Hébert oma meetodi (kehakultuuri) füüsilise võimekuse treeninguteks, mis põhinesid loomulikel tegevustel, mitte tegevustel, mis oleks orienteeritud võistlemisele.

Ta kujutas kehalise võimekuse arengut järgmise kursusena (parcours):

"... mille jooksul üks kõnnib, teine jookseb, kolmas hüppab, neljas liigub neljakäpakil, üks ronib, üks kõnnib ebastabiilsel pinnal, üks tõstab ja üks kannab, üks viskab ..." (Georges Hébert – méthode naturelle)

Peamine erinevus võrreldes teiste süsteemidega, nagu võimlemine, oli see, et Hébert soovitas treeninguteks looduslikku keskkonda või spetsiaalselt selleks loodud keskkonda, mis jäljendaks looduslikke takistusi. Fookus ei olnud kindlatel tegevustel, vaid kõigi teostatavate tegevuste spontaansusel, sõltuvalt keskkonna nõuetest. Hébert oli üks esimesi sedalaadi takistusraja koolituse toetajaid.

Héberti loomulik meetod oli ka kehakultuuri rakendamine maailmas, tutvustades moraalset elementi – mis oli uus. Loomulik meetod on tänapäeval siiani kasutusel füüsilisel treeningul. Näiteks MovNat on kaasaegne loomuliku liikumise coaching-süsteem, mis põhineb meetodil méthode naturelle. Ta jagab sama filosoofiat ja lähenemist kehakultuuri ja füüsilisse võimekusse, ainult 21. sajandi uuendustega. Ingliskeelse tõlke meetodi méthode naturelle kohta võib leida ajakirjast Conditioning Research. "Praktiline juhend kehakultuuri haridusest" (1912. aasta väljaanne, koostanud Georges Hébert) on huvitav ajalooline dokument omaette.

Parkuuri "isad"[muuda | muuda lähteteksti]

Parkuuri isad on tegelikult isa ja poeg. Raymond Belle oli Prantsuse kodanik, kes sündis Vietnamis. Ta oli haritud Prantsuse sõjaväes ja temast sai ka paljukiidetud tuletõrjuja. Ta võitis palju auhindu kehakultuuris ja füüsilises võimekuses, sealhulgas köieronimises, ja teda on autasustatud ka päästmise ja vaprate tegude eest tuletõrjujana.

Tema kokkupuude George Héberti füüsilise ettevalmistuse meetodiga sai alguse peaaegu kindlasti Prantsuse sõjaväe aegadest Vietnamis ja Prantsusmaal.

Prantsuse sõjaväes oli välja töötatud takistusrajakoolitus, umbes nagu Héberti meetod parcours du Combattant.

Allolev video näitab varajast "linnavõimlemist" (harjutusi), kus keskkonda on kasutatud loodusliku takistusena, et arendada tugevust. See on Saksa kaskadöör Arnim Dahl, kuid saavutused, mida ta demonstreerib, sobivad hästi Héberti eetosega füüsilisest treeningust ja loomulikust meetodist.

Raymond Belle'i poeg David Belle oli tugevalt mõjutatud nii kangelaslikest lugudest, mida rääkis tema vanaisa ja oma isa saavutustest, mis tutvustasid talle Héberti kehalise treeningu meetodit. Ka David teenis lühidalt tuletõrjes ja Prantsuse sõjaväes, mille järel ta oma hilises teismeeas kolis Lissesi kommuuni Pariisi äärelinnas. Üks vaatamisväärsuseid Lissesis on ronimisstruktuur Dame Du Lac keset Parc du Laci parki, mis on muutunud parkuuri praktiseerijate (traceurs) jaoks "palverännaku kohaks". Lissesis leidis David mõttekaaslased, kes jagasid temaga sama huvi ja kirge füüsilise treeningu vastu. Nad moodustasid rühmituse Yamakasi.

Grupis olid Yann Hnautra, Chau Belle, David Belle, Laurent Piemontesi, Sebastain Foucan, Guylain N'Guba Boyeke, Charles Perriere Malik Diouf ja Williams Belle. Neid isikuid on laialdaselt peetud parkuuri esiisadeks – nende seas David Belle, kui peategelane.