Parkhofi mõis

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Mitte segi ajada Pargi mõisaga
Parkofi mõisa peahoone

Parkhofi mõis (ka Parkovi, Pargi, Bergholdi) oli maavaldus Hageri kihelkonnas Põikma küla alal.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Parkhofi mõis asus Hageri kihelkonnas Harjumaal. Seda valdust tänapäevastes mõisanimekirjades ei ole, sest asutati alles 19. sajandi viimastel aastakümnetel ja kadus Eesti Vabariigi sünniga, kui Parkhofi poolmõisast sai talukoht. Nõukogude aja alguses tegutses Parkhofi mõisas hobulaenutuspunkt, hiljem jäeti hooned tühjaks ja maaparandustööde ajal tassiti laiali. Täna asub endises mõisakohas talu, kõik hooned on uued, ajaloolist mälu kannab Hageri–Kodila–Kuusiku teelt tallu juhatav teeviit Parkhofi tee. Kunagisest uhkest kuusealleest on saja-aastased kuused väljavahetamisel, säilinud on kahel pool teed kulgenud kiviaed ja mõisa kõrvalhoonete kivivundamendid. Peahoone asukohas on osaliselt säilinud vundament, näha on ka võlvkeldri detaile. Tiigi asukoht on aimatav. Pargist on säilinud mõned põlispuud (suured tammed, kuused). Kohe krundi piirilt saab alguse Rabivere maastikukaitseala.

Mõisa rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kodila mõis kaotas 1876 rüütlimõisa staatuse ja muutus poolmõisaks ning 16.02.1880 müüs Kodila mõisaomanik John Robert von Husen mõisa Tännassilma talupoeg Hans Leikile  hinnaga 29 000 hõberubla.[1] Umbes 1882–1883 asus von Husen kokku ostma maid Hageri kihelkonna Mäeküla mõisa Põikma küla maadelt, alguses omandas Päraku, seejärel Mardimäe talu ja veel kaks väiksemat saunakohta. Uue koha nimetas von Husen Parkhofiks ja sellest pidi saama Tallinn-Viljandi raudteeliini kavandatava ehitamisega seoses pealinna suvesakste suvituskoht, sest esialgsete plaanide kohaselt oleks raudtee Kohilast Viljandisse läinud läbi Hageri.[viide?]

Uus omanik lõhkus vanad hooned maha. Kõigepealt ehitas väikese tööliste maja, kus ka ise elas, kuni ühe suvega valmis Vene maamõisate stiilis puidust peahoone, all saal ja 10 väikest tuba, teisel korrusel 4 tuba. Hoonel oli suur trepp ja kaheksale postile toetuv palkon. Postid lõppesid kaartesse ja palkoni võrestik oli nikerdistega kaunistatud, katuseviilu servaks oli lai puidust pits. Palkonile avanes klaasuks. Metsapoolne külg oli lihtne, maanteepoolses küljes suur klaasveranda ja teises otsas lisakoda kööki pääsemiseks. Peahoone taha heinamaa servale istutas John Robert von Husen ilupuid ja nimetas oma kompleksi Parkhofiks.[2]

Mõisakompleksist[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleksi kuulusid puidust peahoone, laut, selle taga köetav ruum kodulindudele (linnuruumi taga asus tiik), väike hobusetall (4–5 hobusele), kõrval laudadest sõiduriistade kuur, talli vastas põlluserval rehi ja viljaküün, väike tööliste maja, suur karjalaut. Loomalauda taha sealauda otsa ehitati karjaköök. Pargipuude all köögiukse ja kaevu lähedal asus väike saun pesuköögiga sama katuse all. Mõisa juurde viis lai kruusatatud tee. Mõisas peeti mustvalget tõukarja.[3]

Omanikud[muuda | muuda lähteteksti]

John Robert von Husen – Parkhofi mõisa rajaja. Natalie, Johanni (John) t von Uexküll (sünd von Harder) – tuntud kunstimetseen Kose-Uuemõisast, kes kinkis Parkhofi oma ristipojale. Victor von Kotzebue – viimane aadlikust mõisaomanik.

Parkhof 1905. aasta sündmuste keerises[muuda | muuda lähteteksti]

1905. aasta sündmused puudutasid Parkhofi mõisa, mõisa ennast teadaolevalt siiski ei rüüstatud ega põletatud, kuid sündmuste keerisesse sattus nende omanik, Parkhofi viimane mõisnik Viktor (Victor) von Kotzebue. Ülestõusnute vägivalla alla langesid mõisnikud Joachim von Dehn (Mäeküla mõis Järvamaal), mõisarentnik Kornelius Woldemar von Samson-Himmelstjerna (Kuimetsa mõis) ja noorparun Odo von Budberg (Võhma-Vanamõisa mõis).[4] Neist Parkhofi mõisaomanik Viktor von Kotzebue sattus ülestõusnute-mässajate kätte vangi, talle suruti kätte punalipp ning sunniti lõhkuma Sutlema mõisa aknaid ja peegelid. Tunnistajate ütlused siiski suurt peksu ei kinnita, pigem räägitakse tõukamisest ja mõnest vopsust selga või mööda sääri, et sundida teda lõhkuma teise mõisniku vara,[5] kuid siiski olevat üks mässajatest Kotzebue selga püssipära puruks löönud.[6]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hilda Moosberg .1905–1907. aasta revolutsioon Eestis, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1955
  • Aivar Kriiska, Andres Tvauri, Antti Selart, Birgit Kibal, Andres Andresen, Ago Pajur. Eesti ajaloo atlas. Kaart. Avita, Tallinn[7]
  • Mihkel Aitsam jun. 1905 aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis, käsikiri 1948/1951, Ilmamaa, 2011. (Aitsam kirjeldas Pargi poolmõisa rüüstatud mõisana, kui ekslikult paigutas Märjamaa kihelkonda Läänemaal[8]. Ilmselt selle eksituse järgi ka paljud hilisemad autorid.
  • Toomas Karjahärm. 1905. aasta Eestis, massiliikumine ja vägivald maal, Tallinn, Argo, 2013. Karjahärm on õigesti Pargi/Parkhofi mõisa Hageri kihelkonda paigutanud.[9] Aluseks on võetud Eestimaa Rüütelkonna nimekiri Eestimaal 26.-28. oktoobril 1905 ja 12.-19. detsembril 1905 revolutsionääride poolt põletatud, purustatud ja rüüstatud rüütlimõisate ja pastoraatide kohta. 4. veebruar 1906 [10]
  • Sireli Ruusma. 1905. aastal põlenud mõisad: kadunud arhitektuuripärand ja selle taastamine, Tartu Ülikool, magistritöö 2019

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Kinnistute register – Kinnistu detailandmed". www.ra.ee. Vaadatud 1. juunil 2023.
  2. ↑ Ants Vihman "Ajalooline suusõnaline traditsioon Hageri kihelkonnast" 1930. aasta suvel, lk 397 (181). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline arhiiv. Fond 199 mapp 53 Akadeemilise Ajaloo Seltsi stipendiaatide aruanded.
  3. ↑ Kalda, Madde (1981). Seitse tähte taeva Sõelas. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 167–168.
  4. ↑ Ruusmaa, Sireli (2019). ""1905.aastal põlenud mõisad: kadunud arhitektuuripärand ja selle taastamine"" (PDF). dspace.ut.ee. Vaadatud 25. aprillil 2023.
  5. ↑ Ants Vihman "Ajalooline suusõnaline traditsioon Hageri kihelkonnast" 1930. aasta suvel, lk 339 (123). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline arhiiv. Fond 199 mapp 53 Akadeemilise Ajaloo Seltsi stipendiaatide aruanded.
  6. ↑ Ants Vihman "Ajalooline suusõnaline traditsioon Hageri kihelkonnast", lk 326 (110). Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti kultuurilooline arhiiv Fond 199 mapp 53 Akadeemilise Ajaloo Seltsi stipendiaatide aruanded.
  7. ↑ Kriiska, Tvauri, Selart, Kibal, Andresen, Pajur, Aivar, Andres, Antti, Birgit, Andres, Ago (2006). Eesti ajaloo atlas. Kaart. Tallinn: Avita. Lk 96. ISBN 998520915X.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ Aitsam, Mihkel (2011). 1905 aasta revolutsioon ja selle ohvrid Eestis. Tartumaa: Ilmamaa. Lk 183–287. ISBN 9789985773642.
  9. ↑ Karjahärm, Toomas (2013). 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn: Argo. Lk 549. ISBN 978-9949-527-08-3.
  10. ↑ Karjahärm, Toomas (2013). 1905. aasta Estis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn: Argo. Lk 548. ISBN 978-9949-527-08-3.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Hageri kirik

Kirik: Hageri
Mõisad: Adila mõis | Angerja mõis | Hageri kirikumõis | Haiba mõis | Kelba mõis | Kirdalu mõis | Kernu mõis | Kohatu mõis | Kohila mõis | Kurtna mõis | Lohu mõis | Lümandu mõis | Mäeküla mõis | Maidla mõis | Ohulepa mõis | Pahkla mõis | Rabivere mõis | Ruila mõis | Salutaguse mõis | Sutlema mõis | Tohisoo mõis | Uuemõisa mõis

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Parkhofi_mõis&oldid=6537447"