Pareto printsiip

Allikas: Vikipeedia

Pareto printsiip ehk Pareto reegel ehk 80:20 printsiip on Vilfredo Pareto poolt 1897. aastal avastatud analüüsi- ja otsustusmudel, mille kohaselt põhjuste ja tagajärgede, sisendite ja väljundite ning töö ja tulemuste vahel valitseb loomupärane tasakaalutus.

Põhjused, sisendid ja tööpanused jagunevad kahte kategooriasse: enamik, millel on tühine mõju ja väike vähemik, millel on valitsev mõju.

Pareto printsiipi rakendusvaldkonnad: majandus, ärijuhtimine, kvaliteedijuhtimine, personalijuhtimine, statistika, sotsioloogia, meditsiin jmt.

80:20 printsiibi kohaselt leiame kaht põhjuste ning tagajärgede andmejada uurides ja analüüsides kõige tõenäolisemalt tasakaalu puudumise. See mõõtmistoiming järjestab teise andmejada tähtsuselt alanevaks ja võimaldab võrrelda kahe andmejada protsente. Kokkuleppeliselt mainitakse 20 protsendi põhjustena tipmist 20 protsenti, mitte alumist.

80:20 analüüs[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis 80:20 analüüs.

80:20 printsiibile on lisandunud 80:20 analüüs, millega määrata täpne suhe põhjuste/sisendite/töö ja tagajärgede/väljundite/tulemuste vahel. See analüüsimeetod kasutab 80:20-suhte võimalikku olemasolu hüpoteesina ja kogub fakte, mille põhjal avaneb tõeline suhe. Tasakaalutus võib esineda suhtena 65:35, 70:30, 80:20, või mis tahes muu suhtena.

80:20-analüüs uurib suhet (%) kahe võrreldava andmehulga vahel. Üks andmehulk on alati inimeste või esemete maailm, harilikult sajani küündiv või suuremgi arv, mida saab avaldada protsentides. Teine andmehulk on seotud mõne huvipakkuva, inimesi või esemeid puudutava tunnussuurusega, mida võib mõõta ja samuti avaldada protsentides. See analüüsimeetod on siiani statistiliste meetodite puhul üldkasutatav.

Nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Vilfredo Pareto avastust on siiani nimetatud mitmeti - Pareto printsiibiks, Pareto seaduseks, 80:20 reegliks, vähima pingutuse põhimõtteks ja tasakaalutuse põhimõtteks.

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

80:20 printsiibi aluseks oleva mudeli avastas aastal 1897 Itaalia majandusteadlane Vilfredo Pareto, kes uuris jõukuse ja sissetulekute struktuuri 19. sajandi Inglismaal ja leidis, et tema valimites läks suurem osa sissetulekuid ja vara väga väheste kätte.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]

Välisallikad[muuda | muuda lähteteksti]