Parajäähoki

Rootsi ja Kanada mängijad 2004. aasta maailmameistrivõistlustel Örnsköldsvikis

Parajäähoki (varem tuntud kui kelguhoki) on võistkondlik spordiala, mis on arendatud jäähoki põhjal ja mida mängitakse näiteks paraolümpiamängudel.

See ala sobib hästi inimestele, kes ei saa näiteks põlve- või muu vigastuse tõttu tavapärast jäähokit mängida. Parajäähokit võivad mängida kõik, sõltumata soost, vanusest või kogemusest.

Parajäähokimängija püüab litrit.

Selle spordialaga alustamine on sageli lihtsam kui tavalise jäähokiga, kuna mängijad liiguvad reguleeritavatel kelkudel. Tänu sellele on võimalik mängus osaleda juba esimesel jäätreeningul. Samas nõuab tipptasemele jõudmine järjepidevat ja eesmärgipärast treenimist nagu iga võistlusspordi puhul.

Parajäähoki jaoks loodud kelgumudel

Erinevalt tavalisest jäähokist liiguvad mängijad jääl kelkudel, mille all on terad. Kasutatakse kahte lühikest keppi, millega saab nii litrit lükata kui ka hoogu võtta ja kelku juhtida. Väljakul on mängijaid sama palju kui tavalises jäähokis ning mäng kestab 3 × 15 minutit.

Parajäähokis on taklamine lubatud, kuid seda tohib teha ainult kehaga, mitte kelguga. Mängijate varustus sarnaneb tavapärase jäähoki varustusega, kuid kõigil mängijatel on kohustus kanda näokaitsevõrega kiivrit.

Ajalugu

Parajäähoki loodi 1960. aastatel Stockholmi taastusravikeskuses. 1994. aastal sai sellest ametlik paraolümpiaala. Tänapäeval on parajäähoki levinud paljudes riikides, eriti Põhja-Ameerikas ja Põhjamaades.

Eestis hakati parajäähokit mängima 2000. aastate teisel poolel. 2010. aasta juunis toimus Soomes Kisakallio spordikeskuses rahvusvaheline kelguhokiturniir, kus Eesti koondis saavutas esikoha.

Välislingid

• Rahvusvaheline parajäähoki alaliit