Papüürus

See artikkel räägib kirjutusmaterjalist; taimeliigi kohta vaata artiklit Papüürus-lõikhein.

Papüürus on paks paberisarnane kirjutusmaterjal, mida saadakse papüürus-lõikheina (Cyperus papyrus'e) säsist.

Papüürust õpiti esimest korda valmistama 4000 aastat eKr ja sellest kujunes üks Vana-Egiptuse tähtsamaid ekspordiallikaid. Vaaraod muutsid papüürusetootmise monopoliks ja valvasid selle valmistamise saladust kiivalt. Pärast paberi laialdasemat levikut hakkas papüüruse valmistamine alla käima ja hääbus.

Papüüruspaberi valmistamise kunst taasavastati alles 20. sajandil. Papüüruspaberi lehe valmistamiseks lõigati pilliroo vartes sisalduv säsi õhukesteks, umbes 40 cm pikkusteks ribadeks, niisutati neid veega ja asetati üksteise kõrvale kõvale alusele nii, et ribade ääred kattusid. Nende peale lisati kindla nurga all teine kiht ribasid. Veel märjad ribad tambiti üheks leheks kokku ning kuivatati seejärel pressi all. Pärast kuivamist siluti papüüruslehte ümara kõva esemega (näiteks kiviga).

Et papüürus oli väga habras ja õrn materjal ega kannatanud murdmist ja õmblemist, ei saanud sellest valmistada raamatuid ning kirjutatut hoiti rullidena. Olgugi et esimesel aastatuhandel oli papüürus Põhja-Aafrikas, Aasias ja Vahemere maades laialdaselt levinud, on väljastpoolt Egiptust säilinud väga vähe papüürusürikuid. Selle põhjuseks on, et papüüruspaber on väga niiskustundlik, läheb kergesti hallitama ja hävib. Egiptuse kuiv kliima on papüüruse säilimiseks sobilik ning seetõttu on sealt leitud ka mitme tuhande aasta vanuseid papüürusrulle

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]