Paljastuhnur

Paljastuhnur
	; Paljastuhnur
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Imetajad Mammalia;
Selts	Närilised Rodentia;
Sugukond	Mullatuhnurlased Bathyergidae;
Alamsugukond	Paljastuhnurlased Heterocephalinae Landry, 1957;
Perekond	Paljastuhnur Heterocephalus Rüppell, 1842;
Liik	Paljastuhnur;
Binaarne nimetus
	Heterocephalus glaber; Rüppell, 1842
	; Paljastuhnuri levila

Paljastuhnur (Heterocephalus glaber) on mullatuhnurlaste sugukonda kuuluv näriline, paljastuhnurlaste (Heterocephalinae) alamsugukonna ainus esindaja.

Ta on unikaalne loomaliik imetajate seltsis: elab suurtes keerulise sotsiaalse korraldusega kolooniates, on poikilotermne organism, talub suhteliselt suurt CO₂ kontsentratsiooni ning tal puudub osaliselt valutunne. Samuti ei ole teadlastel õnnestunud paljastuhnuritel eksperimentaalselt vähkkasvajaid esile kutsuda.^[1]

Oma väiksuse kohta elavad paljastuhnurid väga vanaks – ligi 30-aastaseks.

Paljastuhnur on peaaegu karvkatteta väike uruloom (tüvepikkusega 8–10 sentimeetrit ja kaaluga 30–35 grammi). Emasloom on suurem ja kaalub 50–80 grammi. Paljastuhnuri levila hõlmab Ida-Aafrika, eelkõige Lõuna-Etioopia, Keenia ja Somaalia savanne ja poolkõrbeid.

Tal on terav haistmine ja hästi arenenud kompimine; koon ja saba on kaetud tundlike vurrudega, mis muuhulgas võimaldavad tal kergesti liikuda läbi urukäikude nii edaspidi kui ka tagurpidi.

Eusotsiaalsete paljastuhnurite kolooniates paljuneb vaid üks emasloom ("kuninganna") ja tema paarilisena 2–3 isaslooma; ülejäänud isendid on steriilsed ja nad on spetsialiseerunud erinevatele töödele (elupaiga kaitse, käikude kaevamine, toiduotsimine). Koloonias elab kümneid (vahel sadu) isendeid.

Pikaealisus[muuda | muuda lähteteksti]

Paljastuhnurid praktiliselt ei vanane (nende suremus ei kasva vanusega). Nad võivad elada kuni 30 aastat, mis hiiresuuruse loomakese jaoks on pretsedenditu sündmus.^[2]

Mehhanismid, mis toetavad pikka eluiga, ei ole täpselt teada. USA ja Iisraeli teadlaste ühisartikkel 2012. aastal ajakirjas Aging Cell püstitas hüpoteesi paljastuhnurite ebatavaliselt suure pikaealisuse põhjuste kohta. Teadlased, peamiselt Tel Avivi Ülikoolist ja Texase ülikoolist (kus asub USA suurim, enam kui 2000 isendist koosnev paljastuhnurite koloonia) teatasid, et tõenäoliselt peitub paljastuhnurite pikaealisuse põhjus proteiini NRG-1 suures sisalduses. See valk asub väikeajus, see tähendab aju selles osas, mis kontrollib motoorset aktiivsust.^[3]^[4]