Paelusstõbi

Allikas: Vikipeedia
Taenia saginata ehk nudipaeluss on tavaliselt kuni 10m pikkune paeluss ning elab nakatunud inimese peensooles
Laiuss ehk Diphyllobothrium latum on suurim kõigist paelussidest, ulatudes 10-20 meetrini

Paelusstõvedeks ehk tsestodoosideks (Cestodoses) nimetatakse paljudel loomadel (sh inimestel) paelusside poolt põhjustatud helmintoose (helmintiaase) .[1]

Paelusstõved jaotatakse tekitaja arengujärkude alusel imaginaalseteks ja larvaalseteks.

Imaginaalsed tsestodoosid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Imaginaalsete ehk valmikutekkeliste tsestodooside (Cestodoses imaginales) põhjustajateks peetakse täiskasvanud (imaginaalseid) paelusse.

Imaginaalsed tsestodoosid on difüllobotrioos, anoplotsefalidoosid, moniesioos, davaineoos, raillietinoos, hümenolepididoosid, dipülidioos, tenioosid, multisepsoos, ehhinokokoosid, mesotsestoidoos.

Larvaalsed tsestodoosid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Larvaalsete tsestodooside tekitajateks on paelusside larvotsüstid. Larvaalsed tsestodoosid on [[veiste ja sigade lihasetsüstitserkoomid, tenuiollis-tsüstitserkoos, pisiformis-tsüstitserkoos, ajutsönuroos ja larvaalsed ehhinokokoosid.

Peremeesorganismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peremees organimideks on paelussidele, olenevalt liigist, harilikult karnivoorsed loomad (sh inimene): koerad, kassid, haugid, ahvenad, lutsud, kiisad, hobused, lambad, veised, kanad, kalkunid, rotid, hiired, veelinnud jpt. Vaheperemeesorganismideks teod, sipelgad, mardikad (sugukondadest jooksiklased, põrniklased, süsiklased, pehmekoorlased).

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimesed nakatuvad paelusstõvega kõikjal maailmas, enim juhtub seda siiski piirkondades, kus pinnas või vesi on saastunud väljaheidetega ning kohalikud inimesed kasutavad toiduks toorest või väheküpsetatud liha ja kala. Paelusstõbe on võimalik saada nakatunud sigade ja veiste toorest või halvastiküpsetatud liha, mageveekalu ning lõhet süües. Nakkus on levinud Ladina-Ameerikas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Kesk-Aasias,[2] Ida-Soomes (1940.aastatel).[3]

Haigusnähud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamik paelussiga nakatunud inimesi ei teagi, et tal on paeluss, kuna puuduvad igasugused haigusnähud. Küll aga võib näha paelussi liikuvat lüli väljaheidetes. Lastel võib esineda kõhulahtisus, väsimus ja nad võivad kurta kõhuvalu.[2]

Diagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paelusstõved liigitatakse RHK-10-s helmintiaaside e nugiusshaigustena.

Ohtlikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paelusstõbi lõpeb harva surmaga, kuid võib põhjustada tõsiseid tüsistusi. Larvi tsüstid võivad tungida kõhust teistesse kehaosadesse; silma sattudes põhjustavad need võrkkesta eraldumist, ajusse või seljaajusse sattumisel võivad tekitada peavalusid, krampe, tasakaaluhäireid või ajuturseid.[2]

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parasiidivastane suukaudu manustatav ravim, üldjuhul Niclosamide. Silma sattunud tsüstid ei pruugi sellele ravimile reageerida ning need tuleb eemaldada kirurgiliselt.[2]


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia õpik kõrgkoolile", 4 lameusstõved, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 43, 2011, ISBN 978 9949 19 715 6
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 M. P. Powell, Dr. O. Fischer, 101 haigust, mida te saada ei taha, tõlge eesti keelde: Sinisukk 2006
  3. Mehe kaalukaotuse taga oli paeluss, Tarbija24.

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]