Püha haua kirik Jeruusalemmas

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search


Püha haua kirik (inglise keeles Church of the Holy Sepulchre kreeka keeles Ναὸς τῆς Ἀναστάσεως ehk Naos tes Anastaseos; armeenia keeles Սուրբ Հարության տաճար ehk Surb Harut'yan tač̣ar; ladina keeles Ecclesia Sancti Sepulchri; mida õigeusklikud kutsuvad ka Ülestõusmise kirikuks või Anastaseuse kirikuks) on kirik Jeruusalemma vanalinna kristlikus kvartalis.[1] Kirik sisaldab vähemalt neljandast sajandist pärinevate traditsioonide kohaselt kristluse kahte kõige pühamat kohta: kohta, kus Jeesus risti löödi,[2] mida tuntakse Kolgatal või Golgotas nime all ja Jeesuse tühja hauaplatsi, kus ta olevat maetud ja ülestõusnud. [3] Hauakamber on ümbritsetud 19. sajandi pühamuga, mida nimetatakse Aediculaks. Selle pühamu suhtes kehtib nii nimetatud Staatus Quo, mis on1757. aastast pärit usukogukondade vaheline kokkulepe.[4][5]

Palverändur paneb kiriku hauakambrisse küünlad

Koguduses asuvad Via Dolorosa neli viimast (või mõne määratluse kohaselt viis viimast) pühamut, mis esindavad Jeesuse kannatuse viimaseid episoode. Kirik on olnud oluliseks kristlikute palverännakute sihtpunktist alates selle loomisest neljandal sajandil.

Tänapäeval on Püha Haua kiriku ümber asuv laiem kompleks ka Jeruusalemma Kreeka õigeusu patriarhaadi peakorteriks, samal ajal kui kirikut ennast jagavad mitmed kristlikud konfessioonid ja ilmalikud üksused läbi keeruka süsteemi, mida pole enam kui 160 aastat muudetud. Peamised kirikut jagavad konfessioonid on roomakatoliku-, kreeka õigeusu- ja armeenia apostellik kirik ning vähemal määral kopti õigeusu-, süüria õigeusu- ja etioopia õigeusu kirik .

Floor plan of the church and surrounding areas, detailed descriptions in Greek
Kiriku ja ümbritsevate alade põrandaplaan aastast 1807

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast 70. aasta pKr, esimese juudi-rooma sõja ajal, aset leidnud piiramist oli Jeruusalemm varemetes. Aastal 130 pKr alustas Rooma keiser Hadrianus uue Rooma koloonia, Aelia Capitolina, ehitamist. Circa aastal 135 käskis ta täita kivist raiutud hauakambriga koopa, et luua Jupiterile või Veenusele pühendatud templi jaoks tasane aluspind.[3][6] Tempel[7][8] püsis kuni 4. sajandi alguseni.[9]

Ehitus (4. sajand)[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Haua kiriku skeem, mis näitab traditsiooniliselt Kolgataks ja Jeesuse hauakohaks peetavaid paiku

Pärast Constantinus Suure ristiusku pöördumist 312. aastal, kirjutas ta alla Milano ediktile mis legaliseeris kristluse Rooma Impeeriumis ja saatis oma ema Helena Jeruusalemma Kristuse haua otsima. Caesarea piiskop Eusebiuse ja Jeruusalemma piiskopi Macariuse abiga leiti hauakohalt kolm risti, mis panid roomlastel uskuma, et nad on Kolgata leidnud. Constantinus käskis umbes aastal 326 Jupiteri / Veenuse templi asendada kirikuga.[3] Pärast templi lammutamist ja selle varemete eemaldamist ja koopa lahti kaevamist, tuli ilmsiks kivisse raiutud haud, mille Helena ja Macarius nimetas Jeesuse matmispaigaks.[2][10][11] Koobas ehitati ümber pühamuks.[12] Aastal 327 tellisid Constantine ja Helena Petlemma ka Jeesuse Sünnikiriku ehitamise.

Püha haua kirik rajati eraldi ehitistena kahe pühapaiga kohale: suur basiilika [13] (martüürium, mida Egeria külastas 380. aastatel), suletud kolonnaadiga aatrium (Triportico) kus traditsiooniliselt Kolgataks peetav paik on ühes nurgas ja sellest teiselpool hoovi[6] asus Anastaseesiks ("Ülestõusmiseks") kutsutud rotund, kus Helena ja Macarius arvasid, et Jeesus olevat enne ülestõusmist maetud.[2]

Kirik pühitseti 13. septembril 335. aastal. Igal aastal tähistavad õigeusklikud selle kirku rajamise aastapäeva.[14]

Ristisõja periood (1099–1244)[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud ajaloolased väidavad, et paavst Urban II peamine motiiv Esimese ristisõja algatamisel oli mure Türgi sissetungi pärast Väike-Aasiasse ja sellest tulenevast ohust Konstantinoopolile, mille tõttu oli Bütsantsi keisri Alexios I Komnenose paavsti poole abipalvega pöördunud. Ajaloolased nõustuvad, et Jeruusalemma ja seeläbi Püha haua kiriku saatus valmistas ilmselt paavstile muret, kuid ei olnud 1095. aastal paavstiriigi poliitika peamine eesmärk. Jeruusalemma vallutamise idee sai sai peamiseks eesmärgiks, kui ristisõda juba käimas oli. Ümberehitatud kirikuplatsi üle valitsesid Fatimiidid (kes olid selle hiljuti Jeruusalemma vallutanud Abassiididelt). Jeruusalemm ja koos sellega ka Püha haua kirik vallutati ristisõduritest rüütlite poolt 15. juulil 1099, esimese ristisõja käigus.

Esimest ristisõda kujutati kui relvastatud palverännakut ja ükski ristisõdija ei saanud oma teekonda lõppenuks pidada, kui ta poleks palverändurina Püha Haua juures palvetanud. Jeruusalemma esimeseks ristisõdijast monarhiks tõusnud ristisõja vürst Godefrey Bouillonist otsustas oma elu jooksul mitte kasutada tiitlit "kuningas" vaid kutsus ennast kui "Advocatus Sancti Sepulchri" ("Püha haua kaitsjaks"). Ristisõja ajaks peeti endise basiilika all asuvat tsisterni kohaks, kus Helena leidis Tõelise Risti millel Jeesus väidetavalt risti löödi ja tsisterni hakati selle tõttu austama. Tsisternist sai hiljem "Risti ilmutuse kabel". Samas puuduvad tõendid, et see legend oleks ringelnud enne 11. sajandit. Kaasaegne arheoloogiline uurimine on dateerinud tsisterni 11. sajandil Monomachose poolt läbiviidud renoveerimise perioodi.

Ristisõdalaste grafiti kirikus
Vaade kirikule lihavõttepühade ajal 1898. aastal
Turistid ja palverändurid ühe Püha Haua sisehoovi värava ees, foto autor Bonfils, 1870ndad

Status Quo[muuda | muuda lähteteksti]

Status Quo tulemusel püsib enne 1757. aastat asetatud redel täpselt samal paigal. [15]

1757. aastal Ottomanide poolt jõustatud status quo reguleerib teatud Püha Maa-alade, sealhulgas Püha haua kiriku olukorda ja omandit. Senine status quo tugevdati sultan Abdülmecid I firmaniga (dekreediga) 1852/3,[16] millega kehtestati praegune alaline kiriku põhikiri ning määrused eri konfessioonide ja muude haldurite rollide kohta.[17]

Püha haua kirik, maalinud Luigi Mayer

Kiriku peamised hoidjad ja hooldajad on Kreeka õigeusu-, Armeenia apostlik- ja roomakatoliku kirikud, lõviosa on sealjuures Kreeka õigeusu kirikul. 19. sajandil omandasid kopti õigeusulised, Etioopia õigeusulised ja Süüria õigeusklikud teatud kohustusi, mis hõlmavad pühamuid ja muid ehitisi hoones ja selle ümbruses.

Vaatamata aegajalt esinevatele erimeelsustele toimuvad kirikus jumalateenistused regulaarselt ning kooselu on üldiselt rahulik. Kiriku hooldajate vahelise kooskõla näide on Aedicule'i täielik taastamine aastatel 2016 kuni 2017.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Complete compendium of Church of the Holy Sepulchre". Madain Project. Vaadatud 18 March 2018.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |accessdate= (juhend)
  2. 2,0 2,1 2,2 Mall:CathEncy
  3. 3,0 3,1 3,2 "Church of the Holy Sepulchre, Jerusalem". Jerusalem: Sacred-destinations.com. 21 February 2010. Vaadatud 7 July 2012.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date=, |accessdate= (juhend)
  4. UN Conciliation Commission (1949). United Nations Conciliation Commission for Palestine Working Paper on the Holy Places. 
  5. Cust, L. G. A. (1929). The Status Quo in the Holy Places. H.M.S.O. for the High Commissioner of the Government of Palestine. 
  6. 6,0 6,1 Stephenson, Paul (2010). Constantine: Roman Emperor, Christian Victor. The Overlook Press. p. 206. ISBN 978-1-46830-300-1. 
  7. Chisholm, Hugh, ed. (1911). "Aelia Capitolina". Encyclopædia Britannica (11th ed.). Cambridge University Press. p. 256.
  8. Lester L. Grabbe (2010). An Introduction to Second Temple Judaism: History and Religion of the Jews in the Time of Nehemiah, the Maccabees, Hillel, and Jesus. A&C Black. p. 29.
  9. Rudd, Steve. "The Temple in Jerusalem over the threshing floor which is presently under the Al Kas fountain". Bible.ca. Vaadatud 29 November 2018.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |accessdate= (juhend)
  10. NPNF2-01. Eusebius Pamphilius: Church History, Life of Constantine, Oration in Praise of Constantine. Christian Classics Ethereal Library. 13 July 2005. Vaadatud 19 September 2014. "Then indeed did this most holy cave present a faithful similitude of his return to life, in that, after lying buried in darkness, it again emerged to light, and afforded to all who came to witness the sight, a clear and visible proof of the wonders of which that spot had once been the scene, a testimony to the resurrection of the Saviour clearer than any voice could give."  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date=, |accessdate= (juhend)
  11. Renner, Gerald (14 December 1996). "Is it the Tomb of Christ? A Search for Evidence". Vaadatud 29 November 2018.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date=, |accessdate= (juhend)
  12. DK 2016.
  13. The "Pilgrim of Bordeaux" reports in 333: "There, at present, by the command of the Emperor Constantine, has been built a basilica, that is to say, a church of wondrous beauty". Itinerarium Burdigalense, p. 594
  14. "Commemoration of the Founding of the Church of the Resurrection (Holy Sepulchre) at Jerusalem". Orthodox Church in America. Vaadatud 2 March 2012.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |accessdate= (juhend)
  15. Lancaster, James E. (2015). "The Church and the Ladder: Frozen in Time". CoastDaylight.com. Vaadatud 11 May 2019.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |accessdate= (juhend)
  16. Ḏḥwty (27 January 2018). "The Immovable Ladder: Bizarre Feud Prevents Ordinary Ladder Being Moved for 3 Centuries". Ancient Origins (inglise keeles). Vaadatud 8 May 2019.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date=, |accessdate= (juhend)
  17. Michael., Dumper,; E., Stanley, Bruce (2007-01-01). Cities of the Middle East and North Africa : a historical encyclopedia. ABC-CLIO. ISBN 9781576079195. OCLC 80014324.  Kontrolli kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)