Mine sisu juurde

Püha Jakobi kalmistu

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Püha Jakobi kalmistu oli keskaegne kalmistu Tartus, Jakobimäe piirkonnas, Jakobi, K. E. von Baeri, Tähtvere ja Kroonuaia tänava ristmiku piirkonnas väljaspool omaaegset Tartu linnamüüri, Jakobi värava ees Jakobi mäe nõlval[1][2]. Kalmistu kuulus Tartu Püha Jakobi kirikule. Ehkki Püha Jakobi kirikut mainitakse esimest korda kirjalikult alles 1345. aastal, rajati see ilmselt juba 13. sajandi teisel poolel. Võib seejuures arvata, et kirik ja kalmistu rajati mõlemad samaaegselt,[3] ehkki täpsed allikad puuduvad.

Kirikut mainitakse viimast korda allikates aastal 1417, pärast mida on pakutud mitmeid teooriaid, mis kirikust edasi sai. Neist esimese alusel on pakutud, et kirik läks 1466. aastal frantsisklaste ordu kätte ning selles sai kloostrikirik.[3] Pärast reformatsioonisündmusi 1525. aastal sai kirikust arvatavasti lubjapõletuslööv. [3] Teise teooria alusel liideti kirik Katariina tsistertslaste nunnakloostriga, misjärel kirik hakkas kandma Katariina kiriku nime, ehkki erinevalt Püha Jakobi kirikust, asus Katariina kirik reaaluses linnamüüri sees ning lammutati 1625. aastal.[3]

Arheoloog Heiki Valgu hinnangul on kalmistu võetud kasutusele 14.–15. sajandi vahetuse paiku, suurem osa matuseid kuulub tõenäoliselt 15.–16. sajandisse. Matmispaigalt on leitud ka 17.–18. sajandist pärinevaid haudu[1]. On teada, et 17.-18. sajand kuulus kalmistu linnale. Kalmistule lõpetati matmine ilmselt millalgi pärast 1772. aastat, mil Katariina II ja senati poolt kehtestatud ukaasi poolt keelati linnasisestesse kirikutesse ja kalmistutele matmine, ehk millalgi 18. sajandi lõpuveerandil.[3][4]

Tartu linnamüüri Jakobi väravast kagu pool seespool Tartu linnamüüri paiknes oletatavasti juba 13. sajandi teisest poolest Püha Jakobi kirik ja Jakobi väravast Jakobimäe pool paiknes 17. sajandil ajalooline Jakobi eeslinn. Ilmselt on kalmistule maetud esialgu lähedal olevate külade ning kalmistule läheduses asunud Tähtvere mõisa asukaid, lisaks vaesemaid linnakodanikke.[3] Hiljem ilmselt ka eeslinna kodanikke, eri staatusest ning eri rahvusest isikuid. [3]

Püha Jakobi kalmistu arheoloogilised uuringud

[muuda | muuda lähteteksti]

Tähtvere ja Jakobi tänavate nurgal asunud kalmistu kaevati osaliselt välja 2010.–2017. aastatel[5] ning väljakaevamisel avastatud jäänused maeti osaliselt ümber Toomemäele[6].

Püha Jakobi kalmistu osteoloogilised uurimised ja leiud

[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevate arheoloogiliste ja päästekaevamiste jooksul on Püha Jakobi kalmistult kaevatud välja umbkaudselt 600 luustikku.[3] Nendest kuuesajast luustikust paremini säilinud luustikud on võetud edasiseks uurimiseks ajutiselt hoiule, osa halvemini säilinud luustikest on pärast osteoloogilisi uuringuid maetud ümber Rahvaste Monumendi juurde.[3]

Luustike kindla arvu määramise ning uurimise teeb keeruliseks luustike segataus pealematmise tulemusena. Pealematmise käigus on ette jäänud luustikud laiali paisatud, mille tulemusena ei pruugi enam võimalik olla luustike täielik komplekteerimine.[3]

Võimalik Kolumbuse-eelne süüfiliseleid Jakobi kalmistult

[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Püha Jakobi kalmistult pärineb äärmiselt erakordne leid. Jakobi Kalmistult pärineb Treponoma Pallidumi (Süüfilisebakter) proov SJ219.[4] Proov sarnaneb enim T. Pallidumi kõige hilisemale ühisele eelkäijale, ent on siiski eristatav tänapäevasest T. Pallidumist.[4] Proov võeti noore täiskasvanu sääreluust, millel paistsid olevat oletatavad, ent kindla määramise jaoks liialt ebakindlad süüfilise märgid.[4] Süsinikdateerimise abil suudeti määrata, et proov võib pärineda kusagilt kas 15. sajandi keskelt või lõpust. Sellegipoolest on tõenäosus, et isiku toitumus tema elu ajal võib mõjutada proovide tulemust ja dateerimise täpsust, mistõttu ei saanud dateeritud vanust lõplikult kinnitada.[4]

Arvestades, et proov on vanem kui Kolumbuse esimene ekspeditsioon Ameerikasse, seab Jakobi kalmistult leitud proov SJ219 traditsioonilise teooria süüfilise pärinevusest, mille alusel jõudis süüfilis Euroopasse Uuest Maailmast pärast Ameerika avastamist. Leid annab alust uuele hüpoteesile, mille alusel oleks võimalik väita, et süüfilis võis eksisteerida Vanas Maailmas juba enne Kolumbuse ekspeditsioone ning selle hilisem laialdane levik Euroopas võis saada algusel sealt samast.[4]

Unikaalse vigastusega selgroolüli

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2014 puhastati välja Püha Jakobi kalmistult kokku umbes 590 erinevat luustikku. Puhastatud luustike seas oli luustik nr. 216, mis kuulus 40-50 aastasele mehele ning mille ühel nimmelülil oli tavapärasest suurem ogajätke. Ogajätke ebatavapärase suuruse põhjuseks oli võõrkeha, mis tuvastati röntgenanalüüsi käigus. Võõrkeha koosnes pliist ning ilmselt oli tegemist haavaga, mis pärines 1704. aastal Tartus aset leidnud piiramisest. Vigastus ei olnud surmav ning samuti asetses pliitükk mõõkjätke osas, kus see ei saanud põhjustada märkimisväärset verelist pliimürgitust.[1] Tegemist on ainulaadse leiuga, kus võõrkeha on luusse sisse kasvanud. [1]

Trepanneeritud kolju

[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 2016 avastati Püha Jakobi kalmistult trepanneeritud kolju. Kuna kolju leiti segatud kihist, ei olnud täpne dateerimine leiukonteksti abil võimalik. Ehkki antud trepanatsiooni puhul esines teatud robustsust, on patsient protseduuri üle elanud ning koljul on paranemise jälgi.[7]

Imikute ja vastsündinute ühishaud

[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Jakobi kalmistult on välja kaevatud ühishaud, milles asetses üks täiskasvanud naine koos 21 imiku luustikuga. Läheduses oli ka 3 väiksemat ühishauda, milles igas oli 6 imiku luustikku ning 2 imikute topelthauda. Ükski luustikest ei olnud maetud kristlikele matmiskommetele kohaselt ning hauad asusid kirikuaiast väljas, viidates maetute sotsiaalsele eraldatusele ülejäänud kogukonnast. Täiskasvanud naise luustikul esines samuti surmaeelseid vigastusi, nagu näiteks peatrauma ning roide- ja rangluumurrud.[8]

  1. 1 2 3 4 Martin Malve, Õnnelik sõjaohver Tartust, Horisont, nr 4, juuli 2018
  2. ↑ Martin Malve, Tartu kesk- ja varauusaegsete kalmistute osteoloogilised uuringud 2008–2017, Studia Philosophica Estonica, 2018, lk 76
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Liblik, Mari-Anne. "Hambapatoloogiad Tartu Püha Jakobi kalmistu kasutajaskonnal". Magistritöö, Tartu Ülikool.
  4. 1 2 3 4 5 6 Majander, Kerttu; Pfrengle, Saskia; Kocher, Arthur; Neukamm, Judith; du Plessis, Louis; Pla-Diaz, Marta; Arora, Natasha; Akgul, Gulfirde; Salo, Kati; Schats, Rachel; Inskip, Sarah; Oinonen, Markku; Valk, Heiki; Malve, Martin; Kriiska, Aivar; Onkamo, Paivi; Gonzalez-Candelas, Fernando; Kuehnert, Denise; Krause, Johannes; Schuenemann, Verena J. "Ancient Bacterial Genomes Reveal a High Diversity of Treponema pallidum Strains in Early Modern Europe". Current Biology, 30 (19). Vaadatud 10.06.2025.
  5. ↑ Airika Harrik, Doktoritöö: Eesti keskaegne linnalaps sõi nagu väike täiskasvanu, novaator, 05.12.2022
  6. ↑ Kaspar Koort, Ühishaud Toomemäe külje all leiab endiselt kasutust, Postimees, 7. juuni 2017,
  7. ↑ Malve, Martin. "Killuke keskaegsest või varauusaegsest meditsiinist Tartus: trepanatsioon" (PDF). Tutulus. 2016. Vaadatud 10.06.26. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  8. ↑ Morrone, Alessandra. "Children of the Grave: a multidisciplinary study of non-adult diet and disease from medieval and early modern southern Estonia". Doktoritöö. Tartu Ülikool.

  1. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :1 on ilma tekstita.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Püha_Jakobi_kalmistu&oldid=6900042"