Hobukaan
| Hobukaan | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Rõngussid Annelida |
| Klass |
Vööussid Clitellata |
| Alamklass |
Kaanid Hirudinea |
| Selts |
Arhynchobdellida |
| Alamselts |
Hirudiniformes |
| Sugukond |
Haemadipsidae |
| Perekond |
Haemopis |
| Liik |
Hobukaan |
| Binaarne nimetus | |
|
Haemopis sanguisuga | |
Hobukaan ehk püdal (Haemopis sanguisuga) on magevees elav kaan.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Hobukaani keha on lihaseline ja usjas, selg must, pruunika varjundiga, vahel tumedate laikudega. Kõht on hall või rohekashall, harva külgedel kollakad vöödid. Keha algab ja lõpeb iminapaga.
Täiskasvanud isendid on keskmiselt 10–12 cm pikkused, vahel isegi suuremad.
Elupaik ja levik[muuda | muuda lähteteksti]
Asustab kõikvõimalikke mageveekogusid, ka ajutisi. Järvedes ja jõgedes liigub kaldavees, peitudes kivide alla. Ohtralt levinud kõikjal Eestis.
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Hobukaan ei suuda oma kolmele lõuapaarile vaatamata läbi hammustada inimese nahka, hobuse nahast rääkimata. Hobukaan jahib kõikvõimalikke väheldasi selgrootuid, ka teisi kaane, ning konnakulleseid ja kalamaime. Vahel roomab ta kaldale vihmausse püüdma. Saagi neelab tervelt või mõnikord ka tükkidena.
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Juulis–augustis matab emane kaan oma paarisentimeetrise munakookoni kaldapinnasesse, veidi veepiirist kõrgemale. Kuu aja pärast koorub sellest 15 sõrmeotsapikkust kaanihakatist.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hobukaan andmebaasis eElurikkus
