Põhjaveepind
Põhjaveepind on pind, millest allpool olev pinnas on veega küllastunud [1].
Kohe põhjaveepinna peal asub kapillaarvöö, kus poorid on täidetud kapillaarveega.
Asustamata või suure sademetehulgaga piirkondades järgib põhjaveepind üldjoontes maapinna kuju ning tõuseb ja laskub koos sellega. Eestis, kus maapind on üsna tasane, võib põhjaveepinda paljudes kohtades lugeda enam-vähem horisontaalseks.
Allikad ja oaasid esinevad kohtades, kus põhjaveepind lõikub maapinnaga. Allikad moodustuvad tavaliselt mäekülgedel, kus nad on näha, või veekogude põhjas, kus nad on inimesele märkamatud.
Piirkondades, kus sademete hulk muutub aastaajati, võib eri aastaaegadel olla põhjaveepind eri kõrgusel, sademeterohkemal aastaajal kõrgemal.
Kaevu kaevamisel tehakse maapinda auk, mis ulatub põhjaveepinnani. Eestis põhjaveepind lähedastel aladel suures ulatuses ei erine, mistõttu üldjuhul on kõige mõistlikum kaevu kaevata võimalikult madalas kohas. Põhjaveepinna saaks kätte ka mäe otsa kaevu kaevates, ainult kaevata tuleks mäe kõrguse võrra rohkem.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Põlispõhjavesi (fossiilne vesi)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Keskkonnasõnaraamat EnDic2004. Tartu : Mats; Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda
- ↑ Andres Soolo. "Nõiavits ja veesoon" 18. märts 2008, skeptik.ee